Ode To Sleep

Hola! Paistab, et olin minagi korra kirjutanud ja siis blogi taas unustanud, ent leidsin selle juurde tee tagasi tänu Laurale, kes eile justkui muret tundis. Tegelikult mõtlesin, et kirjutaks tihedamini, aga ma olen seda edasi lükanud nii palju kui vähegi võimalik (sest kes ei teeks seda, eks). Põhjus on pigem selles, et pole lihtsalt midagi huvitavat kirjutada olnud ja tööpäevad on tihti nii väsitavad ja rasked, et koju tulles tahakski lihtsalt jalad seinale visata ja mitte midagi teha. Mnjah... viimased kuu aega ongi mu jaoks olnud taas nagu see Rihanna laul - "Work, work, work, work, work..." ja edasine lihtsalt segane. Ütleme nii, et mul on tekkinud üsna vastakad tunded, sest kohati tundub see töö mulle liiga raske, aga samas töökaaslaste suhtumine on pigem inimlik ja kõik on enamasti sõbralikud, kuigi paar venelast on mul käskinud vene keele ära õppida. 

Hah, mul polekski nagu muust kirjutada kui tööst, sest vabadel päevadel ma lihtsalt ei viitsi kuskile minna ega midagi teha, kuigi pühapäeval ma natukeseks isegi läksin välja. Nimelt tahtis Pirjo photoshooti teha ja eks ma siis läksin, sest kuigi mulle ei meeldi talv ega külm, on väljas siiski päris ilus. Eile olin tööl ja tõsiselt hull päev oli, kogu aeg jooksmine ja nii tekkisid mul mõned ületunnid ka, kuigi täna oli see-eest rahulikum päev ja ma ei läinud üle tööaja ka. Eile pärast tööpäeva bussijaama minnes juhtus ka muidugi üsna huvitav asi. Jalutasin siis bussijaama ja vaatasin, et mingi punase mütsiga blond tüdruk loeb mõned pingid eemal raamatut. Miskipärast tuli Iti kohe meelde, aga kuna mu kaugele nägemisega on nagu on, ei arvanud ma, et see on tema ja nii ma poetasin end esimesele ettejuhtuvale vabale pingile ning hakkasin sööma, sest enda kiire tööpäeva jooksul ma seda teha ei jõudnud. Mõned hetked hiljem jõudis Laura bussijaama ja ma vaatasin ka alguses, et jalutab tuimalt minust mööda, kuid siis läks ta selle punase mütsiga blondi tüdruku juurde ja ma mõttes täiega facepalmisin, sest ei tundnud Itit ära. Nojah, see vist on see, kui kedagi pikka aega ei näe. Siis tuli Laura muidugi minu juurde ja ma sain temaga paar sõna vahetada, enne kui bussile pidin minema. Täna oli tööl ka veidi teistmoodi päev, sest mulle sokutati kaks hispaania praktikanti, kuna ma olin täna tööl olnud õdedest ainus, kes oskas inglise keelt. Väga ma nendega muidugi teha ei osanud, aga ma lasin neil vaadata, mida ma teen ja saatsin nad lõunaks koju, sest tööd oli tõesti vähe ja nad oleks muidu niisama pidanud passima. Muud huvitavat, aga kirjutada enam polegi, kuid ma ei saa ka lubada, et uus post niipea tuleb. Vaadake parem pilte ja kuulake laulu. Peace out! 

Ma ei teadnud, et The Chainsmokersil ka häid lugusid võib olla, aga tuleb välja, et mõni lugu neil siiski on, mis mulle isegi meeldib. See on muidugi üks neist lugudest, mida on hea pärast pikka tööpäeva ja väsinuna kuulata, sest see on lihtsalt selline... chill. 

Sometimes they come back...

Ma rääkisin ühel päeval oma sõbrannadega blogidest ja see tekitas minuski tahtmise üles otsida oma blogi, sest olin selle juba pikaks ajaks unustanud. Naljakas oli vaadata, et viimane post jääb veel eelmise aasta oktoobrisse ning ma olen tervelt aasta otsa oma blogist eemal olnud. Nüüd aga tundub, et olen leidnud tee oma blogi juurde tagasi, sest mõtlesin, et taaselustan selle, kuigi ma ei hakka kirjutama päris iga päev ja vanad postid jäägu sellisteks nagu nad jäävad. Mina neid kustutada ei viitsi. Vahepeal juhtus aga nii palju, et kooli sain lõpetatud ja aprillis asusin tööle Elva haiglasse. Töötasin seal juuli lõpuni, sest üllatus-üllatus - mind koondati. Samas ei olnud mul kahju sealt lahkuda, sest päris raske oli ja mul tuli üksi teha 24- tunniseid valveid, mistõttu ma hakkasingi ise sealt ära tahtma. Niisiis augustis puhkasin ja olin mitu nädalat Sõmerpalus ning nautisin veel seda natukest "suve", mis järel oli. Siis läksin tagasi tööotsingute juurde ja nüüd asun varsti tööle TÜK hematoloogia ja luuüdi siirdamise osakonda. Käisin mitmel päeval koha peal tööd vaatamas ja kuna ma olen seal ka varem praktikal olnud, tundub üsna okei ning kollektiiv paistab ka võrdlemisi sõbralik. Igatahes olen üsna motiveeritud sinna tööle asuma ja eks katsun siis uue õena hakkama saada. Hetkel aga midagi muud kirjutada polegi, nii et postitan siia lihtsalt päeva laulu ja mõningaid pilte.

Selle bändi avastasin kunagi kevadel, kui kuulsin nende lugu Stressed Out ja see pani tahtma kuulata ka selle bändi ülejäänud lugusid. Ma võin öelda, et Twenty One Pilots on mu lemmikbänd ja nad meeldivad mulle sama palju kui kunagi The Script. Nende laulusõnad on juba sellised, millega ma end hästi seostada saan või mis lihtsalt mingil määral inspireerivad ja see ongi peamine põhjus, miks see bänd mulle nii väga meeldib.

Hinni kanjon, Võrumaa. August 2016.

September 2016.

Paide. August 2016.

I'm Alive!

Kaks ja pool kuud ja lõpuks otsustan ma enda blogis comebacki teha. Eks näis siis, kuidas läheb ja kas suudan ka järge pidada. Vahepealsest ei oskagi väga pajatada, aga septembris oli foorumlaste kokkutulek vol. 2, mis oli täiega fun ja sellele järgnes veel minikokkutulek ning ka see, et ma peaaegu et leidsin endale töö... kuni järgmine kandidaat selle koha endale napsas, sest ma jäin tööandjale teatamisega veidi hiljaks. Siis oli üks praktika veel ära ja nüüd maadlen veel enda lõputööga ning kraabin viimaseid ainepunkte kokku. See vaba nädalavahetus sai mul igatahes tänu ühele spontaansele mõttele sisustatud ja ma ütleks, et see oli täiega fun. 

Nimelt tekkis mõte, et läheks Hillele Paide külla ja eile tegin selle siis ära. Sõit oli küll pikk, aga ta tuli mulle vastu ja siis läksime tema juurde, et teistpidi jälle poodi õhtuks süüa ostma minna ja siis tükk aega jalutada ning Paidet avastada. Ilm oli üsna sombune ja siis jäime ise ka mingi hetk kõva vihma kätte, et siis Konsumi räästa alla passima minna ja oodata, kuni vihm järele jääb, sest vihmavarju ei olnud meil kummalgi. Tagasi jõudes mängisime Imagot ja siis läksime süüa tegema. Nii sain mina ka esimest korda browniet proovida ja see on nagu the best thing ever, kuigi selle küpsetamine oli lõbus, sest mina polnud kunagi browniet teinud ja Hille ei mäletanud hästi, nii et siis ta küsis kogu aeg ema käest, kuidas mida teha, kuigi meil oli ka retsept kõrval lahti. Igatahes tasus see ära, sest brownie sai täitsa söödav. 

Kogu muu kraam sai ka kaussidesse pandud ja siis vaatasime ära kaks filmi - Magic Mike XXL ja From Dusk Till Dawn. Kuna teise filmi põhjal on tehtud sari, mida me mõlemad vaatame, siis otsustasime lihtsalt võrdluseks filmi ära vaadata ja jõudsime järeldusele, et sari on kõvasti parem. Samas minu meelest oli ka see Magic Mike'i teine film päris hea, sest kellele ei meeldiks Channing Tatum? Kui filmid vaadatud said, läksimegi varsti teki alla ära, kuigi magama jäime alles kahe ajal öösel. Ärkasime kuskil kümne ajal ja hommikuks sõime eilsest üle jäänud nänni, siis mängisime veel Aliast ja vaatasime niisama telekat, kuni ma bussi peale pidin minema. Tartusse jõudes suundusin ma aga järgmisele bussile edasi minemise asemel Zeppelini, sest mul oli äkki paari asja vaja ja sõitsin koju järgmise bussiga. Kuna rohkem aga juttu ei ole, siis lõpetan ning jagan ühte laulukest ja veidi pilte ka. Olge chillid!

I am the unspoken, the one they left behind

Hei-hei! Ma tahtsin selle posti juba esmaspäeva õhtul teha, aga kuidagi kukkus välja, et jõudsin selleni alles nüüd. See nädal on kusjuures üllatavalt tegus olnud, aga eks ma räägingi, mis ma siis vahepeal tegin. Esmaspäeval sõitsin Tartu, et siis Hille, Heleni, Laura ja Sannuga kokku saada. Mu buss jõudiski veidi enne ühte ja WC-sse minnes kohtasin Sannut. Kusjuures WC-s juhtus ka üks päris huvitav lugu. Nimelt läksin oma kabiini ja arvasin, et panin ukse lukku, aga ju siis ei pannud, kuna just siis, kui ma seal enam-vähem lõpetanud oli, tegi üks vanem naisterahvas ukse lahti ja nägi, kuidas ma parajasti pükse üles tõmbasin :D Seda lugu sain rääkida ka Hillele, Helenile ja Laurale, kes pärast vastu tulid ja me koos jõe äärde jalutasime, et natuke seal istuda ja rääkida. Hille tõi veel Saksamaalt paar šokolaadi ka kaasa, mille me omavahel ära jagasime, aga Laura ega Sannu väga vaimustuses sellest ei paistnudki, kuigi jagatud me selle nänni saime. Ühe mingisuguse pähklipulga ja paar Kinderi taolist šokolaadi sõin ma ära, aga ülejäänu siis jäi hiljemaks. Kui olime piisavalt jõe ääres istunud ja kellelgi juba kõht tühjaks läks, suundusime edasi mäkki, kust kõik kanaga Big Macid võtsime, kõhu täis sõime ja edasi botaanikaaeda läksime. Seal jäi Laura ühte teatud taime otsima, aga kuna ta seda ei leidnudki, näitas ta telefonist pilti. Tegu oli mingi Jeffersoniaga, aga eks ainult foorumlased saavad sellest aru :D 

Botaanikaaias istusime kuskil kaheksani ja siis liikusime edasi, kuni üheksa ajal Laura meid hülgas ja meie Hille, Heleni ja Sannuga tähetorni juurde läksime. Seal tuli Sannul magusaisu ja ta hakkas enda sulanud šokolaade sööma, mis oli rohkem nende paberi lakkumine ja meie Hillega vaatasime ja naersime nii, et pisarad silmas. Muidugi pidi helikopter ka siis meie pea kohal tiirutama. Laiali läksimegi alles kümne ajal, kui nad mu Vene peatuseni ära saatsid ja ma ise vanaema juurde jõudsin, et avastada, et mu pool nägu on päikese käes põlenud ja üks käsi samuti, mis isegi pisut kipitas. 

Teisipäeva hommik algas ka tegusalt, sest siis olin ma teel bussijaama, kui Itiga üle pika aja kokku jooksin ja natuke rääkida sai, enne kui mina bussijaama läksin ja tema kuskile aega parajaks tegema suundus enne autokooli. Bussijaama pidingi minema Hillet ootama ja ta bussile saatma, kuna ma olin talle esmaspäeval andnud mõned filmid enda mälupulgal ja kuna ma ei tea, millal teda jälle näeb, pidin mälupulga tagasi saama, sest filmid sai ta ilusti kätte. Natuke oli meil aega rääkida ka, aga siis ma saatsin ta bussi peale ning otsustasin siis Iti üles otsida, sest aega veel oli. Õnneks ei läinudki ta kaugele ja siis läksingi Vanemuise parki, et temaga natuke rääkida ja tema järgmisena linnaliinibussile saata, et ta autokooli jõuaks. Siis suundusin ise kaupsi jäätist ja midagi süüa ostma, kuna kõht oli tühjaks läinud ja passisin päris tükk aega jõe ääres, kuni kaupsi juurde tagasi läksin ja Norbertiga kokku sain, keda ma ikka väga kaua aega näinud pole. Temaga tutvusin 2010. aasta suvel English Campis ja me hakkasime lihtsalt hästi läbi saama, kuigi nüüd ma ütleks pigem, et me oleme veidi kaugeks jäänud. Temaga jalutasin siis mingi poole kuueni õhtul, kuni ta Valga bussile saatsin ja bussijaamas veel ühe tuttava, Katariinaga kokku juhtusin, kellega samuti juttu rääkisin veidi ja temagi bussile saatsin. Kusjuures siis mõtisklesin ma endamisi, et ma peaks inimeste bussile saatmisest elukutse tegema, sest sellega ma saan päris hästi hakkama. 

Siis läksin vanaema juurde ja avastasin, et mul on õlad ja ülejäänud pool nägu ka ära põlenud ja oi, kuidas see kipitas. Jalad olid ka villis ja noh, ei olnud tore olla. Eile sõitsin aga koju, kuid enne sain vanaemaga veidi linna peal kooserdada ning enda päikesepõletusele ka apteegist mingi geeli, mis kohe paremaks võttis ja enam see ei valutagi. See üllatas mind ka, et ma Elva mingi suure ja tutika bussiga sain sõita, mis reaalselt oligi nagu pikamaasõitudeks mõeldud buss, ventikaga ja puha. Edasine ja terve tänane päev läks juba nii nagu ikka, mitte midagi tehes. Või noh, tegelikult vaatasin ära Black Veil Bridesi filmi Legion of the Black, mille sain Hillelt. See film oli nagu üks pikk muusikavideo, aga mulle meeldis ja tegelikult ongi see midagi sellist, mida lihtsalt veits mõttega vaatama peab, kuna erilisi sõnu seal ei ole, on ainult laulud. Praeguseks aga lõpetan, nii et võite laulu kuulata. Tsaukii!!!

Kui Laura poleks meid hüljanud, oleks ta ka siia pildile ära mahtunud :)

Don't you wanna spread your wings and fly?

Hei! Pole vist pikka aega jälle kirjutanud, aga ma ei teinud pikka aega suht midagi ka. Pühapäeva öösel sõitsin Võrumaale. Oi jah, mulle nii meeldib öine autosõit. Kui kunagi load teen, hakkan ise ka vist rohkem öösel ringi sõitma. Nüüd olen siin olnud mingi kaks või kolm päeva, ma täpselt ei teagi, aga selle ajaga olen päris palju filme endale tirinud ja ära vaadanud. Näiteks vaatasin eile ära Pitch Perfect 2 ja see film on minu arust kõvasti parem kui esimene. Mulle täiega meeldis. Täna hommikul sõitsin aga Võrru, et Greetega kokku saada. Ma isegi ei mäleta, millal ma teda viimati nägin... vist mais. Tore oli igatahes üle pika aja kohtuda. Siis jalutasime ringi, rääkisime juttu, istusime järve ääres ja lõpuks võtsime Chillinist süüa ka. Mina võtsin suure juustuburgeri, mis oligi reaalselt suur ja millest sai kõhu ka täis, mitte nagu need Maci junnid, mida enam-vähem sama hinna eest saab. Ilm oli tuuline ja sahmakas vihma tuli ka kaela, aga õnneks jäime ikka enam-vähem kuivaks. Nüüd peaks muidugi mingi aeg kassiga tegelema, veel mingi filmi ära vaatama ja endale ka süüa tegema. Praeguseks igatahes kõik! :)

My voice is a weapon, my fear is a lie

Hei! Mulle tundub, et ma maadlen juba väikest viisi motivatsioonipuudusega, aga kuna ma pidin juba eile kirjutama, siis teen selle posti ikkagi ära :) Nädal algaski üllatavalt tegusalt ja terve teisipäeva olin ma kodust ära ka. Nimelt sõitsin siis Tartu, et Sannuga kokku saada, poes käia ja seejärel Ilmatsallu Iti juurde sõita. Tartus jalutasid meile muidugi veel vastu Kirsti ja Märt, kellega ühe bussi peale lõpuks läksime. Iti juurde jõudes tervitasid meid tema isa ja Sofia ja siis läksime juba Itile kööki appi süüa tegema. Hiljem liitusid veel Mariliis ja Laura ka. Söögid valmis, jalutasime matkarajale, kuid koht ei olnudki sama mis eelmine aasta ja ma ütleks, et ilm oli ka parem, sest ei olnud nii palav. Süüa sai kõvasti ja seekord manti väga järele ei jäänud ka, kusjuures kui ma vahukommi üritasin lõkkes grillida, läks see hoopis põlema ja ma andsin alla :D sõin neid lõpuks niisama. Kui me mõtlesime veel Sannuga, et läheme õhtul koju tagasi, siis üsna pea mõtlesime ümber ja jäime ikka ööseks. 

Tagasi hakkasimegi kuskil poole kümne paiku jalutama ja siis oli juba päris jahedaks läinud. Siis istusime mõnda aega toas ja veidi enne keskööd liikusime telkidesse. Me olime Laura, Sannu ja Mariliisiga neljakesi ühes telgis ja rääkisime, kuni ära vajusime. Me Sannuga olime viimased, kes ära vajusid ja käisime magajatele vist päris kõvasti pinda sellega, et me naersime ja siputasime jalgu, sest mängisime tõuke. Lõpuks jätsimegi järele, kuni Mariliis või Laura meile märkuse tegi ja jäime ise ka magama. Mina ärkasin hommikul selle peale, et mul oli täiega külm ja siis avastasin, et Sannu oli juba tükk aega üleval olnud. Telgist välja ikka enne kümmet ei läinud. Siis hakkas Iti pannkooke tegema ja meie Mariliisi ja Sannuga läksime telki kokku panema. Tagasi tuppa tulles sõime kõhu täis ja siis sai mõnda aega niisama muusikat kuulata ja juttu rääkida, kuni bussi peale tuli hakata minema. Tartu jõudes saatsid Laura ja Sannu minu ka bussi peale ja siis ülejäänu päeva ei teinud ma suht midagi. Tänane on ka üsna lebo päev olnud, aga kui õhtul soe on, siis lähen vist ujuma. Eks ma vaatan. Praeguseks lõpetan. Tsauki!

Märjad ja metsikud

Tsauki-mjäuki-pljäuki! Kui arvasite, et ma olen selleks kuuks kadunud, mõelge uuesti. Lihtsalt tegemist on olnud. Mis viimases postis mainitud pereõenduse eksamisse puutub, siis selle kaitsesin ilusti B peale. Oleks A isegi saanud, aga väikesed puudujäägid olid ja siis tuli tugev B. Siis 13. juunil sõitsin vanaemaga Jõgevale enda täditütre Kaisa lõpetamisele. Ta lõpetas siis põhikooli. Siis tuli otsa sõja- ja katastroofimeditsiini nädal Kõrgemas Sõjakoolis, nii et blogisse ei jõudnud ma sellel ajal üldse. Ütleks, et aine ise oli huvitav ja ma õppisin nii mõndagi uut, aga sellegipoolest tegin arvestust kaks korda, kuna esimese korra ma kukkusin ühe tohutult lolli vea pärast läbi. Järelarvestust läksingi siis neljapäeval tegema, sain tehtud ja siis algas ametlikult mu suvevaheaeg ka. 

Pärast üleeilset arvestust liikusin siis Rahva Raamatusse ja sain Sannuga kokku. Siis edasi läksime mäkki ja sõime enda kõhud täis ja siis jalutasime tema kassi mõnda aega, kuni kiisu ise tuppa hakkas tahtma. Siis meie liikusime kõigepealt mänguväljakule ja siis jõe äärde, kuhu end maha poetasime natukeseks, kuni meil külm hakkas ja me laiali otsustasime minna. Minu tegus päev polnud koju jõudmisega siis kaugeltki lõppenud, sest samal õhtul sain kokku Pirjoga ja läksime pildistama. Mõningad pildid sellest shoodist on siis siin postituse lõpus laulu all :)

Eile saime Sannuga teoks tehtud juba enda ammuse küllaltki spontaanse idee Tallinnasse tripida. See oli suht selline tüüpiline tunne-eestimaad-reis, aga nägime üle siis üle pika aja Hillet ka. Saabudes hakkasimegi kohe mõnda söögikohta otsima, kuna meil olid kõhud tühjad ja selle aja jooksul saime kaela ka sahmaka vihma, mis sundis meid natuke aega kuskil katuseräästa all seisma, enne kui edasi sai liikuda. Õnneks ei pidanud me sinna kauaks jääma ja siis jätkasimegi söögikoha otsinguid, kusjuures me Sannuga olime üllatunud, kui kallid paljud söögikohad on. Viimaseks valikuks jäi loomulikult Subway, mis tegelikult nii väga kallis ei olnudki ja kus on päris head võileivad ka ning neist saab kõhugi täis, kuigi kastmete valik võiks olla laiem. Samas ületas see koht mu ootusi ja ma arvan, et Tallinnasse sattudes võiks sinna teinekordki minna. Edasi jalutasime niisama, kuigi siis õnnestus ka mitmel korral jälle sahmakas vihma kaela saada, aga noh, tore oli. 

Kuna eilne päev väsitas päris korralikult ära, otsustasin, et täna on minu lazy day, kuni ärgates õe kirja leidsin ja avastasin, et mu lazy dayst ei tule küll täna midagi välja. Esiteks tuleb mul ikka vähem hobo välja näha ja enda tuduriided millegi korralikuma vastu vahetada, et poodi süüa tooma minna, kuna külmkapp on praktiliselt tühi ja teiseks tuleb paar korda koeraga ka õues käia. Oh jah, paistab, et mu lazy day lükkubki homsesse, aga neid lazy daysid jõuab suve jooksul veel küll ja küll tulla. Lihtsalt lõpetan praeguseks ning võite laulu kuulata ja pilte vaadata. Olge chillid!

Avastasin selle, kui ühel päeval Nickelbacki jäin kuulama ja nende uuemate lugude otsa sattusin, kusjuures ma leian, et see laul on sama julgustav kui The Scripti "Hall of Fame". Samas ma vaatasin ka ühe teise Nickelbacki laulu - "Lullaby" videot ja lugesin selle sõnu ja siis ma enam küll aru ei saa, miks seda bändi vihatakse, kui minu meelest nende lauludel nii sügava tähendusega muusikavideod ja sõnad on, mis tegelikult paljude asjade üle mõtlema panevad.