And My Hope Still Scrapes the Sky

And my hope still scrapes the sky 

Like all these buildings I will try 

To leave the world behind until my head is clear

Draw a new skyline... and change my atmosphere

Hello! Ja järjekordne nädalavahetus ongi möödas ning käes on septembrikuu viimane päev. Phew, läks ruttu. Nädalavahetus möödus mul jälle sarjade seltsis ja PLLi 4. hooajaga olen 9. osa juures, mis tähendab seda, et järje peale saamiseni on nii 3 osa veel. Samas OTH ja SPNi 3. hooajaga olen täpselt poole peal. OTHs oli üks täiega lahe osa, kus oli Fall Out Boy ja nad mängisid Dance Dance'i, mis on nende lugudest üks mu lemmik. Palju nalja sai ka SPNis, kuigi mind üllatas, et see 3. hooaeg nii lühike on - ainult 16 osa. Ja seal oli Colin Ford, kes mängis pisikest Sami ja ta oli täiega armas, mul olid tõsised aww-hetked siis :D Aga kui tänase juurde minna, siis voodist ajasin end püsti hommikul kell pool kuus, olles venna peale endiselt tige, et ta minu ja õe toast tooli minema viis ning kohe raius nagu rauda, et see on nüüd tema oma. Prsh, ta on ikka täielik tõbras mõnikord, vabandust väljenduse pärast. Noh, hommikuks sõin ma kolm võileiba, kuigi mul tuli meelde, et mul oli eilsest ka küpsiseid, aga siis oli kell juba liiga palju. Kuskil natuke enne poolt seitset hakkasingi jaama kõndima vaid selleks, et näha, et buss jälle hilineb. No mis toimub? Tavaliselt on need bussid ikka kõvasti varem ees. Kooli jõudes panin selga kitli ja siis ühika neljandale korrusele, kuna pidi toimuma esimene desmurgia praks. Noh, sellega juhtus nii, et õppejõudu ei tulnudki kohale ja siis jäi see praks ära, kusjuures ära jäävad ka homsed ja kolmapäevased praksid, mis tähendab seda, et homme olen ma kaheni ja kolmapäeval kahe-kolmeni. Tore, saab vähemalt vara koju ja võib-olla ehk enda reedeseks arvestuseks ka õppima hakata, sest homme on arvutusülesannete peale test ja ma parem lahendan needki uuesti läbi.

Kuna desmurgia jäi ära, siis tulin kohvikusse, et tänast blogiposti alustada ja see hiljem jälle kodus lõpetada. Siis sai veel mõnda aega niisama netis istutud, kuni viimane patoloogi loeng tuli ja paistab nii, et pärast praktikat tuleb kohe õppima ka hakata, sest see suur patoloogia töö pole enam kaugel. Pärast patoloogiat saime aga Anni, Karolini ja Evaga kokku, sest me pidime täna veel meditsiinilaborisse õppekäigu tegema ja praksis arutasime, kes kuidas saab. Kuna Eval, Oksanal ja paaril kursaõel olid veel autod, siis saigi seekord paika pandud nii, et mina, Anni ja Karolin läheme Evaga. Sõitu alustasime veidi enne ühte ja siis jättis Eva auto kaupsi parklasse. Anni ja Karolin läksid veel šoppama, meie Evaga aga seadsime sammud juba raekoja platsi poole, sest labor, kuhu me minema pidime, asus Gildi tänaval polikliiniku majas. Kuna meil oli ikka kõva ajavaru ja Eva tahtis kommi, siis läksime sinna Kalevi šokolaadipoodi, kus ma muide esimest korda käisin. Juba sisse astudes lõi ninna mõnus šokolaadilõhn ja see tundus üldse kuidagi väga mõnus kohake, kuhu teinekordki minna. Noh, kuna mul oli vaja sõiduraha ja seega nõudis see rahast lahti saamist, ostsin endalegi sealt mingid lahtised pralineed ja Komeedi komme, mida ka muide lahtiselt seal müüakse :) Ostud tehtud, läksime siis polikliinikusse, kus sai mõnda aega lihtsalt passitud ja siis lõpuks kolmandale korrusele mindud, kus õppejõud meid juba ootas.

See väike õppekäik oli vastavalt minu ootustele ikka väga huvitav ja ma sain päris palju targemaks. Õppejõud tegi isegi nalja, et viimane aeg ümber mõelda ja bioanalüütikuks õppima hakata, aga ma arvan, et jätkan ikka oma õeõpinguid. Samas olime me esimene grupp sellel aastal, aga hea, et vähemalt pärast praktikat või novembris kuskil ei pea minema hakkama, sest november tuleb masendav - viimati, kui vaatasin, oli iga nädala peale mingi arvestus pandud -.- Kui õppekäik läbi sai, olin kerges segaduses, kuhu Gildi tänavalt minna - kas otse edasi või pöörata paremale. Pöörasin paremale ja jõudsin juba tuttavamasse kohta ning pärast seda ka bussijaama, kuigi kartsin, et jään 15:25st ka maha. Noh, igatahes enne kui sain oma platvormi juurde ootama minna, tundsin vetsuhäda (vajalik info :D :D) ja lootsin ära käia Tasku WC-s, kuid see oli rikkis ja nii olin sunnitud seda bussijaama tasulist WC-d kasutama. Nagu ikka, tulevad WC-s huvitavad mõtted ja seda selgi korral, kui ma leidsin, et tasuline WC on ikka üks paganama hea viis äri teha - küsid inimestelt teatud summa raha selle eest, et nad saaksid oma ihuhädad rahuldatud ja rikastud selle arvelt. Pole paha, mis? :D Igatahes sain lõpuks platvorm number kümne juurde ja seal ootasin ikka tükk aega, enne kui buss tuli. Nagu ikka, läks sõit kiiresti ja nüüd olen lõpuks kodus oma koolis alustatud blogiposti lõpetamas. Kuna homme on arvutusülesannete test, siis ma arvan, et hakkan nüüd heaga neid uuesti läbi lahendama ja kui aega jääb, olen niivõrd-kuivõrd foorumlane ka. Praegu aga kuulake laulu ja minu jutud said räägitud. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest minu arust on see üks Fall Out Boy parimaid lugusid ja ilmselt ka üks neist, mida ma teadsin juba enne OTH-d, seega oli hea seda lugu sarjas kuulda. Samuti oli see tänast blogiposti alustades lugu, mis mulle kohe pähe tuli ja ma teadsin, et täna panen selle lihtsalt siia :)

Chariot

Täna jäi und tõesti väheks :D

Hello! Kui ma hakkasin eile õhtupoole juba sarju vaatama, siis läksingi jälle vägagi hoogu ja OTH 2. hooaeg on nüüd vaadatud, mis tähendab seda, et homme alustan juba kolmanda hooajaga. SPNi 2. hooaega on ka veel kaks osa jäänud ning PLLi 3. hooaega on jäänud kolm osa, nii et homme saan vist nende uute hooaegadega ka alustada. Noh, täna ärkasin pool kuus, et kaheksaks kooli jõuda, kuid siis öeldi mulle, et infotund algab hoopis üheksast ja see oli ka hetk, mil ma lihtsalt käega vastu otsaesist tahtsin endale lüüa, et nii vara kohale ronisin, oleks võinud ju edasi magada. Noh, siis tulin kohvikusse ja alustasin seda blogiposti, et sellel hiljem kodus jälle lõpetus kirjutada :D Noh, infotunnis igatahes midagi uut teada ei saanud peale selle, et õppenõustaja vahetus. Muidu korrati üle veel seda praktikakorralduseeskirja ja räägiti valik- ja vabaainetest ning infotund sai üsna kiiresti läbi ka.

Pärast infotundi tuli kliiniline keemia, kus ma loengu alguses võtsin endal ka kohe slaidid lahti, et oleks parem jälgida, aga mida rohkem aeg edasi, seda rohkem läks mu mõte hoopis mujale ja ma olingi justkui omas maailmas. Marilin mu kõrval pidi ka korraks slaidi edasi panema ja ilmselt imestas, kas ma olen hetkel üldse olemas :D :D Noh, reaalsus jõudis minu jaoks muidugi kätte loengu lõpupoole, kui õppejõud ühe nalja rääkis seoses T-lümfotsüütide ja B-lümfotsüütidega. See oli siis midagi sellist, et T-lümfotsüüdid ehk Tartu lümfotsüüdid sõdivad B-lümfotsüütide ehk Brüsseli lümfotsüütidega :D :D Pärast kliinilist keemiat tuli mikrobioloogia, aga sellega oli üldse hommikust saati nii, et mõtlesin, kas lasta üle või jääda loengusse, sest ma ei pidanud väga mõttekaks seal istumist, kui ma niikuinii midagi aru ei saa ja end seal lihtsalt idioodina tunnen. Igatahes ma jäin ja võiks öelda, et suht surin seal, kuid ootasin ka selle lõppu, et jõuda buss number 24 peale. Samuti oli mul kohutav nälg ja kuna saali tulid kohvikust ilmselt toidulõhnad, tegi see vastupidamist veel hullemaks, sest nii piin oli tühja kõhuga toidulõhnade sees istuda, teades, et pole aega poodigi minna. Loeng lõppeski kuskil 13:43, nii et ei saanud ei 24 ega kolme peale ja siis jäi viimaseks võimaluseks 5, mis pidi väljuma 13:57, et ma jõuaks 14:35 bussi peale.

Kuna suutsin munema jääda, pidin isegi Nooruse peatusse jooksma, et selle buss number viie peale jõuda, aga vot jõudsin. Täna tuli see buss jälle täis ning kui ma kesklinnas maha hakkasin minema, tundsin ma end reaalselt, nagu oleksin kuhugi konservikarpi surutud. Nii täis bussidega on ikka jube sõita. Kui olin kesklinnas maha läinud, siis ma praktiliselt jooksingi bussijaama ja lugesin igaks juhuks bussiraha ka juba kokku, aga mul oli natuke aega. Mõne aja pärast tuli ka Iti ja saime jälle mõnda aega juttu rääkida, kuni ta bussi peale pidi minema ja minu buss ka samal ajal ette sõitis. Noh, seekord juhtus siis nii, et ta nägi isegi mu õe ära, kuigi kahju, et polnud aega oma õde talle tutvustada. Eks siis mõni teine kord :) Igatahes minu bussi peale tuli ka palju rahvast ja enne Nõkku jõudmist tuli seegi täis, mis pani mind mõtlema, et kuhu inimesed täna küll sõidavad, et kõik bussid nii täis on :D Koju jõudes käis mu õde koeraga väljas ja mina otsisin süüa, lootes teha endale jälle mõned kurgivõileivad, kui avastasin, et otsas on nii kurk kui ka või ning külmkapis pole midagi peale munade, piima ja tomatite. Õnneks juhtus mul olema maisihelbeid ja nii kustutasin esimese nälja kurgivõileibade asemel maisihelveste ning piimaga, sest olin näljast lihtsalt nõrkemas ja nii näljasena läheb tõesti kõik alla. Nüüd on igatahes olemine natuke parem, aga jutud jälle tänaseks otsas, mis tähendab seda, et ma panen ühe laulukese ja siis lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sellega on nii, et ma juhtusin bussis täna Radiationit kuulama ja kuna selle laulu esitajaks on samuti Gavin DeGraw, tuli mulle juhuslikult meelde Chariot, mida ma paaris OTH 2. hooaja osas kuulma juhtusin ja see kummitama jäi. Noh, otsustasin siis terve loo ka ära kuulata, mitte ainult katkendeid, mis sarjas olid ja ma pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Selline mõnus rahulik kuulamine :)

How Was Your Day?

Hei! Nii imelik, kui see ka ei ole, siis täna hakkasin ma juhuslikult mõtlema, mida blogida ja mu mõte läks jälle rändama, ent ma jõudsin millegi selliseni, et iga minu blogipost on justkui vastus küsimusele "Kuidas sinu päev möödus?" Või noh, tavaliselt vastatakse ikka sellele napisõnaline "hästi" või "halvasti" ega peatutagi pikemalt, et oma tegemistest rääkida. Noh, võib-olla tekiks siin jälle nii mõnelgi inimesel küsimus, et miks kedagi peaks huvitama, mida ta täna tegi, kuid blogides ma ise väga ei mõtlegi sellele (loe: kuni mul on lugejaid). Aga okei, aitab nüüd sellest väiksest filosofeerimisest. Äratus oli mul täna pandud 7:45ks, aga kuna mu unenägu sai läbi ja ma märkasin, et kahtlaselt valge on, kartsin kohe, et magasin sisse ja nüüd õendustoimingute praksi ei jõua ja jama käes, sest praksides kontrollitakse kohalolekut ja need on ikka kohustuslikud. Rahunesin natuke, kui kuulsin, kuidas ema oma mehelt küsis, mis kell on ja sai vastuseks 7:36, nii et tervelt üheksa minutit veel magada. Ärgates avastasin põhjuse, miks nii valge oli - õde oli tule põlema jätnud ning juba see kiskus mu tuju kohe voodist tõustes alla ja mul oli tõesti selline tunne, et tahaks ta selle eest ära kägistada. Uni on minu jaoks lihtsalt püha ja kui keegi seda segada julgeb, siis saan ma väga kurjaks. 

Hommikuks sõin helveste asemel jällegi kurgivõileibu, sest minu silmis on need paremad kui mingisugused maisihelbed, aga noh, ma suur kurgisõber ka :D Kuna kraadiklaas näitas, et õues on kraadid miinustes, läksin pärast hommikusööki riidekapi juurde, et oma pruunikas ruuduline mantel välja otsida ja vaadata, kas saaks äkki selle selga panna. Noh, tuli välja, et lukk on katki ja tuleb korda teha ning nüüd olen ma dilemma ees, kas sokutada see homme parandusse või mitte, sest ma peaksin seda tassima nagu kaamel ja mul on arvuti juba niigi suht koormaks seljas, aga homme ei saa ma arvutit koju ka jätta, kuna vajan seda loengutes konspekteerimiseks. Siis ei pea vähemalt enda käekirjast midagi mõistatama ja suudan õppejõuga ka sammu pidada, kui ta slaide liiga kiiresti edasi juhtub panema. Samas mõtlesin otsida välja ka  mütsi, salli ja kindad ja avastasin, et õde on mu salli ka veel pihta pannud ja siis võtsin tema oma, millel polnud väga vigagi, aga mul on endiselt tahtmine temaga natuke õiendada, kui ta koju tuleb. Kuskil üheksa ajal hakkasin jaama poole liikuma ja kuna täna oli ainult õendustoimingute praks, jäi arvuti koju. Bussi oodates lõdisesin, kuid veelgi üllatavam oli see, et bussis oli isegi külmem kui õues, kuid sõidu ajal läks soojemaks. 

Kooli jõudsin kõva tunnikese varem, aga läksin kohe sinna ühika praksiruumide juurde, kus vahetasin riided ja lihtsalt ootasin. Täna tegime siis püsikateteriseerimist ja nüüd tuleb mul see juba paremini välja ning steriilse laua katmise sain ka selgeks, loodan, et arvestusel millegi sellisega mäsa ainult ei pane. Siis proovisin veel kanüülimist ja vereproovi, aga need on küllaltki lihtsad juba ja kuskil poole kahe paiku sai praks läbi, pärast mida ma Nooruse peatusse jalutasin ja buss number 24 ootama jäin. Päris külm oli oodata ja veel külmemaks tegi ootamist tuul. Õnneks tuli buss varsti ette ja siis sõitsin kesklinna, kuhu jõudsin viis minutit enne kahte. Siis läksin Taskusse ja kuna mul oli jällegi rahast vaja lahti saada, oli järgmiseks suunaks Rimi, kust ma lihtsalt hunniku kohukesi ja neid Kindereid rabasin. Kusjuures Taskusse minnes nägin ma nunna ja see oli reaalselt esimene kord, kui ma irl nunna näen :D Vägev. Aga mis oli veel üllatavam ja mida ma ehk kellelegi mainida unustasin, oli see, et kohukeseleti juures oli üks tüdruk, kes nägi üks-ühele välja nagu see võimsa häälega laulja JoJo. Tundub, et mu võime teisikuid näha pole vist kuhugi kadunud :D 

Kohukesed käes, mõtlesin, kas minna bussijaama sisse neid sööma või enda platvormi lähedale jääda. Tegin siis mõttes kokkuleppe, et kui pink on vaba, siis jään platvormi juurde ja kui pingil on keegi, lähen sisse. Noh, igatahes oli pink vaba ja siis poetasingi end sinna ning hakkasin oma "lõunasööki" sööma. Alguses oli hea niimoodi pabereid ära panna, sest prügikast oli kohe kõrval ja sealt sai niimoodi küünitada, aga hiljem tuli sinna üks vanem proua, kes kotid ette pani ja siis üle kottide ju ikka kõõrutama ei hakkaks. Igatahes mingi hetk tuli ka Iti, kellel oli piisavalt õnne üks minu Kinder Delice endale saada, sest mul oleks lihtsalt imelik olnud tema nina all süüa :D Siis sai natuke räägitud ja isegi rahet saime kaela, kuid varsti tuli Elva kiirbuss (loe: millega ma tavaliselt ei lähe, kui ma tean, et viie minuti pärast läheb buss, millega ma maja ees maha saan) ja natuke pärast seda ka Ilmatsalu buss. Igatahes läks Iti varsti bussi peale ja ma läksin ka number kümnele rohkem lähemale, et enda Kinder ka ära süüa ja siis paberid minema visata. Põhimõtteliselt kohe, kui need Elva kiirliin ja Ilmatsalu buss väljusid, tuli 14:35 ka ette ja seekord oli seal isegi soe. Siis sõitsin koju ja avastasin, et olen jälle üksi kodus, kuid koeraga tuli väljas ära käia, kuna ma ei teadnud, millal ta viimati käis ja keegi peale minu ei saanud temaga minna ka. Noh, koer igatahes pissitatud ja ma panin endale laadima isegi OTH, SPNi ja PLLi need osad, kus ma hetkel olema peaks. Näis, kaua vaadata saan, aga kui täna näiteks OTH 2. hooajaga isegi lõpetan, siis on päris äge, sest ma saan nv'l ilmselt 3. hooaega juba alustada ja need hooaegade lõpud on üldse nii, et võiks ruttu läbi saada (kui ma pole järje peal ja täiega järele vaatan või midagi). Nojah, pikk jutt tuli täna küll, aga nüüd sain vist kõik räägitud, mis rääkima pidin, nii et panen ühe laulukese ja aitab küll. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest ma kuulasin seda bussis teel koju ja mingil määral sain ma sealt pisikese inspiratsioonilaksu RPG jaoks, pluss veel see, et kunagi oli see üks mu lemmiklugudest. Jah, ma tean, et see laul on tegelikult ilgelt vana, aga üks fun fact jälle teile: see blond kutt (jah, ma ei tea ta nime) oli kunagi üks mu celeb crushidest :D 

It's Too Cold Outside for Angels to Fly

Hei! Ma olen küll ainult päeva praegu vahele jätnud, kuid tundub, nagu ma oleks terve igaviku oma blogist eemal olnud. Noh, eile vaatasingi siis sarju, aga kuna nett hakkas jamama, ei saanudki neid hooaegasid lõpuni vaadata ja nii olen ma siis OTH 2. hooaja 21. osa juures, PLLi 3. hooaja 20. osa juures ja SPNi 2. hooja 20. osa juures. Ütleks nii, et PLLiga on mul veel lootus järje peale saada, kui ma saan laupäev-pühapäev jälle jutti niimoodi vaadata neid sarju. No loodame, et saan :) Täna tulin ma üles 7:15 ja siis sõin hommikusöögiks mõned kurgivõileivad ja kausitäie helbeid piimaga, saigi kõht mõnusalt täis. Arvutis ma olla ei jõudnud ja kooli jõudes läksin kohe farmakoloogia seminari. Seal anti siis kätte mingid testid ja siis rühma peale pidi küsimustele vastuseid otsima, kuigi pooli vastuseid polnud isegi slaididel ja isegi siis tundsin ma end seal seminaris nagu idioot, kes ei jaga ööd ega mütsi. Järgmine oli patoloogia loeng, mis läks kiirelt nagu alati. Lootsime Mariliniga jõuda buss number 24 peale, mis pidi ära minema 13:45, aga see sõitis meil nina eest mööda. Siis läksime kolmega, kuhu me isegi elu eest jooksime, kuid siis jäi ka veel aega üle.

See buss tuli täis ja terve tee möödus meil ikka juttu ajades, kuni ma kesklinna jõudsin ja maha läksin. Nagu alati, oli ka selgi korral suunaks Tasku ja ma käisin poest endale šokolaadi ostmas, et rahast lahti saada, sest mul polnud jälle sõiduraha. Bussijaamas sõin siis Marsi ära, aga Milka hoidsin hiljemaks (loe: nüüd on see ka otsas), enne kui 14:35 bussile sain. Seekord istusin kusjuures parempoolse pingirea asemel vasakusse ja ma pean ütlema, et see oli ikka väga harjumatu :D :D mitte et mul oleks vahet, kus ma istun (loe: peaasi, et akna all). Kõige parem on see, et nii homne kui ka reede on samuti mul kaheni ja loodetavasti saan siis ka 14:35 ja oleks väga lahe, kui ma bussijaamas mõnda tuttavat nägu ka juhtun nägema :D :D Anyways, nüüd mul rohkem midagi rääkida pole, seega kuulake tänast laulu ja olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest kui mõelda tänasele külmale ja pisut tuulisele sügishommikule, tuleb mulle meelde just see laul :)

Written in the Stars

Vaadake, mis ma täna bussipeatuse seinalt leidsin :)

Whoa, vot ei teagi, kust täna alustada. Hei, ma arvan :D Ärkasin siis vägagi vastumeelselt pool kuus hommikul ja täna oli mul lausa valik, mida hommikuks süüa - helbed piimaga, helbed jogurtiga või kurgivõileivad. Valisin siis viimase ja joogiks jogurti ning sain kõhu ilusti täis. Aeg läks märkamatult ruttu ja varsti läksingi välja, kusjuures täna oli päris külm tuul ning praegugi just kõige soojem ja tuulevaiksem ilm pole. Passisin siis tükk aega jaamas, kuni selgus, et 6:40 bussi ei tule ja selle asemel tuli 6:50, mis pidanuks kiirbuss olema, aga täna läks ta ikka Nõost läbi ja oli seega tunnikas. Ei teagi, miks see 6:40 tulemata jättis, sest meist kedagi ei informeeritud mingist graafikumuutusest. Igatahes tuli see buss hullumeelselt täis ja mulle märkamatult sattus mu kõrvale istuma Mairi. Ma ei pannud teda tähele, sest olin liiga unine, et üldse midagi tajuda ja teiseks kuulasin muusikat. Alles Kaare peatuses maha minnes tegi Mairi minuga juttu ja siis jalutasime külmast lõdisedes koos kooli.

Esimene loeng kell kaheksa hommikul oli mikrobioloogia, aga seal ma kordasin arvestuseks, sest ma niikuinii ei saa midagi aru, mida see õppejõud seal seletab. Siiski oli raske silmi lahti hoida ja nii ka kliinilise keemia loengus, mis oli järgmine. Selle loengu lõpus tegi õppejõud mingit naljakat häält ja Ingel võrdles teda sõjaprintsess Xenaga, mis nii mulle kui ka Marilinile nalja pakkus. Siis läksid Ingel ja Marilin vahepeal sööma ning mina mõtlesin veel viimast korda hospitaalinfektsiooni slaidid üle vaadata, et arvestuseks valmistuda. Noh, arvestus polnudki kõige hullem ja kõik tegid selle ära, lisaks sain veel varem minema ka. Enne ühte läksingi Tehnoloogiainstituudi peatusse ja märkasin seinal kohe huvitavat sõnumit, mille ma jäädvustama pidin :D Siis ootasin seal mõnda aega ja peagi liitus minuga Marilin. Jäime siis rääkima ja varsti saime bussi peale, mina läksin kesklinnas maha ja Marilin sõitis Annelinna. Kuna ma tõesti tahtsin väga kiiresti koju saada, otsustasin, et lähen esimese bussiga, millele sattun, ehkki olin arvanud, et 13:20 bussile ma ei jõua. Jõudsin küll ja nüüd olengi kodus. Nüüd siis kavatsengi oma õhtut nautida, sest homme on vaba päev :) Homne möödub vist sarjade seltsis ja siis loodan, et suudan PLLi 4. hooaja alguseni jõuda ning nii OTH kui ka SPNi 3. hooaega alustada, kuigi kõige kaugemal ongi hetkel OTH, mille 2. hooajast ma olen juba 16 osa ära vaadaud. Kuus osa veel ja tere One Tree Hilli 3. hooaeg! :D Aga okei, nüüd aitab minu mulast, nii et kuulake laulu ja olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest ma olen mitu päeva seda jälle kuulata tahtnud. Selle laulu leidsin tänu oma vennale, kes seda üks öö kuulama hakkas ja mind see kummitama jäi, kuid ometi mulle meeldis. Samas mulle meeldib ka selle loo video ja sõnad, sest need justkui räägiks Tinie Tempah' enda mingist raskemast eluetapist, millega ta silmitsi on pidanud seisma. Samas arvan ma, et leidsin endale nüüd uue telefonihelina ka ;)

Craziest Cats on the Block

Hola! Kui ma seda juba korra ei maininud, siis eile õhtul tekkis mul igavushetk ja kuna mul oli Pringlesi purk läheduses, mõtlesin, et õpiks ära The Cup Songi. Alguses tahtis väga palju sassi minna ja raske oli, aga mingi hetk sain selle käppa ja otsustasin siis veepudeliga ka proovida. Noh, sellega oli natuke keerulisem ja siiani tahab sassi minna, kui ma teen pudeliga või üldse kiirema tempo valin. See selleks. Tegelikult tahaks ma kirjutada tänasest. Noh, magasin kella kümneni ja siis sõin hommikuks putru ja piima, nagu üks tubli tüdruk kunagi. Peaks mainima, et see seisis kaua kõhus, sest loengus mul kõht korisema ei hakanud. Patoloogia oligi täna ainus loeng ja see algas kella kahest, kuid venis natuke pikemaks, kui ma alguses lootnud olin. Nalja sai ka, kui õppejõud ütles meile kaks sellist terminit nagu karbunkel ja furunkel, mille peale terve auditoorium lihtsalt naerma hakkas. Veel rohkem ajas ta meid aga naerma sellega, et ütles, et me võime oma koertele nimeks Karbunkel ja Furunkel panna :D Kes tahab teada, mis need on, siis küsigu ja ma otsin kohe oma konspektist välja seletuse :D 

Pärast loengu lõppu kiirustasin buss number kolmele, sest pidin täna Iti, Kata, Sannu ja Triinuga midagi tegema. Kusjuures Iti veel eile õhtul küsis, et mis kell ja kus kokku saab, mille peale ma lubasin teada anda, kui linna jõuan ja üldse võimalikult ruttu jõuda. Noh, kuna ma jooksin elu eest, jõudsin ka õigele bussile ja olin veidi pärast nelja linnas, suunaks Tasku, kus Iti ja Kata mind ootasid. Kusjuures ma ei näinudki neid kohe, vaid sain aru, et olin neist mööda kõndinud, kui Iti selja tagant tuli ja ma selle peale ehmatasin. Siis jäime natukeseks ootama ja rääkima, kuid teisi asjaosalisi ei paistnud kuskil ja ma mõtlesin Sannule lõpuks sõnumi saata. Kui võtsin telefoni, oli sõnum hoopis minul ja Sannu tahtis teada, kus ma olen. Noh, vastus, mis ma talle kirjutasin, nägi välja midagi sarnast: Takus Rimi juures.Noh, igatahes ei näinud me teda siis ka ja ma saatsin järgmise sõnumi, et küsida, kus ta ise on. Tuli välja, et ootas juba mäkis ja nii me kolmekesi läksimegi sinna. Seal oli tema ja üks teine tüdruk, Jaanika, keda ma varem olin Sannu lõpetamisel näinud. Kuna nad olid võtnud laua, kuhu me kõik ära ei mahtunud, otsustasime asukohta vahetada ja minna kuhugi, kuhu me mahuks. Palju õnneks liikuma ei pidanud ja poetasime end juba akende juurde maha. Samas Triin oli ikka puudu ja me mõtlesime ta ikka ära oodata, enne kui süüa võtame. Niisiis saatiski Kata talle sõnumi ja jutt läks üldse miskipärast telefonidele, kuni minu poolt tuli küsimus: Kas sul on vibraatori peal? Selle peale hakkasid muidugi kõik naerma, aga noh, tegelikult mõtlesin ma seda, et kas telefon vibreerib, kui keegi helistab. 

Igatahes ootasime veel natuke aega, kuni Triin ka jõudis ja teatas, et saab vaid kuueni jääda. Noh, siis läksime mina, Triin ja Sannu süüa tellima ning Kata ja Iti jäid meie asju valvama. Järjekord oli tohutult pikk ja meie taga oli üks naine, kes küsis, kus järjekorras me oleme, aga ta ei tundunud just kõige paremas tujus. Nojah, kõigil ei saagi hea päev olla. Igatahes võtsime kõik suured eined ja läksime tagasi lauda, kus me sööma hakkasime. Kuna ma enda friikaid ei tahtnud, andsin need Sannule ja Triinule, et nad need omavahel ära jagaks ja endale jätsin burksi, mis mul käes suht lagunes. Siis jõin veel jääteed ja üldse läks jutt kuidagi selliseks, et ma ei suutnud tõsine olla. Noh, esimene kord, kui naerma hakkasin, ma jooki veel suust välja ei pursanud, aga teine kord nii õnnelikult ei läinud ja mu pükstel ilutses ka mõnda aega suur märg plekk, mis nüüdseks juba ära on kuivanud ja sellest jälgegi järel pole. Igatahes sai kõvasti nalja ja esimene lahkuja oligi Triin. Meie Iti, Kata, Sannu ja Jaanikaga jäime veel kauemaks sinna, kuni kuskil kaheksa aegu Kata ära läks ja me neljakesi jäime. Räägitud sai kõigest ja nalja ka palju, kuni me kõik natuke enne üheksat ära läksime, sest Iti tahtis viimasele bussile jõuda ja siis otsustasin mina ka, et võiks 21:20ga koju minna. Siis läkski Jaanika teise suunda ja meie kolmekesi bussijaama, kusjuures Iti buss tuli kohe varsti ette ka. Natuke veel rääkisime, aga siis pidi tema ka peale minema ja kuni buss seisis ja Iti sees istus, tegime meie Sannuga talle nägusid ja mängisime niisama lolli :D :D 

Kui Iti buss oli läinud, istusime meie Sannuga maha ja ma hakkasin lihtsalt mingeid imelikke häälitsusi (loe: peeruhääli) tegema, sest tuligi selline hästi loll tuju peale. Siis ümisesin veel pulmamarssi mitu korda ja üldse ajasime lolli juttu, kuni jutt jälle teadagi, et foorumitele läks. Ma hakkasin vist kellegi emast rääkima ja kui ma tahtsin öelda, et ta ema oli modell või modelliagentuuri omanik, kukkus lause välja hoopis niimoodi: Ta ema oli ju modelliagentuur. Selle üle sai veel päris pikalt naerda ja varsti tuli ette ka minu buss. Kusjuures nii hilise aja kohta oli seal palju rahvast ja ma katsusin mõne hea aknaaluse koha ära napsata, mis mul ka õnnestus. Siis oli Sannu kord mulle nägusid, kuni buss lõpuks ära sõitis. Kusjuures Elvasse jõudes märkasin esimese asjana kohe seda, et päris külm on. Vist isegi külmem kui Tartus ja seega kõndisin üsna kiiresti. Koju jõudes avastasin, et olengi üksi kodus ja et koer on päris palju pahandust teinud ning üritanud järjekordse kammi ära närida :D Tõsiselt, ta võiks sellest närimisest juba välja kasvada. Igatahes korrastasin natuke seda koera tekitatud segadust ja siin ma nüüd siis olen. Ilmselt olengi terve ülejäänud õhtu arvutis, kuid homme tuleb ette võtta üks poeskäik ja siis üritaks sarjade lainele end jälle häälestada. Praeguseks aga tuleb lauluke ja lõpetan. Olge chillid ja oodake järgmist posti! :)

Miks just see lugu: Sest ma kuulsin seda esimest korda täna mäkis ja mulle hakkas see täiega meeldima. See on vist lugu, mis jääb tänast päeva meelde tuletada, aga nii lahe oli :D Ja Avrililt tahaks ma küsida, kas ta kunagi vananeb ka, sest ta näeb endiselt välja nagu teismeline.

Wake Up to the Sound of Thunder

Hello, my dearies! :) Eile õhtul tegelesin siis praktiliselt tänaseks seminariks ette valmistamisega ning lahendasin Maarja abiga ära ülesande, millega ma hädas olin. Niisiis tänud veelkord :) Täna ärkasin pool kuus ja siis läksin kohe pead pesema. Sellele järgnes hommikusöök, milleks olid tavapärased mikrokas tehtud juustusaiad, aga seekord keerasin ma need saiad nässu, sest mikrokas oli täisvõimsusel ja ma panin nad vist liiga kauaks küpsema ka ja seega läks juust kõrbema. Noh, siis ei hakanudki midagi sööma, jõin ainult klaasi piima ja aeg läks kuidagi ruttu. Kui ma olin ära minemas, kuulsin, et väljas müristab, kuid kui uksest välja astusin, sähvatas selline välk, et terve õue lõi valgeks. Kui bussile sain, jäi äike õnneks järele, aga ilm oli ikka päris soe. Muidu oli siis hospitaalinfektsiooni seminar ja seal pandi meid rühmatööd tegema, kuid õppejõud näitas ühte lahedat mängu ka, kus peab protseduure tegema, kuid eriline tähelepanu on kätehügieenil. Ma arvan, et proovin veel seda mängu pärast :D 

Pärast seminari otsustasime kursakaaslastega minna ühte praktikaklassi õendustoimingute protseduure harjutama, sest praktikume on vähe ja arvestus on juba ülejärgmine nädal. Damn, ma suht kardan seda. Seal harjutasin siis veel süstimist, kanüülimist, vereproovi võtmist ja toitmissondi paigaldamist. Viimane oli raskem kui mäletasin ja ma arvan, et peaksin seda veel harjutama. Ära läksin nii poole kaheteistkümne paiku ja linnas olin nii 12 läbi natuke. Täna ma kusjuures poodi ei hakanud minema, vaid läksin kohe bussijaama. Seal passisin päris kaua, enne kui 12:50 bussile sain, aga ma nägin seal ühte tüdrukut, kellel oli tuhkur. Ta oli nii armas ja kui loom mind pidevalt vaatas, oli mul ikka kange tahtmine talle pai teha, aga võõra käest ju ikka ei küsiks, et kas ma tohin tema tuhkrut katsuda :D  Nüüd olengi üksi kodus ja maiustan eilsest järele jäänud Toblerone šokolaadi kallal. Nämma. Eile mõtlesin, et kui ma täna koju jõuan, teen blogiposti ja keeran kohe magama, aga ma ei tahagi vist magada, vaid sarju vaadata. Pealegi ei tunne ma end veel uimaseks löödud nahkhiirena, nii et ilmselt lähebki mingi aeg sarjamaratoniks. Praegu aga panen laulu ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Ma ei kuula muidu Lady Gagat, aga minu arvates on see lugu ikka üks tema parimatest. Mulle meeldibki see lugu seetõttu, et ta on hästi kaasahaarav ja paneb tantsima (eriti refrääniosa). Selline mõnus kuulamine jälle. 

I Love Rainy Days

Hello, my lovelies! :) Kui ma peaks midagi eilse õhtu kohta kirjutama, siis ainus sõnapaar, mis seda iseloomustaks, oleks ei mäleta. Ju ma midagi ikka tegin, aga meeles küll ei ole, sest ma pole sellele nii palju pidanud mõtlema ja alustan seega tänasest. Noh, täna oli mul au magada magusalt poole üheksani, sest kooli pidin minema alles kaheteistkümneks. Niisiis sõin jälle helbeid, kuid juba teist päeva ei tahtnud hommikusöök alla minna. Sellest hoolimata ma seda igatahes vahele ei jätnud. Esimene loeng oli siis farmakoloogia, kus ma pidin ära surema, sest mitte midagi aru ei saanud, ainult mingid alfad ja beetad igal pool ja üldse vääääga keeruline värk. Selles loengus andis ka mu tühi kõht endast korisemisega märku... ja seda just siis, kui auditoorium oli vaikne :D :D :D Aga noh, vahepeal ma sööma ei jõudnud, sest kohe tuli hospitaalinfektsiooni loeng otsa. See läks õnneks ruttu ja siis oligi aeg tehnoloogia instituudi juurde minna, et oodata buss number kolme. Sinna jõudes nägin ei kedagi muud kui Katat seal ootamas, kuigi alguses oli mul raske teda ära tunda :D Kataga koos sõitsime siis kesklinna ja sai bussis juttu ka aetud, kusjuures ta ei teadnud, kas laseb eesti keele üle või tuleb minuga Rahva Raamatusse, kuna mul oli plaan 17:25ga koju minna ja jäi lihtsalt kõva ajavaru.

Ega's midagi. Kuna rahast oli vaja lahti saada, et bussipiletit osta ja ma ise olin ka näljast nõrkemas, läksin Rimisse. Sealt ostsin koju Pringlesi krõpse (mis on muide sooduses) ja Tuci küpsiseid, enda hiliseks lõunasöögiks võtsin aga kaks peekoni-muna pirukat ja kaks Snickersit. Niisiis läksin bussijaama pirukaid sööma, kuid ühel hetkel aknast välja vaadates märkasin Iti õde üheksanda platvormi juures seismas. Kuna olin just söömise lõpetanud, mõtlesin, et läheks ütleks tsau ja nii ma siis välja läksingi. Kusjuures ma suutsin temaga isegi jutu peale saada ja mingi hetk tuli 16:50 buss ette, kuigi ma olin endiselt seda meelt, et läheks 17:25ga ja ma jäin Maarjaga niikuinii mõneks ajaks rääkima ka... või noh, kuni tema buss ette tuli. Siis tuli mul suht viimase hetke otsus, et läheks ka 16:50ga ikka, sest ma saaks varem koju ja homseks seminariks on vaja mõned asjad üle vaadata ja võib-olla üht-teist üles ka kirjutada. Kusjuures see väike jalutuskäik jaamast koju polnudki kõige hullem, kuna just siis tuli mulle hull energialaks peale ja midagi on sellest praegugi veel järel, nii et tuleb seda ilmselt ära kasutada. Aga okei, nüüdseks rohkem juttu pole, on laul, nii et lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest tegelikult tahtsin ma seda siia juba eile panna, aga viimasel hetkel otsustasin Jason Walkeri kasuks. Täna siis panin ikka selle, kuna  mind on niikuinii see lugu terve päev kummitanud. Muidu oli see lugu lihtsalt kunagi üks mu lemmikutest, ei oskagi seletada, miks.

This Silence Starts to Have An Echo

Hola, amigos/amigas! Mul vist eilsest õhtust pole suurt midagi rohkem rääkida, nii et asun siis kohe tänase päeva juurde. Ärkasin nii 7:15 ja sõin helbeid piimaga, mis kuidagi alla ei tahtnud minna, sest banaan jogurtiga on palju parem, kuigi mul polnud seda kuskilt võtta. Hommikul polnud aega arvutis olla, kuid see-eest esimeses loengus küll. Esimene oli siis kliinilise keemia loeng ja kui ma juba arvasin, et seal on samamoodi nagu mikrobioloogias, et mitte midagi aru ei saa, siis mind täitsa üllatas see, et neid ülikeerulisi termineid ei kasutatud ja ma ikka sain midagi aru ka. Niisiis räägiti laboritest ja analüüsideks ettevalmistusest, kusjuures me peame ühte meditsiinilisse laborisse õppekäigu ka tegema. Sounds cool, huh? Samas õppejõud oli ka hästi lahe ja Gerda ütles ülihästi, et see õppejõud peaks näitleja olema, mitte meile loenguid andma :D Nalja vähemalt sai ja see on ilmselt üks põhjustest, miks ma juba järgmist kliinilise keemia loengut ootan. Kuni pole reaktsioonivõrrandeid, mida on vaja tasakaalustada ning keerulisi termineid, on kõik ju korras :)

Järgmine oli see seminar, mis eilegi, kuid tundub, et õppejõul oli täna veidi parem päev, sest ta viskas nalja ja kuidagi ruttu läks üldse. Kusjuures seal oli jälle mingi grupitöö ja ma sattusin gruppi, kus peale minu olid kõik kolmandast rühmast, seega praktiliselt võõrad (peale Kärka), kuid endalegi üllatuseks suutsin ma nendega täiesti vabalt suhelda ja koos töötada. Tavaliselt tuleks ikka nagu mingi kramp või midagi sisse, kui peab täiesti võõra inimesega suhtlema :D Ju oli mul ka siis hea päev või midagi, sest sellest seminarist sai kõvasti varem ära ka. Kuna ma vaatasin, et kell on suht palju ja kui ma number 24 peale ei jõua, ei pruugi ma jõuda ka 14:35 bussile. Niisiis tegingi nii kiiresti kui sain ja kõndisin ka elu eest Nooruse peatusse ning jäi 3 minutit isegi üle :D So much win! Kesklinnas olin mõned minutid enne kahte ja siis käisin poes, sest kõht oli tühi ja läksin bussijaama ära. Kusjuures Iti, ma arvan, et ma nägin su õde bussi peale minemas ja hiljem sõitis ta veel minust mööda :D :D 

14:35 bussi ei pidanud ka kaua ootama, kuid seal oli jälle üks neist bussijuhtidest, kes pidevalt justkui pahas tujus tunduvad olevat. Kuna mul seekord oli täpne raha, ei hakanud ta minuga õiendama ja sain rahulikult oma kohale minna. Tee peal kuulasin muusikat nagu ikka ja nüüd olen siis õnnelikult kodus. Homme on kaks loengut ja päev vist neljani, kui ma õigesti mäletan, aga positiivne on see, et nendeks õnneks ette valmistama ei pea ja võin ülejäänud õhtu suht oma asjadega tegeleda, mis tähendab seda, et ma passin jälle foorumis ja kuulan muusikat :D Nüüdseks aga aitab minu mulast, kuulake parem laulu ja olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest ma kuulasin seda täna hommikul ja ma arvan, et võin selle loo ka lugeda üheks oma lemmikutest Jason Walkeri lugudest. See on selline natuke rõõmsam, aga samas väga ilus lugu nagu enamik Walkeri lugusid :) 

I'm Gonna Give All My Secrets Away

Ja teie kallis jutuvestja on tagasi! :) Ma ei kirjutanud nädalavahetusest, sest ma ei teinud mitte midagi nii märkimisväärset, mida oleks võinud paari reaga kirjeldada. Noh, laupäeval vaatasin sarju edasi ning PLLi 3. hooajast on vaadatud tervelt viis osa, samas kui SPNi ja OTH 2. hooajaga jõuan ma varsti poole peale. Oeh, OTH-d vaadates on mul küll kogu aeg selline tunne, et Brooke Davis hakkab mulle iga osaga järjest rohkem meeldima. Ta on nii lahe! Felix on ka päris nunnukas, aga ta jätab ikka totaalse asshole'i mulje. Eile  lahendasin arvutusülesandeid ja kui ma arvasin, et jään paljudega hätta, jäi mul poolikuks hoopis üks ülesanne, millest ma kohe kuidagi aru ei saa. Oleks armas, kui keegi oskaja mulle seda vähegi seletada suudaks, kuigi seda ülesande teksti ma siia blogisse panema ei hakka. Täna pidin jälle pool kuus ärkama ning ma polnud teps mitte õnnelik selle üle, sest päeva peal oli ainuke seminar kaheksast kümneni, kuid õppejõud, kes seda andis, pole kunagi just mu kõige lemmikum õppejõud olnud. 

Noh, ütleme nii, et seminari elasin kuidagi üle ja homme on temaga õnneks viimane seminar. Ma tõsiselt loodan, et ta on vähegi heas tujus, sest ta on üks neist, kelle suhtumine jätab sellise mulje, nagu oleks tudengid tema jaoks kari lolle ega jäta kasutamata võimalust oma paha tuju nende peale välja valada. Pärast seminari sõitsin buss number kolmega kesklinna ja siis oli mul vaja korraks tädi juurest läbi minna, sest vanaema hoidis seal tema lapsi ja tema käes oli mu patoloogia õpik, sest noh, hea ju, kui endal olemas on ja pealegi on selles aines hindeline test tulemas. Raamatu sain kätte, ei hakanud poodigi minema, sest söögiisu polnud ja noh, kuigi eile arvasin, et läheks ikka Rimist läbi ja võtaks šokolaadi, siis mõtlesin ümber. Selle asemel läksin bussijaama, et teada saada, et 10:50 buss on minema sõitnud ja ma pean ootama järgmist, mis väljub 11:20. Kaua ma seda igatahes ei oodanud, aga nii imelik oli Elvasse niimoodi sõita, et terve sõidu oli bussis peale minu veel neli reisijat :D Mulle tuli kohe meelde see, kui ma enda nii-öelda nähtamatuse võime avastasin ja bussijuht mind ei märganud, kuigi olin viimasena veel bussi jäänud :D Seekord nii õnneks ei juhtunud, sest peale minu tuli maha veel üks vanem meesterahvas. Nüüd aga polegi rohkem juttu, sest ma igatsen hetkel kohutavalt oma armsat voodit. Panen parem laulukese ja kaon mõneks tunniks magama. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest see on lihtsalt hästi kaasahaarav ja kummitab mind hetkel. Pikemat kommenteerimist vist ei vaja :D 

13 ja reede

Tsau-pläu! Ongi kätte jõudnud reede... ja kolmeteistkümnes. Minu jaoks on see alati olnud ikkagi tavaline reede, sest kunagi pole midagi ptüi-ptüi-ptüi sellel päeval valesti läinud. Täna sain natuke kauem isegi magada ja ärkasin pool üheksa. Siis sõin helbeid jogurtiga ja panin riidesse. Jõudsin natuke isegi arvutis olla, enne kui bussile läksin, aga nagu hommikuti ikka, polnudki arvutis midagi erilist teha. Kooli läksin siis kaheteistkümneks, sest mul oli sisehaiguste seminar. Seal räägiti haigete uurimisest ja see oli loenguvormis, mis mulle ideaalselt sobis, sest mulle ei meeldi väga rühmatöid teha ja grupis mingit x teemat oma kaaslastega arutada. Seal tegin hoolega märkmeid ja seminar läks ruttu. Siis läksin tehnoloogia instituudi juurde ja sõitsin buss number kolmega kesklinna. Kuna buss peatus pidevalt punase tule taga, kartsin, et ei jõua õigeks ajaks ja pean 14:35 asemel 15:25ga minema. Siiski oli aega piisavalt ja mulle meenus sellega isegi film In Time, kus inimestel olid käe peal kellad ja nad elasid nii kaua, kui neil aega oli. Lahe film, peakski millalgi uuesti vaatama :D Käisin Rimist siis läbi, et rahast lahti saada, kuna mul polnud bussiraha. Ostsin kolm lihapirukat, jäätise ja tervete pähklitega Pergale šokolaadi. Enne bussile minekut jõudsin muidugi jäätise ära süüa ja kui eile mu buss natuke hilines, siis täna jõudis see õigel ajal ja sõit läks kiiresti. Kuna olin esimene, kes täna koju jõudis, pissitasin koera ja nüüd naudin jälle Jason Walkeri lugusid. Hiljem üritan vist sarju edasi vaadata, sest ilgelt tahaks ikka PLLi 3. hooaega alustada ja OTHd ning SPNi lihtsalt edasi vaadata. Praeguseks aga aitab minu lobast, nii et üks lauluke ja läbi. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Seda polegi vist varem ette tulnud, et ma järgmisesse posti sama artisti loo panen, kelle lugu mul eelmises postis oli, aga täna siis see lugu, sest see läheb lihtsalt mu meeleoluga kokku ja kuidagi nii mõnus on seda kuulata nagu kõiki Jason Walkeri lugusid :) 

Keep Me Watching

Hello! Niisiis eile õhtul, kui ma magama hakkasin minema, mõtlesin, et kuulan Jason Walker - Echo ära, kuna see oli mind terve õhtu kummitanud ja päris hea on midagi rahulikku enne magamaminekut kuulata. Noh, ütleks siis nii, et selle laulu kuulamine läks üle selleks, et ma hakkasin neid albumeid üksteise järel kuulama ja hetkel on kuulatud neist kolm, mida ma nimetaks pigem EP-ks, sest neil kõigil oli nii 7-8 laulu ning albumi ja EP vahe ongi see, et albumil on rohkem kui 8 laulu. Nendelt meeldisid mulle absoluutselt kõik lood, kuid peale "Echo" on kõige lemmikumad veel "Keep Me Watching" ja "Down", mille saab täna selle postituse lõpust :) Aga kui tänasest rääkida, siis tulin üles natuke enne poolt seitset ja edasi oli juba tavapärane hommikune rutiin, kusjuures korraks jõudsin isegi arvutisse. Siis läksin bussi peale ja varsti olin koolis. Esimeses loengus räägiti natuke intensiivravist ja kusjuures päris huvitav oli see ka. Samas sain üsna meeldiva üllatuse osaliseks - pistikud olid korda tehtud ja nii ei olnud mul seda muret, et arvuti aku sai tühjaks. Kui oled üliõpilane, kes käib loengutes läpakaga, on mittetöötavad pistikud lausa nuhtlus, kuid hea, et mu vingumisest vähemalt natukenegi kasu oli :D Järgmine oli haiglainfektsiooni loeng, mis pidi kestma kolmeni, aga õppejõud lasi meid  juba kõvasti enne kahte minema :) Loeng ise oli muidu väga huvitav, sest see õppejõud andis ka eelmine aasta mingeid loenguid ja talle meedib nagu hästi palju YouTube'ist igasuguseid lahedaid videoid näidata peale selle, et ta huvitavalt ja arusaadavalt seletab :) 

Kui loeng läbi sai, kõndisin Nooruse peatusse buss number viit ootama, sest 3 oli juba läinud. Kesklinnas olin natuke pärast kahte ja kuna olin näljast nõrkemas, käisin ruttu Rimis, sest lootsin 14:35 bussi peale jõuda. Rimist võtsin kolm peekoni-muna pirukat ja jäätise, kuid kuna kassajärjekorrad olid tohutult pikad, kartsin, et ei jõua ikka bussi peale. Noh, just siis avati uus kassa ja sain seal oma kauba ära maksta ning kohe kümnenda platvormi juurde minna. Seal sõin jäätise ära ning aega jäi ülegi veel enne, kui buss ette tuli. Sõidu ajal kuulasin muusikat nagu ikka ja üldse läks väga kiiresti. Nüüd siis olen kodus ja terve ülejäänud aja passin ilmselt foorumites või katsun Photoshopiga midagi käkerdada jälle (juhul kui tuleb mõni mõte, mida teha). Nüüd siis aga lubatud lauluke ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest ma ootasin kojutulekut just selle pärast, et Jason Walkeri lugusid edasi kuulata ja see on üks mu lemmikutest nendelt albumitelt, mida ma kuulanud olen. Siiani on kõik need lood olnud väga ilusad ja nagu "Echo" ning "Keep Me Watching", hoiab ka see laul mu südames erilist kohta ja ma tunnen, kuidas seda kuuldes kananahk justkui ihule tuleb :) Pealegi on mul tunne, et võikski juba Jason Walkerit ennast kuulama jääda, sest ta hääle kohta võib öelda, et see oleks nagu hüpnotiseeriv - kuulad ühe laulu, tahad kohe teisi ka... või noh, minul oli vähemalt eile õhtul nii :) Ma võin vist öelda, et armastan Jason Walkerit sama palju kui The Scripti :3

Music in the Soul Can Be Heard by the Universe

Selle sain mälestuseks koju kaasa. Minu veri :P

Ja selline on praegu mu käsi

Heia! Pildid on täna päris verised, aga ma varsti räägin neist ka lähemalt. Ärkasin siis pool kuus, kuigi seda kellaaega nimetan ma ajaks, mil karjanaised lehma lüpsavad. See selleks. Siis sõin ja panin juuksed kinni, arvutisse hommikul ei jõudnud. Varsti läksin bussi peale ja kaheksaks olingi Tartus. Päev algas siis kriisipsühholoogia viimase seminariga ja ma olen ikka nii õnnelik, et see nüüd läbi sai, sest see oli hullult igav. Siis tuli patoloogia loeng, kus ma hoolega konspekteerisin, aga arvuti ikka tühjaks sai. Siis tulid sisehaigused ja pärast seda õendustoimingute praks. Seal siis räägiti põiekateetrist ja näidati, kuidas seda panna, kuid see oli minu jaoks juba palju keerulisem, pluss veel steriilse laua katmine. Vajab ilmselt harjutamist. Siis tegime kursaõega teineteise peal vereproovi, sest eile ei jõudnud. Kuna ma tundsin, et mul käed värisevad, lasin tal endalt kõigepealt võtta, kuigi siis kartsin ma seda, et ta teeb mulle haiget. Tegelikult kõige hullem polnudki ja vere sai ka ilusti kätte, nagu pildilt näha. Selle vereproovi sai mälestuseks koju kaasa võtta ja kui ma selle esimest korda kätte võtsin, oli see soe. Freaky. Noh, siis oli minu kord temalt verd võtta ja tal hakkas purskama, kui ma nõela sisse torkasin. Katsutisse ei tulnud midagi, aga ma ei hakanud rohkem surkima ka, sest tal hakkas paha ja siis ta pikutas mõnda aega, kuni õppejõud ta lihtsalt ühikatuppa tagasi saatis, sest tema elab ühikas. Mis mu käesse muidu puutub, siis hetkel annab see tunda, aga ma loodan, et väga sinine pole, kui plaastri ära võtan :D 

Pärast praksi läksime siis Railiga koos koolimajast välja, tema läks rattaga, mina tahtsin bussiga kesklinna saada. Mõtlesingi, kas 3 või 5, aga kuna 5 sõitis reaalselt otse nina alt minema, läksin tehnoloogia instituudi juurde buss number kolme ootama. Mingi hetk tuli sinna veel Kata, kellel oli biomeedikumis anatoomia läbi saanud, siis saime natuke rääkida, kuni 11 tuli ja isegi Gerda mulle veel tsau jõudis öelda, kusjuures ta hiilis seekord nii märkamatult ligi. Gerda läks aga üheteistkümne peale ja me Kataga jäime kolme ootama. Sinna tuli hullult palju rahvast. Kusjuures rääkides ei saanud ma arugi, kui ruttu ma kesklinna jõudsin. Seal läks maha ka Kata, kes pidi loengusse minema ja siis mina läksin Taskusse, et endale midagi süüa osta, sest olin näljast nõrkemas. Kuna saiakeselett mulle huvi ei pakkunud, võtsingi juustumuhklid, kaks kohukest ja jäätise, koju võtsin pähklid. Vajalik kraam käes, läksin bussijaama sööma ning seekord sain ma veel enne 17:25 bussile istumist reaalselt kõhu täis. Ma pole isegi oma pähkleid veel puutunud :D Noh, homse kohta ei teagi, kas olen üheni või kolmeni, sest tunniplaanis on kaks sama teemaga loengut sama õppejõuga ja ma südamest loodan, et saan ikka enne kolme minema :D Täna tahaks ilgelt PLLi ja SPNi edasi vaadata, aga mu internetiühendus on juba praegu selline, et ei tule vist midagi sellest sarjavaatamisest välja, nii et olen foorumlane ja katsun muid asju siis teha. Nüüd aga lauluke ja rääkida pole enam midagi. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest sellises väsinud olekus, nagu ma praegu olen, on The Scripti eriti mõnus kuulata ja see on üks mu lemmikutest lugudest nende viimaselt albumilt #3. Juhtumisi kuulasin seda täna ka bussis sõidu ajal ja see ongi selline hea rahulik lugu päris nunnude sõnadega :)

I'm Looking for More Than A Little Bit

Hei-hopsti! Nii, enne kui ma oma tegemistest rääkima asun, räägiksin oma imelikust unenäost, mis mind ikka veel naerma ajab. Niisiis olin sattunud keset PLLi tegevust ja ma olin ühtlasi Hanna, Emily, Spenceri ja Ariaga ühes pundis. Me olime tüdrukute vetsus midagi arutamas, kuni nägime... Noel Kahni. Jah, ta oli tüdrukute vetsus ja hakkas meiega nõmetsema ning ronis kabiine mööda üles, et sealt ülevalt piiluda, kes parasjagu häda teeb, kuid muidugi ei saanud ta ka meie pihta kommentaare loopimata jätta. Ühel hetkel olingi mina see, kellel villand sai ja siis ma ütlesin talle "You're not funny, you're pathetic." Noh, idee poolest oleks see unenägu võinud edasi minna, aga siis helises mu äratuskell. Selle kohta, et pidin pool kümme ärkama, magasin end hästi ja tundsin end ärgates isegi puhanuna. Siis läksin pead pesema ja sõin ning korraks sai ka arvutist läbi käidud, enne kui sammud jaama seadsin ja bussi peale läksin. 

Kooli jõudsin kõvasti varem enne seminari algust ja kuna ma arvutit kaasa võtta ei viitsinud, läksin arvutiklassi aega parajaks tegema. Sinna tuli mingi aeg ka Ljups, kellega sai mõne sõna vahetatud, enne kui tema psühholoogiasse ja ma kirurgiasse läksin. Noh, kirurgia seminar oli rohkem nagu loeng ja lõpus pidime paaristööd tegema. Minu paariliseks sattus Kärka, kellega meie koostöö ei näinudki väga paaristöö moodi välja, sest ta ajas mind kogu aeg naerma ja see läks natuke lollitamiseks kätte ära, kuigi õppejõud ei pööranud sellele eriti suurt tähelepanu. Kui kirurgia läbi sai, võtsin gardekast oma asjad ja läksin ühika neljandale korrusele õendustoimingute praksi ootama. Täna siis võtsime üksteiselt verd ja homme ilmselt ka, mis tähendab seda, et mu veenid saavad jälle torkimist. Muidu õpetati seda, kuidas tilgutit panna ja mul tuli jälle esimese korra kohta see päris hästi välja. Lihtne tegelikult. 

Kuskil poole kuue paiku sain lõpuks minema ja siis Nooruse peatusse buss number viit ootama, sest ma ei teadnud, kas tehnoloogia instituudist tuleb 3 või 11. Noh, vahet polnudki, sest ma ei pidanud väga kaua ootama. Linnas olin kuueks ja siis läksin Rahva Raamatusse Katat ootama, sest ma pidin talle oma anatoomia konspektid andma ja me pidimegi seal kokku saama. Sai siis seal tükk aega oodatud ja riiulite vahel töllerdatud, kuni Kata täiesti märkamatult kohale ilmus. Andsin talle siis konspektid ja mõnda aega jäime lobisema ka, kuni arvasin, et võiks Rimis ära käia, sest mu viimane toidukord oli hommikul. Võtsin siis kaks peekoni-muna pirukat, ühe Käsnakalle šoksi, Snickersi ja jäätise ning siis läksime juba välja. Sealgi sai rahulikult söödud ja juttu räägitud, kuni mina bussi peale pidin minema ja Kata mind saatis. Nagu alati, läks sõit kiiresti ja muusikat oli hea kuulata, kuid nüüd katsun siis foorumites olla ja homseks ühe enesekontrollitesti veel ka ära teha, enne kui magama lähen. Nüüdseks aga üks väike lauluke ja minu mulast aitab. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Kui ma õigesti mäletan, on see juba korra siin olnud, aga ma panin selle, sest mul on jälle tuju Gavin DeGraw'd hetkel kuulata. Noh, eelkõige teab mõni teda kui One Tree Hilli tunnusloo esitajat, aga ma leidsin ta enne kui sarja hakkasin vaatama ja minu arust on ka OTH tunnuslaul täiesti kuulatav. Hetkel aga meeldib tema lugudest kõige rohkem see, mis ma siia täna panin, sest see on selline mõnusalt indielik ja viimasel ajal läheb mulle indie täitsa peale :)

Mis ma pealkirjaks panen?

Nagu lubatud - pilt mu eilsest küpsisetordist, mida veel natuke alleski jäi :D 

Niisiis eilsest sai kõik ära kirjutatud ja alustangi siis tänasega. Ärkasin umbes pool üheksa ja siis sõin hommikuks banaane jogurtiga. Siis pakkisin asjad, sest eile õhtul ma seda teha ei viitsinud ning korraks vaatasin isegi arvutisse. Natuke pärast kümmet läksin siis buss number seitsme peale ja see oli ikka jõhkralt täis. Pepleris tuli veel kontroll ka peale :D :D Maha läksin Maarjamõisas ja siis hakkasin kooli poole liikuma. Täna oli siis kaks õendustoimingute praksi järjest ja esimeses praksis sain kursaõde süstida ja siis näidati, kuidas võtta vereproovi. Noh, süstimisega sain hästi hakkama ning isegi õppejõud kiitis. Vereproovi üksteise peal ei võtnud, selleks olid mingid spetsiaalsed käed, kust veri (loe: punase toiduvärviga segatud vesi) välja tuleb. Esimesel korral ei tahtnud see mul tulla, aga kui õppejõule pidi näitama, siis kuidagi sain tehtud ka. Teises praksis õppisime kanüülimist ja kuigi see oli pealtnäha raske, sain väga hästi isegi hakkama, kuigi sealgi olid pisikesed vead. Pole keerulist tegelikult midagi. 

Noh, selle teise praksiga oli üldse nii, et meid tuldi kooli kodulehe jaoks pildistama ning piltidele jäin ka mina. Nüüd ootangi, et neid pilte juba näha saaks ja kui hästi läheb, eksib mõni siia ka ära :) Igatahes läksid mõlemad praksid kiiremini kui ma arvasin ning ära sain siis, kui olin õppejõule veel korra kanüülimise ja vereproovi ette näidanud. Niisiis sain vabaks kuskil veidi pärast nelja ja mõtlesin, et läheks buss number kolmega kesklinna, aga too oli juba ära läinud ning nii ei jäänud üle muud kui viie peale istuda. Kui see buss oli jõudnud Nisu peatusse, sain äkki sõnumi ning saatjaks oli Iti, kes tahtis teada, kas ma olen kuskil bussijaama lähedal. Kahjuks ei olnud ja ma jõudsin ka hiljem sinna, muidu oleks võinud ju jälle kokku juhtuda. Kahju. Samas jõudsin ma kesklinna enam-vähem sellel ajal, kui ta buss juba ära läks ja kõige naljakam oli see, et see buss sõitis minust mööda ja ma nägin Itit bussi peal istumas, kuigi tema vist jälle mind ei märganud ;D nii sain ma vähemalt aru sõnumist, mis mulle üsna varsti tuli :D Mina igatahes läksin 17:25ga ja kuni ma ootasin, sõin kohukesi, sest kõht oli nii tühi. Varsti liikusin välja ka ja siis juba bussi peale. See buss tuli samamoodi täis ja ma kohe imestasin, kuhu kõik äkki täna sõidavad :D Homset ma aga ei oota, sest ma pean kuueni koolis passima ja kes viitsiks poole ööni seal vahtida? Mitte mina. See selleks, sest rohkem mul midagi rääkida ei ole, nii et lõpetan jälle laulukesega, nagu mul kombeks. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest mulle täiega meeldib ta võimas hääl ja ma lihtsalt tunnen, et pean jagama, kuigi korra ma panin juba kolm videot üles ja ma võtsin nimelt jällegi live video, sest seal tuleb tema hääl lihtsalt paremini välja. Noh, ma pole küll Jojo fänn, aga ma tõsiselt arvan, et ta vääriks rohkem tuntust, sest tegemist on ühe ütlemata andeka neiuga, arvestades veel seda, et ta oli kõigest 13-aastane, kui ta alustas.

I Could Really Use A Wish Right Now

Uskumatu, aga mu pikk nädalavahetus möödus ikka üliruttu. Kui ma oleks täna kõigest kirjutanud, oleks see postitus pikem, aga mu nädalavahetuse alguses tehtud tegemistele on niigi juba kaks eelmist posti pühendatud ning päris hea on seda kõike lihtsalt meenutada, sest see nädalavahetus oli ausalt öeldes üks parimatest. Eile vaatasin terve päeva sarju ning ma olen täpselt nii kaugel, et PLLi 3. hooajani on jäänud kaks osa, One Tree Hilli 2. hooaja esimese osa sain just täna vaadatud ja kuidagi palju flashbacke oli seal. Loomulikult oli seal Haleyt ja Nathanit ka hästi palju ning nad on üks mu lemmikpaare ;). SPNi 1. hooaja sain ka läbi ja kui aega on, hakkan sellelgi varsti 2. hooaja esimest osa vaatama. Täna pole ka midagi märkimisväärset teinud, hommikupoole vaatasingi SPNi esimese hooaja viimase osa ära ja siis läksin poodi. Kusjuures üllatavalt palav ilm oli täna o.o Aga see selleks. Kui ma poest tulin, tegin küpsisetorti, mida ma tegelikult oleks pidanud juba eile tegema, aga eile poes ei käinud, nii et jäi see siis tänase peale. Hetkel ma seda maitsnud ei ole, sest ta tahab külmkapis natuke seista, aga eks ma homme panen sellest pildi ja kirjutan ka, kuidas välja tuli. Noh, tegelikult paneks pildi isegi täna, aga asi on selles, et mul pole kaablit kaasas ja siis on natuke jamasti. Muidu on mul plaanis veel sarju edasi vaadata ja homseks õendustoimingute praksiks vereproovi võtmise läbi lugeda. Praegu aga panen laulu ja luban, et homne postitus tuleb pikem. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest see on mind terve tänase päeva kummitanud ja mulle meeldib see versioon rohkem kui originaal. Mitte et ma iga päev tikutulega neid YouTube'i kuulsuste covereid taga otsiks, aga mõned, mis ma juhuslikult või kellegi kaudu leidnud olen, on päris head. Seekord siis Alex G, kes on minu arvates samuti väga andekas :) 

Demons Are Good, People Are Crazy

True story :D 

Heia! Arvasin, et magan täna pool päeva, aga tegelikult olin üleval juba kümnest. Siis panin riided selga ja sõin enda lemmikhommikusööki - banaane jogurtiga. Kes seda veel proovinud ei ole, siis soovitan soojalt, sest see on nii nämma lihtsalt. Siis panin arvuti käima ja hakkasin jälle sarju vaatama. Kusjuures see oleks nagu mingi kirjutamata seadused, et mida lähemale hooaja lõpp jõuab, seda põnevamaks need osad lähevad. Vähemalt praegu on OTH ja SPNiga nii, kuigi PLL on ka paras närvikõdi. Kuskil nelja ajal oli mul aga igav ja sarju enam vaadata ei viitsinud, pealegi pidime jälle Sannu ja Itiga kokku saama ja nii ma ütlesingi siis Sannule, et saaks varem kokku ja las Iti hiljem liitub. Noh, siis ma hakkasingi tulema ja mõtlesin, et seekord ma jalutan, sest mõnus ilm oli ja ma tahtsin muusikat ka kuulata. Kui olin jõudnud Kroonuaia kooli juurde, helistas mulle vanaema, kes tahtis teada, mida ma süüa tahan. Siis sain mõnda aega edasi jalutada, kuni ökonoomikumi juurde jõudes sain aru, et Iti helistab ja ma alles siis kuulsin. Hea kõhutäie naerda sain aga sellest, kui Iti küsis, kus Kelly on ja ma olin nagu: ma olengi Kelly :D :D :D :D Tegelikult tahtis ta Sannu järele küsida. Siis lubas ta mind purskkaevu juures oodata ja lõpetasime kõne.

Mõtlesin siis läbi pargi raekoja platsile minna, aga igasugused masinad olid ees ja siis tuli kuidagi nende vahelt manööverdada. Kuidagi hakkasin siis silla lähedale jõudma ja näen, et Sannu kõnnib mööda. Korraks vaatas mu poole ja siis ei teinud väljagi ning läks edasi. Ma juba mõtlesin, et on solvunud mu peale või ei tunne ära, seega otsustasin helistada, aga telefonile ta ka ei vastanud. Mõnda aega olingi tal järel, aga sillal kaotasin ta silmist ja mõtlesin, et mis siis ikka, pommitan veel kõnedega. Raekoja platsile jõudes nägin neid Itiga juba pingil istumas ja siis ma sõna otseses mõttes jooksin nende juurde ning küsisin Sannult, et mis mõttes ta kõnnib minust mööda. Siis istusin nende juurde maha ja saigi natuke räägitud, kuni Itil tuli mõte botaanikaaeda minna ja sinna me siis oma sammud seadsimegi. Teel sinna sai muidugi ka kõvasti nalja ning üks auto tahtis sõitma hakata, kusjuures Iti läks just selles suunas, kuhu see auto keerata tahtis, enne kui sai aru, et oih :D :D :D Noh, botaanikaaed on nii mõnus koht ja seal on täiega ilus ka, nii et vabalt läheks veel :) Sai sealgi siis mõnda aega ringi käidud ja isegi mänguväljakul istutud. Mingi hetk tuli sinna üks väike perekonde ka enda umbes 2-3aastase lapsega ja see laps tuli meie juurde. Ta oli nii nunnu. Kui Sannu poodi tahtis minna ja me botaanikaaiast ära läksime, jooksis see laps veel meile järele :D :D 

Järgmiseks mõtlesimegi siis, kuhu poodi minna, kuni valikuks osutus Ujula Konsum. Sinna oli ka omamoodi äge minna, sest botaanikaaiast väljapääsu polnud just lihtne leida, aga välja me sealt igatahes saime. Sannu võttis siis joogi ja mina samal ajal mõtlesin, kas võtan midagi või mitte, kuni otsustasin pähklite ja ühe Kismeti kasuks. Iti võttis ka pähklid, aga ta võttis need kõige krehvtisemad :D Järgmiseks tuli leida koht, kuhu sööma istuda ja kui alguses mõtlesime alguses neile kiigu moodi pinkidele istuda, aga kuna need olid hõivatud, langes see mõte ära. Noh, ühel istus tegelikult üks vanamees, kes lubas ära minna sealt, aga ei läinud ja nii me siis läksime alla jõe äärde kividele istuma ja sööma. Tegelikult oli päris mõnus seal niimoodi ja see meenutas mingit väikest piknikku, kusjuures Iti krehvtiseid pähkleid ei tahtnud väga keegi ning minu šokolaad ja pähklid läksid ikka väga kiirelt, sest Sannu ja Iti aitasid mul neid hävitada. Mitu korda sõitis mingi paat ka mööda ja ühel korral oli keegi skuutriga ka, kusjuures me reaalselt kartsime, et ta pritsib meid täis, sest ta sõitis nii kiiresti edasi-tagasi. 

Mingi hetk tuli aga hull bensiini või kütuse või mis iganes hais see oli ja me ei suutnud enam jõe ääres olla. Siis läksime Atlantise juurde, kus oli vaba kiigupink. Seal sai ka päris ägedaid jutte vahepeal räägitud ja kõvasti naerdud, kusjuures ma märkasin, et üks tädi vaatas meid mingi hetk täiega imelikult :D :D :D Üldse läks aeg nii ruttu ja vahepeal kadus üldse ajataju ära, aga noh, nii juhtub, kui oled heade sõpradega koos ja lihtsalt täiega lõbus on. Muidugi läks õhtu nii külmaks ja veidi enne üheksat hakkasime bussijaama poole minema, et Iti viimasele bussile saata, mida ta kaua ootama ei pidanudki. Kallistused antud, jätsime Itiga hüvasti ja hakkasime Sannuga bussijaamast ära minema. Kusjuures viimase hetke otsus oli mul see, et ma otsustasin ikka jalgsi tagasi minna, selle asemel, et buss number nelja ootama minna. Saingi siis mõnda aega Sannuga koos minna ja siis ülejäänud maa kõndisin juba üksi ära. Mõtlesin, kas minna pikemalt või sealt Liiva tänavat pidi ning mu valik langeski selle Liiva tänavat pidi mineku kasuks. Kusjuures ma ei pannud isegi muusikat ja mõtlesin rahulikult oma mõtteid. Öine Tartu on ikka nii meeletult ilus ja kusjuures hästi julge tunne oli ka, ma ei kartnud, et mingi kahtlane punt tuleb vastu, kuigi mingi punt tuli küll Liiva tänavas, aga see, et nendega üks väike poiss oli, pani mind arvama, et need küll kahtlased inimesed ei ole ja ma saan ilusti mööda neist. 

Kui jõudsin hooldekodu juurde ja hakkasin sealt üles minema, siis seal küll kedagi ei olnud, aga mingil põhjusel oli mu pilk kogu aeg taevas ning ühel hetkel nägin ka langevat tähte. Esimest korda üle pika aja, sest viimati nägin langevat tähte kuskil 2009 suvel. Loomulikult ei jätnud ma oma soovi soovimata, aga seda ei saa te kunagi teada, mida ma soovisin ;) Natuke veel kõndimist ja olingi vanaema juures tagasi ning hüppasin kohe duši alla. Aaah, nii hea värske on olla kohe ja nüüd vaatan "Kuuma pirukat", hiljem vist passin veel foorumites ja ehk katsun sarju ka vaadata, kuid nüüd võiks nagu otsi kokku tõmbama hakata. Samas võin ma hands down öelda, et päev on igati korda läinud ja Iti ning Sannu, teiega oli tore ja me totally peaksime seda kunagi kordama :) Nüüd aga väike lauluke ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest ma ei suutnud leida muud lugu, mis tänasega kokku läheks ja samas oleks selline rõõmsam, sest tegelikult ma olengi täiega lõbusas tujus ikka veel. Samas naljakas on avastada, et selle laulu pealkiri läheb kokku sellega, et ma nägingi täna langevat tähte :D :D :D 

These Are My People, These Are My Crowd

Hei-hoo! Täna ärkasin siis nii poole kaheksa paiku ja sõin kolm juustusaia, millest kõht ka täis sai. Kuna otsisin sokke, mida on praktiliselt võimatu leida kas tervetena või ühest paarist, läks hommikul jälle kiireks ja arvutisse ma ei jõudnudki enne mikrobioloogia loengut, kus ma õppejõu jutust ikkagi mitte midagi aru ei saanud. Ma katsusin jälgida ja kuulata ning konspektist teatud ridu kollaseks teha, aga samas rääkisin Sannuga ja natuke sosistasin Mariliniga ka. Marilin veel imestas, kas see õppejõud ise ka enda jutust aru saab :D :D :D Loeng pidi alguses kestma kaheteistkümneni, aga minema saime juba 11:35. Niisiis hakkasin rahulikus tempos tehnoloogia instituudi juurde minema, et bussi peale jõuda, kuni 3 ette tuli ja ma enne kahtteist juba linnas olin. Läksin Rahva Raamatusse ja varsti tuli Sannu ka. Siis mõtlesime, et istume kuhugi maha, sest Itist polnud ikka veel midagi kuulda. Mingi hetk läksime Rimisse, sest Sannu tahtis juua ja mina võtsin endale kaks Snickersit. Kassajärjekorras helises lõpuks Sannu telefon ja ma juba ennustasin, et see on Iti. Mul oli õigus, sest ta tahtis teada, kus me oleme. Kusjuures me jäime mõtlema, kuhu me peaks minema, et Iti meid üles leiaks, aga lõpuks läksime peaukse juurde. Seisime seal mõnda aega, kuni Sannu telefon jälle helises ja me ütlesime, kus me nüüd asume.

Varsti leidiski Iti meid üles ja me sättisime end purskkaevu või mis iganes koha, kus oli vesi, aga enam ei olnud ääre peale istuma. Rääkida oli muidugi palju ja mingi aeg läks Itil kõht ka tühjaks, mille peale käisime Rimis ja ta endale paki krõpsu ning Daimi Milka võttis. Siis jälle istuma tagasi ja me Sannuga aitasime Itil tema krõpse ning šokolaadi hävitada. Juttu jagus ja nalja sai palju, kuni Sannu pidi ära minema ja me Itiga kahekesi jäime. Siis sai veel pikalt räägitud, kuni ma Iti lõpuks bussi peale saatsin, sest ta otsustas mingi kursaürituse asemel ikka koju minna. Mina läksin varsti aga vana kaubamaja juurde, et buss number nelja oodata, mis kohe ka tuli ja sõit vanaema juurde võis alata. Samas oli täiega tore ja ma mõtlesingi, et nii hea on mõneks ajaks aeg maha võtta ning sõbrannadega kuskil istuda ja juttu rääkida. Nad elavad küll lähedal, aga siiski ei näe neid tihti ja seega oli tore, et nüüd räägitud sai. Noh, igatahes sai see sissekanne lühem kui ma alguses arvasin, nii et tuleb laul ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest minu arvates läheb see tänasega väga hästi kokku. Tegelikult sai Itiga üldse suht pikalt muusikast räägitud ja siis tuli teemaks ka The Scripti viimane album, kus on ikka väga head lood ja sedagi on päris hea kuulata. Selline mõnusalt chill lugu. 

I Only Fear Never Trying

Mina täna hommikul (voodis)

Hei, mina jälle siin :D Eilsest õhtust polegi väga midagi rääkida, nii et alustangi enda lühikesest päevast postituse kirjutamisega. Ärkasin siis pool kuus, kuigi raske oli voodist välja, sest alati on uni kõige magusam, kui mingiks ajaks äratus on pandud. Siis sõin ja panin riidesse nagu alati, kuid maru kiireks läks ja arvutisse täna hommikul ei jõudnud. Kooli läksin ka ilma arvutita, kuna mul oli ainult õendustoimingute praks ja seal pole küll selle arvutiga mitte midagi teha. Selles praksis lahendasime siis arvutusülesandeid ja teised said süstimist ka teha üksteise peal, selleks võeti paaridesse ja need paarid käisidki ühekaupa õppejõu juures. Noh, mina täna igatahes ei jõudnudki, aga järgmisel korral mul pääsu ei ole ja siis torgitakse mind ka. Arvutusülesannetega oli nii, et eelmisel aastal sain küll farmakoloogia seminaris üht-teist selgeks, kuid nüüd ei mäletanud väga midagi peale teisendamise, noh oma rolli mängis siin ehk ka see, et ma olin unine ja kell oli alles kaheksa hommikul. Pärast praktikumi ootas Gerda grupp juba ukse taga ja kuni ma kitli ära panin ning kosse vahetasin, sain temaga isegi natuke rääkida ja soovisin edu, enne kui lahkusin. 

Siis läksin tehnoloogia instituudi järgi ja nägin, et jube palju on bussini aega. Kell oli 10:14, buss läks 31 kesklinna, nii et jah, passitud ikka sai. Mingi aeg liitus Raili ka ja siis saime rääkida, kuni buss number 3 lõpuks ette tuli. Sõidu ajal rääkisime ka ja Raili läks Pauluses maha, mina aga otsustasin kesklinna jõudes, et täna Tasku peal ei töllerda, vaid lähen bussijaama ja sõidan esimese ettejuhtuva Elva bussiga koju. Noh, sellega oli nii, et buss jõudis küll Elvasse, aga jaama ei hakanudki sõitma, vaid Arbimäe poole ja ma olin tol hetkel ainus reisija. Kuna see hakkas juba imelik tunduma, ajasin end püsti ja siis bussijuht ise vabandas, et ei märganud mind ja arvas, et kõik olid maha läinud :D Vot selliseid asju ka juhtub :D :D Aga okei, nüüd ma lõpetan ja lähen teen väikse lõunauinaku. Olge chillid :)

Miks just see lugu: Sest tegu on jälle ühe lauljaga, kellel on minu arvates ikka vapustavalt hea hääl. Selle laulja avastasin aga siis, kui otsisin ühte lugu, mis oli TVD 4. hooaja teises või kolmandas osas ja loo nimi oli Too Close. See on muidugi samalt albumilt ja ühel päeval mõtlesingi, et võtan kätte ja kuulan terve albumi ära, aga siiani pole jõudnud peale selle ja Too Close'i teisi lugusid kuulata. Kindlasti kunagi kuulan :)

Far Away It's Not Like I Wanted To

Mina mikrobioloogia loengus :D

Niisiis istusin ma autos ja lugesin raamatut, olles väga puudutatud kahe peategelase vahelisest tingimusteta ja puhtast armastusest. Kui jõudsin lõppu, soovisin, et poleks lõpuni lugenud, kuna miski polnud valusam kui selle noormehe surm ja see pani mind nutma... kuni äratuskella läbilõikav helin mu unenäost välja tõi. Kell oli pool üheksa. Vastumeelselt ajasin end istukile, kuid keeldusin narist alla minemast. Mitte veel. Oleksin teinud kõik, et edasi magada, aga teadmine sellest, et pidin kell kaksteist juba loengus olema takistas mind taas magusasse unne suikumast. Kui olin nii viis minutit istunud, mõtlesingi, et nüüd aitab naljast, ja ronisin alla. Kuna mu juuksed meenutasid pigem juustupulki, pesin need ja panin siis riided selga. Siis sõin hommikusööki ja natuke aega olin arvutis, enne kui oma sammud jaama poole seadsin. Jaama jõudsin ikka väga täpselt - just siis, kui ma kohal olin, tuli buss ette ja mu igapäevane sõit Tartu võis alata.

Kooli jõudsin pool tundi enne loengut ja läksin siis juba auditooriumi juurde istuma. Marilini, Inglit ega Gerdat ei paistnud kuskil ja seega leppisin üksindusega, mõeldes omi mõtteid, kuni kõik saali hakkasid minema. Kuna ma ei suutnud väga valida, kuhu istuda, jäin tagumisse ritta ja varsti liitus minuga Marilin, kes kaalus mittetulemist. Ingel jõudis ka varsti ja tema tahtis ettepoole istuda. Esimene oligi siis mikrobioloogia ning ma ei saanud mitte midagi aru, mis seal räägiti ja ka seda oli raske mõista, mis slaididel ja konspektis kirjas oli. Põhilised märksõnad olidki grampositiivsed mikroobid, gramnegatiivsed mikroobid, MRSA ja virulentsus. Konspekt on ka nii kirbukirjas kirjutatud ja väga raske oli seda igatahes jälgida, niisiis andsin juba alla ja rääkisin loengu ajal Skype'is Sannuga, kuni mul arvuti aku tühjaks sai ja ma selle lihtsalt kinni pidin panema, sest selles auditooriumis polnud isegi pistikuid. Mikrobioloogiale järgnes samas ruumis radioloogia, kus ma käsitsi midagi kaustikusse kribisin ja õppejõu juttu ka kuulasin. Damn, kahju, et see viimane radioloogia loeng oli, sest see oli tõsiselt huvitav ja see õppejõud seletab ka väga ägedalt. Gonna miss that!

Otsustasime Mariliniga koos minna ja nii me läksime kõigepealt tehnoloogia instituudi juurde, kus selgus, et buss number 3 väljub 13 minuti pärast. Kuna seal me väga passida ei viitsinud, jalutasime Soinastesse ja seal pidime ootama kuus minutit, enne kui 1 ette tuli. Mina sõitsin siis kesklinna nagu alati ja Marilin Eedeni juurde, et sealt edasi järgmise bussi peale minna, mis sõidab Nõlvakusse. Siis sai natuke aega Taskus ringi kooserdatud ja Rimist võtsin endale ühe jäätise ja selle pruuni-valgekirju Milka. Enne viit istusingi siis bussijaamas, sõin šokolaadi ja vahtisin aknast välja, oodates 17:25 bussi. Noh, selle aja sees jõudsin vist isegi Itit bussile minemas näha. Või noh, ma arvan, et nägin, aga päris kindel ei ole :D Oleks ma väljas olnud, oleks vist isegi tsau öelnud või midagi, kui see oli tema, aga noh, paraku istusin sees ega läinud enda platvormi juurde enne, kui kell sai 17:10. Seal passisin ka natuke aega ja tuligi buss ette. Pauluses tuli mu õde ka peale, aga minu juurde ta istuda ei saanud, sest see buss tuli isegi täis :D Nüüd olen kodus ja mõtlen, et pärast peaks jälle apelsini torkima hakkama, sest homses õendustoimingute praksis harjutame süstimist juba üksteise peal ja ma ei taha kellelegi ise haiget teha :D Positiivne on vähemalt see, et homne päev on hästi lühike - ainult õendustoimingud ja needki hommikul 8st 10ni :D Pole paha, mis? Nüüd aga lõpetan selle posti ühe laulukesega, nagu mul tavaks on saanud. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest see on The Script! Tegelikult hea, et mu empekas seda bändi mulle ikka aeg-ajalt meelde tuletab, kuna nad on lihtsalt beyond awesome, mu suured lemmikud ikkagi. Oh well, nüüd on mul õnnestunud The Scripti albumid ka enam-vähem kõik arvutisse tirida ja see lugu siin on albumilt Science & Faith, mis tuli välja 2010 ehk siis mitte nii kaua aega tagasi. Kusjuures mul on sedagi raske öelda, milline album mulle kõige rohkem meeldib, sest nad kõik on minu arvates ikka väga head :D