Ja teie kallis jutuvestja on tagasi! :) Ma ei kirjutanud nädalavahetusest, sest ma ei teinud mitte midagi nii märkimisväärset, mida oleks võinud paari reaga kirjeldada. Noh, laupäeval vaatasin sarju edasi ning PLLi 3. hooajast on vaadatud tervelt viis osa, samas kui SPNi ja OTH 2. hooajaga jõuan ma varsti poole peale. Oeh, OTH-d vaadates on mul küll kogu aeg selline tunne, et Brooke Davis hakkab mulle iga osaga järjest rohkem meeldima. Ta on nii lahe! Felix on ka päris nunnukas, aga ta jätab ikka totaalse asshole'i mulje. Eile lahendasin arvutusülesandeid ja kui ma arvasin, et jään paljudega hätta, jäi mul poolikuks hoopis üks ülesanne, millest ma kohe kuidagi aru ei saa. Oleks armas, kui keegi oskaja mulle seda vähegi seletada suudaks, kuigi seda ülesande teksti ma siia blogisse panema ei hakka. Täna pidin jälle pool kuus ärkama ning ma polnud teps mitte õnnelik selle üle, sest päeva peal oli ainuke seminar kaheksast kümneni, kuid õppejõud, kes seda andis, pole kunagi just mu kõige lemmikum õppejõud olnud.
Noh, ütleme nii, et seminari elasin kuidagi üle ja homme on temaga õnneks viimane seminar. Ma tõsiselt loodan, et ta on vähegi heas tujus, sest ta on üks neist, kelle suhtumine jätab sellise mulje, nagu oleks tudengid tema jaoks kari lolle ega jäta kasutamata võimalust oma paha tuju nende peale välja valada. Pärast seminari sõitsin buss number kolmega kesklinna ja siis oli mul vaja korraks tädi juurest läbi minna, sest vanaema hoidis seal tema lapsi ja tema käes oli mu patoloogia õpik, sest noh, hea ju, kui endal olemas on ja pealegi on selles aines hindeline test tulemas. Raamatu sain kätte, ei hakanud poodigi minema, sest söögiisu polnud ja noh, kuigi eile arvasin, et läheks ikka Rimist läbi ja võtaks šokolaadi, siis mõtlesin ümber. Selle asemel läksin bussijaama, et teada saada, et 10:50 buss on minema sõitnud ja ma pean ootama järgmist, mis väljub 11:20. Kaua ma seda igatahes ei oodanud, aga nii imelik oli Elvasse niimoodi sõita, et terve sõidu oli bussis peale minu veel neli reisijat :D Mulle tuli kohe meelde see, kui ma enda nii-öelda nähtamatuse võime avastasin ja bussijuht mind ei märganud, kuigi olin viimasena veel bussi jäänud :D Seekord nii õnneks ei juhtunud, sest peale minu tuli maha veel üks vanem meesterahvas. Nüüd aga polegi rohkem juttu, sest ma igatsen hetkel kohutavalt oma armsat voodit. Panen parem laulukese ja kaon mõneks tunniks magama. Olge chillid! :)
Miks just see lugu: Sest see on lihtsalt hästi kaasahaarav ja kummitab mind hetkel. Pikemat kommenteerimist vist ei vaja :D
No comments:
Post a Comment