Hello, my darlings! :) Ma oleks hea meelega eile ka midagi kirjutanud, aga kui blogi lahti lõin, jooksis mõte nii kinni mis kinni, mistõttu ma ei hakanud üritamagi, aga täna see post siiski tuli. Eile ma suurt midagi ei teinud ka peale selle, et õppisin tänaseks seminariks kopsuhaigusi ja tegelikult peaks hiljem veel astma ka üle vaatama. Tahtsin muidugi Ravenswoodi ja The Originalsi ka vaadata, aga mul on tunne, et seda jõuan ma alles homme teha, kui ma kavatsengi koolist tulles terve ülejäänud õhtu ehk sarjadele keskenduda. Muidu OTH 6. hooajaga olen juba poole peal ja SPNi 6. hooajast on üks osa vaadatud. Mis SPNi puutub, siis ma ei tea, kas ma olen ainus, kellele tundub, et Sam muutub järjest hotimaks. Nagu tõsiselt... need põselohud :3 Ja siis veel see ka, et ma nägin eile Taskus kassajärjekorras Jensen Acklesi teisikut :D ta seisis minu taga :D :D :D Aga noh, eks siis räägin nüüd natuke tänasest ka. Ärkasin 7:45 ja tegin oma tavalisi hommikusi toimetusi, kuni tuli aeg bussi peale minna. Täna jalutasin siis jaama, et 9:30 bussile jõuda ja kuskil natuke pärast kümmet ehk tund aega enne seminari algust olin Tartus.
Kooli jõudes olin siis niisama kohvikus ja pärast läksin sisehaiguste seminari. See oli rohkem sissejuhatav seminar, aga homseks paluti astma üle vaadata. Homme kaks seminari järjest veel ka, nii et minu koolipäev enne kolme läbi ei saagi. Sisehaigustele järgnes kirurgia praks, kus tutvustati instrumente ja siis kordasime natuke desmurgiat ka. Seal jõudsin selgusele, et ma ei oska kohe üldse neid sidumisi, nii et laupäev, pühapäev, esmaspäev tuleb vist harjutama hakata. Pärast praksi pidi praktika lõpuseminar ka olema, aga meie õpetaja arvas, et teeks selle praksiga koos, sest nii saaks meie ka varem koju. Noh, siis tegimegi ja arutasime seal praktikat ka ning ära saime poole nelja paiku. Alles siis sain kätte Iti sõnumi, sest varem oli mu telefon hääletu peal. Njah, poole kolme aegu olin ma veel praksis, seega ei saanud ma mingi valemiga bussijaamas sellel ajal olla. Kui vabanesin, hakkasin mõtlema, mis linnaliinibussiga ma kesklinna saaks, kuni hakkasin Tehnoloogia instituudi peatuse poole kõndima ja buss kohe ette ka tuli. Joppas, kuid Soinastes tuli kontroll peale. Kesklinna jõudes käisin Rimis, sest mul oli vaja rahast lahti saada, et ma koju saaksin sõita. Kuna olin näljane, võtsin endale viineripirukad ja paar kohukest ning läksin bussijaama sööma. Siis otsustasin, et ma ei viitsi 17:25 bussi oodata ja läksin poole viiesega, ehkki pidin jaamast koju kõndima. Noh, sellel kõndimisel polnudki midagi väga viga ja varem sain koju ka. Nüüd siis vaatan astma üle ja siis olen ehk foorumites ka aktiivne. Praegu aga lõpetan posti, kuid täna laulu ei tule, sest ma lihtsalt ei tea enam, mis laulu siia panna. Olge chillid! :)
Hello-hello! Kuna ma sisustasin eile enda terve päeva põhiliselt patoloogia testiks õppimisega ega suvatsenud arvutitki enne õhtut lahti teha, siis eile ma kahjuks teid blogipostiga ei kostitanud. Polekski vist, sest mul polnudki väga millestki kirjutada. Noh, pühapäeval (minu jaoks oli eile ka pühapäev) hakkasin ikka sarju vaatama ning sain SPNi 5. hooaja vaadatud ja alustan täna ehk kuuendat. Aga okei, eks ma räägin siis nüüd oma tänasest hommikust, kui seda saab üldse hommikuks nimetada. Niisiis mingi hetk keset ööd kuulen, et koer kraabib koridoris vastu köögiust ja tuul mühiseb mis hirmus, seega oli võimatu magama jääda. Kui avasin silmad, oli tuba nii pime, et ei näinud näppugi suhu pista, polnud isegi tänavavalgusteid, mille valgus kas või natukene tuppa kumab. Siis võtsin padja alt telefoni ja vaatasin kella - 4:00. Üritasin edasi magada, aga kuna koer kraapis nii hullult ja noh, mul oli väike hirm, et nii kõva tuul võib katuse pea kohalt ära viia, tulin siiski hetkeks voodist välja, et koer vähemalt koridorist tuppa lasta ja püüda edasi magada. Niisiis üritasin tuld põlema panna, aga siis selgus, et elektrit pole ja nii oli hetkel mu ainsaks valgusallikaks telefoniekraani kuma. Siis katsusin edasi magada, kuid und enam ei tulnud ja siis vähkresin niisama, kuni poole kuue paiku mu õe äratus helises. Tema üritas esialgu telefonivalgusega hakkama saada, aga siis pani küünlad põlema ja mina olin voodis, sest minu äratus oli pandud seitsmeks. Poole seitsme aegu andsin aga alla, sest polnud enam mõtetki magama jääda ja nii tulin voodist välja.
Kuna tuba oli endiselt pime, otsustasin esialgu läpakast valgust saada, aga lõpuks olin sunnitud ka küünlad põlema panema. Siis panin riidesse ja sõin, olles samal ajal arvutis ja vaadates patoloogia loengumaterjale viimast korda üle. Lõpuks tahtsin minna hambaid pesema, aga avastasin, et lisaks elektrile pole ka vett ja noh, see polnud eriti rõõmustav. Siis tuli ka vend koju ja teatas, et terve Kärneri tänav on kinni, sest liinid on maas, mille peale ma hakkasin muretsema, kas mu buss üldse tuleb ja kuidas ma bussi peale saan. Noh, veel enne kui ma kodust välja läksin, tuli elekter õnneks tagasi ja siis oli olemas ka vesi, nii et sain vähemalt hambad ära pesta ja olin täiega tänulik. Kui uksest välja läksin, puhus nii kõva tuul, et ma kartsin koos uksega lendu minna, aga õnneks ei juhtunud midagi hullu. Buss tuli ka ja päris huvitav oli sõidu ajal aknast vaadata, mida see torm mujal teinud oli. Peedul oli näiteks metsa all hunnik murdunud puid ja Nõos oli torm mingi ehituse sildi katki rebinud ja kummuli ajanud.
Tormituulest ei pääsenud ma aga isegi mitte siis, kui jõudsin Tartu, sest see puhus lausa näkku ja seetõttu oli mul kapuuts peas. Ma kartsin lihtsalt, et tuul viib mütsi minema, kuid isegi kapuutsi all puhus see mul kõrvaklappe kogu aeg kõrvast ära, kui ma muusikat kuulasin. Kui ma lõpuks lastekliiniku juurest otse edasi kõndisin ja üle tee hakkasin minema, tuli päike välja ja taevas olevad pilved olid tume-tumesinised. See vaatepilt oli täiega ilus ja eriti hea kontrasti andis üks puu, mis lähedal oli ja mille lehed olid helekollased. Kahju, et ma sellest pilti ei teinud, muidu lausa näitaks. Igatahes tuul oli täna väga ebameeldiv ja kui ma üle tee lõpuks läksin, kõndisin edasi sõna otseses mõttes vastutuult, kuni kooli jõudsin. Kõndides oli küll selline tunne, et ei liigu enam edasi, kuna tuul lükkab mind kogu aeg tagasi. Noh, igatahes garderoobi jõudes nägin esimesena Sigridit, kellega tuleva patoloogia testi suhtes muljeid vahetasime ja varsti tuli Kristel ka. Nemad läksid juba üles ära, mina panin oma riided ära.
Noh, testi kohta ei oska praegu öelda, kuidas see läks, sest ma kardan, et kahe küsimusega panin ma küll jumala pange, ehkki loodan, et saan vähemalt B kätte, kuna minu kui vaese tudengi jaoks on C juba paha-paha, sest see võib tähendada seda, et stipist võin vist suu puhtaks pühkida järgmine semester. Igatahes kui töö ära lõpetasin, vahetasime muljeid Mariliniga ja siis läksime kohvikusse, et oma korisevate kõhtude vastu midagi ette võtta. Mina võtsin siis salati, mis oli soolane ja magustoiduks banaani ja pirni. Kui hakkasin kassa juurde liikuma, märkasin, et kohvikus pakutakse nüüd friikaid ja pelmeene ka ja siis kirusin end, et ma pelmeene ei võtnud, kuid noh, salat ajas ka asja ära, ehkki vähem soola oleks tõesti võinud olla. Pärast lõunapausi läksime mikrobioloogia loengusse, mille me kuidagi ära istusime ja siis läksin mina ühikasse, kuna pidi toimuma desmurgia iseseisev praks. Ootasin seal tükk aega ja siis läks tuletõrjealarm tööle. Ma ehmatasin täiega ära ja hakkasin välja minema, kuni hunnik mingeid võõraid üliõpilasi mulle trepi peal vastu tuli ja ma sain aru, et tegemist oli valehäirega. Siis ootasin natuke veel, aga kuna kedagi ei tulnud, tõmbasin ise ka minema ja jõudsin buss number viie peale.
Kesklinna jõudes läksin Tasku Rimisse, kuna 14:35 bussile ma nii või teisiti ei jõudnud ja kodus polnud midagi süüa, seega oli mu missiooniks koju ka midagi süüa võtta. Siis võtsin koju süüa ja endale ka, kuna mul oli jälle nälg, ning suundusin bussijaama enda väikest "õhtuoodet" sööma. Esimese nälja sain igatahes kustutatud ja jäi aega niisama ka istuda, kuni tuli platvorm number kümne poole vaikselt liikuda, et 15:25 bussile jõuda. Kui buss tuli, olin üllatunud, sest täiesti tuttuus buss oli ja kusjuures ma olin täna hommikul seda bussi juba vähemalt kolm korda näinud, ehkki pidasin seda siis ekskursioonibussiks. See oli täiega suur buss ja seal olid sellised hästi mõnusad mugavad istmed, kus võis end lebosse lasta. Mul oligi terve tee selline tunne, et laseks silma ka looja, kuna juba muusika ja see iste oli nii hea. Koju jõudes avastasin, et torm ei jätnud meie hoovi ka täiesti puutumatuks - auto sissesõiduväravad oli laiali ja kui ma hakkasin seda kokku lükkama, siis avastasin, et üks neist on peaaegu katki ja ime, et ta üldse veel kuidagi püsis. Siis käisin koeraga väljas, aga täna oli ta kohe eriti võimatu, sest hakkas sikutama ja ma täiega pingutasin, et teda rihma otsas hoida, kuna tundsin, et tema jõud käib minust ikka üle. Igatahes ajasin ta siis lühikese aja pärast tuppa ja hakkasin kirjutama seda posti, mille kohe lõpetan. Kuna homseks midagi õppida või ette valmistada ei ole, veedangi arvatavasti ülejäänud õhtu foorumi, OTH ja SPNi seltsis. Praegu võite aga laulu kuulata, sest minu pikk jutt sai otsa ja ma loodan, et see kompenseeris kõvasti selle, et eile posti ei tulnud. Muidu - olge chillid! :)
Miks just see lugu: Sest see on üks neist lugudest, mida ma enne mingit tööd või eksamit või mida iganes kuulan. Rahulik ja inspireeriv muusika läheb siis alati peale. Samas tahaks ma osata seda kunagi klaveril mängida, aga kuna ma nooti ei tunne, siis kuulmise järgi saaks see üks kõva pähkel küll olema :D
See on siis film ühest ärahellitatud teismelisest tüdrukust nimega Poppy Moore (Emma Roberts), kes saadetakse Inglismaale internaatkooli. Uude kooli saabudes ei saa ta mitte kellegagi läbi ega järgi kooli sisekorra eeskirju. Tuletõrjeõppuse ajal kohtub Poppy direktriss Kingsley (Natasha Richardson) poja Freddiega (Alex Pettyfer), keda selles koolis õppivad tüdrukud tegelikult sebida ei tohiks. Hiljem lähevad Poppy ja üks tüdrukutest, Harriet (Georgia King) kakelma ning Freddie teeb neile üsna flirtiva kommentaari, mis muudab Harrieti armukadedaks. Samas sõbruneb Poppy vahepeal ühe oma toakaaslase Kate'iga (Kimberly Nixon) ja tunnistab talle, et tahab minema saada. Niisiis üritavadki tüdrukud nii teha, et Poppy koolist välja visatakse, aga talle ei saada kuidagi jaole ja nii tulevad tüdrukud järgmisele plaanile - Poppy peab ära sebima Freddie ja vahele jääma. Ta õpib Freddiet tundma ja mõistab, et tegelikult ta ei tahagi enam sealt koolist ära minna. Ühel päeval, kui ta aga Freddiega kohtama läheb, jätab Poppy lahti arvuti oma sõbranna e-mailiga. Tema e-mailidesse häkitakse, muudetakse neid ja lõpuks satuvad need Freddie ja Poppy sõprade kätte, mistõttu Poppy kaotab nii oma sõbrad kui kallima. Siis läheb Poppy külmutusruumi ja paneb seal kogemata midagi põlema, kuid kustutab selle ära ja läheb oma tuppa, et avastada, et see ruum ikka põleb ning Drippy (Juno Temple) on kadunud. Lõpuks selgub, et Drippy oli seal ruumis ja Poppy päästab, kuid Freddie leiab järgmisel päeval tema välgumihkli ja tagastab selle, olles endiselt vihane. Poppy tunnistab, et tema pani selle ruumi põlema ja ta visataksegi peaaegu koolist välja, kuni tuleb välja, et nende e-mailide ja ka selle ruumi süütamise taga oli tegelikult Harriet... ja aitab, rohkem edasi ma ei räägi.
Seda filmi tahtsin ma juba ammu vaadata, kuid tegin seda alles täna. Näitlejatöö üle ei andnud nuriseda ja selliseid kohti oli ka päris, kus ma lihtsalt südamest naersin. Samuti oli seal parajalt romantikat, ent õnneks ei läinud see väga läägeks. Poppy oli minu meelest alguses hull pube, aga filmi jooksul läks ta kõvasti normaalsemaks ja lõpuks mulle isegi meeldis ta. Ta oli nii lahe. Äge oli kuulata ka seda, kuidas kõik teised peale Emma Robertsi briti aktsendiga rääkisid. Selline mõnus film :)
Hello, my lovelies :) Niisiis täna tuli ka blogipost, nagu juba näete. Eile vaatasin ikka OTH, SPNi, PLLi, Ravenswoodi ja The Originalsi ära. OTH 6. hooajast jõudsin neli osa vaadata ja selle sarja kolmanda osa ajal ma nutsin nagu titt, sest see oli lihtsalt niiiii kurb. Brooke'ist on mul samuti täiega kahju praegu. Noh, SPNi 5. hooaega ei jõudnud ma endiselt lõpuni vaadata, aga seal oli jälle Colin Ford ja mul oli täiega cuteness overload, kui teda seal näitas, sest ta oli nii väike ja täiega armas :3 Castiel on ka lahe :D Noh, PLLi uus osa tekitab põnevust, eriti veel selle osa lõpp. Nii et tuleb välja, et Ali ongi elus ja kardab Ezrat. Tahaks näha, mis edasi toimuma hakkab. Ravenswood... oli creepy... nagu.... täiega creepy, aga tundub põnev, nii et ootan juba järgmist osa. The Originalsi uut osa ootan samuti ja viimases osas oli see armas lokkis juustega kutt, kes PLLis vahepeal Holdenit mängis... Shane Coffey, kui ma õigesti mäletan. Ta oli seal Davina armsam ja mul hakks The Originalsi viimases osas Davinast täiega kahju. Ma vihastasin Klausi peale, et ta selle nunnu kuti Davina juurest minema ajas -.-
Sarjad sarjadeks, eks ma räägin siis tänasest. Äratus oli mul pandud kümneks, aga ma ärkasin pool tundi varem, sest vanaema koer ajas mind oma haukumisega üles. Siis läksin duši alla ja sõin ning pakkisin oma asjad. Siis jõudsin veel ära vaadata TVD viimase osa ja isegi selle lõpp ajas mind nutma, sest Bonnie matus oli nii kurb ja veel rohkem murdis mu südame see, mis Bonnie matuse ajal Jeremyl kõigile edasi palus öelda. TVD vaadatud, mõtlesin SPNi edasi vaadata, aga kell oli juba nii palju, et pidin sättima hakkama ja bussijaama minema. Kuna mul oli meeles, et Iti saab ka neljapäeviti-reedeti küllaltki vara ära, mõtlesin, et äkki on ta bussijaamas ja saatsin talle siis sõnumi. Vastuse sain ma temalt aga siis, kui bussis istusin ja täna ei näinudki, sest ta sai isaga koju. Nojah, mina võisin vähemalt kodu poole sõitma hakata. Kui koju jõudsin, avastasin, et kedagi polnud kodus ja nii käisin siis koeraga kohe väljas, sest olin temast nii palju puudust tundnud. Nüüd oleks vaja hakata veel ühe kursakaaslase õendusanamneesi retsenseerima ja siis ülejäänud õhtu võib jälle lulli lüüa ja ehk foorumis passida. Homme hakkan ilmselt patoloogiat õppima, aga hetkel panen siia laulu ja lõpetan selle posti. Olge chillid! :)
Miks just see lugu: Sest see on järjekordne lugu, mille leidsin tänu OTH-le. See oli siis OTH 6. hooaja neljandas osas ja kuna see jäi mind kummitama, toksisin kohe sõnad Google'isse ja voila. Nüüd olen ma seda juba ei tea mitu korda kuulanud, aga mulle täiega meeldib see lugu :)
Heia! Ma isegi alguses ei arvanud, et täna blogin, aga ikkagi tuli välja, et blogin. Niisiis ärkasin kuskil üheteistkümne ajal, käisin duši all ja sõin. Siis vaatasin linnaliinibusside aegu, et Maarjamõisas ära käia ning oma praktikaraamat kätte saada. Siis läksingi osakonda ning sain kohe raamatu tagasi. Garderoobi poole tagasi minnes lugesin tagasisidet, mille juhendaja mulle kirjutanud oli ja tuju tegi kohe heaks see, kui positiivse tagasiside ta minu kohta andnud oli. Siis vaatasin seinalt bussiaegu, kuna otsustasin sõita kesklinna ja šoppama minna. Sain teada, et 5 tuleb 13 minuti pärast ja läksin välja, kui buss number 7 ette sõitis ja ma hoopis selle peale läksin. Tulin Hansakeskuse juures maha ja läksin siis kaubamajja, kust võtsin juba juuksevärvi ja kui viitsin, hakkan homme värvima, kui koju jõuan. Siis läksin Apollosse, kuid seal eriti midagi polnud. Edasi läksin Kaubahalli, kust sain endale uue ripsmetuši ja laineri. Mul oligi lainer otsa saanud, nii et hea, et löögile sain :D Kuna Kalevi šokolaadipood jäi tee peale, läksin ka sinna ja võtsin ühed lahtised pralineed ja suure šokolaadi, kuna mul oli hull šokolaadiisu. Edasi läksin Taskusse, kus käisin läbi Expressionsi, Rahva Raamatu, New Yorkeri, Reservedi, Seppälä ja Kanela, kuid midagi ostsin Expressionsist. Kuna seal olid mõned käevõrud sooduses, krabasin endale kohe neli käevõru, millest kaks olid ketid - üks oli mingi tähekestega ja meenutas pigem charm braceleti ja teine südamega kett. Siis teised olid nagu mitte-ketid ja rohkem sellised, millest pannaksegi kohe käsi läbi. Üks neist on tehtud nagu mingitest mustadest pärlitest ja metalli vahele pandud, teine aga valge punutud ja peace sign on keskel. Need kõik neli on hetkel mu käe peal ja ma hea meelega näitaks ka, aga mul pole telefoni kaablit kaasas. Nii et jah, kui mind irl näete ja mul need käe peal on, siis näitan kindlasti :)
Siis hakkasin tagasi minema ja mõtlesin, et jalutan. Niisiis võtsingi empeka ja jalutasin Ujula konsumi juurde, sealt läbi pargi üles Liiva tänavale, kuni kaugelt mingit kogu nägin. See oli mu vanaema, keda ma kaugelt ära ei tundnud, kuid kelle pärast ma suuna tagasi võtsin ja temaga poodi kaasa läksin. Ostsime siis süüa ja tulime tagasi, mina mõtlesin oma sarjad laadima panna ja ehk nüüd siis hakkangi neid vaatama. Hiljem võib-olla olen foorumis ka Actimel nagu tavaliselt ja siis peaks vist asju veel pakkima hakkama. Nii hea, et lõpuks koju saan, nii et kellel on õnne, võib mind homme kuskil kahe-poole kolme paiku veel bussijaamas näha. Praeguseks aga tänane laul ja siis lõpetan selle posti. Olge chillid! :)
Miks just see lugu: Daughtryt hakkasin ma kuulama just Iti pärast, kes ühte nende laulu mainis ja mulle see laul meeldima hakkas, kui olin selle ära kuulanud. Nüüd eile kuulasin siis terve selle albumi ära, mille nimeks oli selle lauluga sarnaselt Break the Spell. Tegelikult peaks veel kuulama ja sellest siia eraldi posti ka tegema, kus ma enda lemmikumad lood välja toon :D Noh, see on igatahes üks neist peale Crawling Back to You.
Heeeeey! Saigi mu praktika läbi ning reedel lähen arvatavasti koju. God, I miss it! Tahaks juba oma voodis magada ja enda koera ka näha. Aga niisiis tänase juurde. Ärkasin 5:45, kuid teadmine, et täna on mu viimane praksipäev, tõstis juba vara hommikul mu tuju ja osakonda läksin ma naeratus näol. Hommikul olin jälle sidumistoas ning sain kaks korda verd võtta, siis tegin terve persetäie EKGsid ja sidusin kellegi haava ka. Kolmest tuli mu juhendaja ja siis hakkasin valmis panema hommikusi ravimeid ning kraadisin ja mõõtsin pulsid, ühe veresuhkru mõõtsin ka. Siis mõned sõnad juhendajaga ja oligi see pikk ja raske, kuid viimane praktikapäev läbi. Homme toon oma praktikaraamatu ära ja siis vaatab, mis edasi. Keegi minuga chillida ei viitsi? Kui ei viitsi, eks siis tulen vanaema juurde tagasi ja hakkan sarju vaatama. Mul on nägemata PLLi uus osa, The Originalsi 3. ja 4. osa, Ravenswood (otsustasin vaatama hakata ikka), OTH 6. hooaja 1. osa ja SPNi 5. hooaja 16. osa. Praegu aga arvan, et veedan ülejäänud õhtu foorumis ja pean jäätisepidu. Mul ongi külmkapis üks šokolaadijäätis šokolaaditükkidega ja see on niiii nämma. Aga okei, ma panen nüüd laulu ja sellega ühtlasi punkti tänasele lühikesele postile. Olge chillid! :)
Miks just see lugu: Sest juhtumisi avastasin ma enda jaoks jälle Breaking Benjamini ning laul, millele ma esimesena mõtlesin, oligi see. Videot nägin ma alles nüüd ja see pani mind muigama, kuidas see mingil määral minu praktikaga kokku läks (vaadake, siis saate teada, miks :D).
Hei! Tundsite puudust, jah? Okei, ma eriti ei mäleta, mis ma vahepeal tegin, aga ma annan oma parima, et midagi sellest ikka rääkida. Pühapäev oli suht igav ja oma sarjad olen ma hetkel ohverdanud iseseisvale tööle, mida ma jätkata üritasin ja millest mul peale tiitellehe on valmis... KÕIGEST POOL LEHEKÜLGE! Saavutus, eks? :D Eile ma seda edasi ei teinud, sest tegelesin terve päev praktikaraamatusse analüüsi kirjutamisega, mõeldes vahepeal, milleks ma seda üldse teen. Mõte nagu absoluutselt ei liikunud. Siiski sain selle tehtud ja täna andsin praktikaraamatu juba juhendajale, kuid arvatavasti ei saa ma seda kätte enne neljapäeva. Kahju. Ma tahtsin just neljapäeval koju minna ja nüüd lükkub see kojuminek tõenäoliselt reede peale. Tänane päev haiglas läks aga üsna kiirelt. Nimelt olin sidumistoas ja kuna üks mu praktika eesmärkidest oli vere võtmine, lootsin seda täna teha ka. Noh, kaks korda saingi seda teha ja seekord sain vere isegi kätte. Jess! Käed muidugi värisesid päris korralikult :D :D Siis proovisin veel EKG-d teha, kuigi ma polnud seda õppinud. Sellel on raske meelde jätta klemmide asukohta ja värve, sest ma ei mäleta kunagi, mis värv oli paremal ja mis värv vasakul. Muidu võin selle isegi homme veel selgeks saada, sest homme hommikul olen ka sidumistoas ja õhtuni oma juhendajaga muid asju tegemas. Vabaks sain poole kolmest ja siis buss number seitsme peale ja vanaema juurde. Siis panin kohe pelmeenid pannile ja nüüd on mu hiline lõunasöök lõpuks valmis, mis tähendab seda, et täna mul rohkem juttu pole ja nagu ikka, tuleb ka tänasele postile lauluke. Teie aga olge chillid ja võite kindlasti homset posti oodata! :)
Miks just see lugu: Selle peale sattusin jumala juhuslikult, kui tahtsin jälle empeka playlisti uuendada. See lugu oli mul juhtumisi Spotifys tiritavate laulude listi lisatud ja kui ma seda uuesti kuulasin, olin nagu wow. Emeli Sandel on tõsiselt ilus hääl ja miskipörast meeldivad mulle selle laulu sõnad ka, rääkimata meloodiast. Ilus laul on :)
Hei-hei! :) Okei, mu kallid lugejad, teil on täna õnnepäev, sest pärast tänast posti vist kaks päeva ma rohkem midagi ei kirjuta (välja arvatud juhul kui mul on, millest kirjutada). Täna ärkasin siis kuuest ja läksin seitse välja, et poole üheksaks Maarjamõisasse jõuda. Jah, ma jalutasin ja see oli jälle täiega mõnus. Haiglasse jõudsin natuke enne poolt ja siis vahetasin riided. Kusjuures arvake, kes mulle koridori peal vastu jalutas? Jah, see oli sealt selgeltnägijate saatest tuntud Veet Mano, mitte et ma telekat eriti vaataks. Seda nägu ma lihtsalt tean. See selleks. Siis läksin osakonda ja hakkasin põhimõtteliselt kohe tegutsema. Võtsin kanüülid välja, kellel need sees olid, siis keegi sai sutsu jälle ja siis hunnik paberitööd, enne kui lõunapausile läksin. Lõunapausil nägin sööklas Mammut ja ma istusin temaga samasse lauda, kuigi meie jutuajamine seal jäi lühikeseks, sest Mammu pidi osakonda tagasi minema ja nii jäin ma siis üksi sööma. Mis tundus kohe eriti imelik, oli see, et tänane söök oli kuidagi eriti soolane.... võeh. Jap, ma eelistan magedamat. Mida vähem soola, seda parem. Pärast lõunasööki panin ravimid valmis ja siis sain jälle natuke paberitööd teha, enne kui vaba hetk tekkis ja ma oma praktikaanalüüsi üritasin alustada. Sellega sai siis nii, et kolm rida kirjutasin ära ja siis oli mõte kinni, sest ma olin juba nii hullult väsinud ja janune. Siis panin õhtused ja hommikused rohud valmis ning viisin kraadiklaasid. Siis mõõtsin veel vererõhkusid ja pulsse ja viiest lasi juhendaja mind juba minema. Siis hüppasin buss number seitsme peale ja nüüd olengi vanaema juures. Hiljem vist üritan oma iseseisvat tööd ka teha, aga hetkel on mul ilge tuju teemadele vastata ja tänane postitus lõpetada. Nii et jah, kuulake siis tänast lugu ja olge chillid! :) Ärge kurvastage, et te kaks päeva võib-olla posti ei saa :D
Miks just see lugu: Sest see kummitas mind terve tänase hommiku alates hetkest, mil ma voodist välja sain. Teiseks on see üks mu lemmikutest lugudest ühe andeka YouTube'i muusiku esituses :P
Hei! Valus tõde on see, et minust pole ammu kuulda olnud ja ma isegi ei tea, mitu päeva te minult juba sissekannet saanud pole, ent siin see on. Need viimased paar päeva olen alustanud enda praksi iseseisvat tööd, kuid tiitellehest kaugemal ma pole ja ma arvan, et peaksin end mingi hetk kätte võtma ja selle ikka ära lõpetama. Siis vaatasin sarju ning OTH 5. hooaeg sai läbigi. See oli nii lahe ja läks ka hästi kiiresti. Siis SPNi 5. hooaeg on veel suht poole peal, aga TVD vaatasin täna ära. See 3. osa oli nagu OMG ja seal oli täiega shockereid ka, kuigi ühte asja ma nägin juba varem tulemas, ent ma ei spoili seda osa siia. Täna ärkasin üheksast ja nägin unes, et Iti avas uuesti enda blogi ning oli mulle ja Sannule ka päris mitu kommentaari jätnud :D :D :D :D Siis käisin duši all, sõin ning jõudsin TVD ära vaadata, enne kui TTÜ Tartu Kolledži poole liikuma hakkasin, sest pidin Itiga kokku saama ja kuskil viieni chillima, sest siis pidime koos Sannu sünnipäevale minema. Ootasin siis kuskil 15 minutit, mis tundusid ka elupikad, kuni Iti lõpuks tuli ja me linna hakkasime minema. Selle aja sees jõudis ta ka Triinule ühe kõne teha ja me juba aimasime, et tema täna küll ei jõua. Siis läksime Kalevi šokolaadipoodi, kust ma Sannu kingituse juurde šokolaadi võtsin ja edasi kaupsi, et võtta kaart. Päris palju lahedaid kaarte oli, aga me otsustasime ühe oranži kasuks, mis oli kõige sannulikum ka. Siis mõtlesime kuskile maha istuda ja soovitatavalt laua juurde, kuni leidsime ühe laua, mille taha istuda. Seejärel hakkasime kaardile soove kirjutama ja nende väljamõtlemine võttis ikka kõvasti, ent kirjutatud need said, pärast kaunistasime veel ümbriku ka ära ja meil oli kahekesi nalja päris palju.
Edasi läksime automaadi juurde ja ma sain meeldiva üllatuse, et stipp oli üle tulnud ja arve peal oli 16 euro asemel 184 millegagi. Kulus mulle kui vaesele tudengile ära küll ja nüüd ma arvan, et katsun lähiajal juuksurisse jõuda ja tuka lõigata ja siis veel juuksed üle ka värvida. Siis läksime Metrosse, kus sõime jälle mõned wrapid ja istusime tunnikese niisama ning rääkisime juttu. Kusjuures Metrosse minnes hakkas vihma kui oavarrest sadama ja siis tuli veel punane tuli ka. Ebaõnn missugune! Õnneks ei vettinud kingitus päris läbi, kuigi paela pidin küll parandama, sest Iti käes tahtis see juba lagunema hakata. Õnneks pidas vastu, kuni see Sannule sai antud. Metros jõudsime vahepeal Kataga muidugi ka sõnumineerida ja kuskil nelja paiku, kui vihma nii kõvasti enam ei sadanud, läksime Taskusse. Siis tahtsin minna Rahva Raamatusse vaatama ning näitasin Itile ühte raamatut, mis mulle täiega huvitav tundub, kuigi seda andis ka tükk aega otsida :D Kell hakkas saama pool viis ja mõtlesimegi juba Asian Chefi ära minna, aga arvasime, et ehk jõuame liiga vara. Üks kiire kõne Sannule ja ma sain teada, et ta oli ammu juba kohal, mispeale meie ka minema hakkasime. Seal oligi Sannu ühe oma kursaõega ja siis olime mõnda aega neljakesi, kuni saabusid Kata, Triinu ja Jaanika, aga need kaks viimast tüdrukut polnudki täna eriti vaiksed, vaid palju vabamad, eriti veel Jaanika, kes mäkis ikka üsna omaette paistis hoidvat.
See õhtu seal kujunes samuti väga lõbusaks ja me vahetasime isegi lauda, kusjuures mulle meeldiski see hämaramas ruumis laud rohkem ja see oli suurem ka. Siis proovisin esimest korda pulkadega süüa ja kuigi alguses ei tahtnud see kuidagi õnnestuda, sain hiljem kuidagi asja käppa ka. Mulle meeldis eelroog, kuid minu meelest need nuudlid olid pärast suht piprased, sest ma tahtsin ainult juua, kui olin nad ära söönud. Esimesena lahkuski meie seltskonnast Helen ja hiljem mõtlesime meie kuskile edasi minna, kusjuures tee peal olidki kõik nagu mingid hullud tšikid, et oumaigaad, tuul :D :D :D Ühel hetkel teatas aga Kata, et ma näen oma kapuutsiga välja nagu eskimo ja ta ise ütles, et on pingviin, millele ma vastu vaielda ei saanudki, sest ta nägi selle kapuutsiga tõesti pingviini moodi välja, no offence :D Mõtlesime siis alguses, et läheks kinno, kuid midagi head ei tulnud ja nii pakkus Jaanika välja Boosti smuutibaari, kust me ka midagi ikka ei võtnud ja kuidagi hoopis Big Beni jõudsime. Sealt läksime ka korraks läbi ja siis juba raekoja platsile. Sannu mõtles, et võiks Ristiisa pubist läbi minna, aga sinna ka ei jõudnud ja nii läksime hoopis Armastuse kohvikusse, kust kõik peale minu ja Kata kakaod võtsid. Mina võtsin jäätise ja Kata võttis kuuma šokolaadi. Seal jagunes meie seltskond justkui pooleks, sest me Iti ja Kataga rääkisime oma juttu ja Sannu oma endiste klassiõdedega üldse teist juttu. Ühel hetkel märkasime mina ja Iti mingit imelikku sinakat vilkumist ka ja teised arvasid, et me näeme ufosid, kuid hiljem osutus see hoopis mingi suure ekraani valguspeegelduseks. Taevas oli ka vahepeal täiega äge, meenutades taevast mõnest õudusfilmist.
Kui me kohvikust ära läksime, lahkus meie seltskonnast Jaanika ja meie ülejäänud kambaga suundusime Rimisse, kust me ka midagi ei võtnud ja mõtlesime hoopis bussijaama ära minna. Seal läks Triinu ära, sest ta tahtis Zeppelini minna ja siis Iti, mina, Kata ja Sannu istusime bussijaamas ning rääkisime omi jutte, kuni tuli aeg välja minna, sest Iti ja Kata buss pidi varsti tulema. See buss ka hilines ja me Sannuga saime natukene neile nägusid teha, kuni buss eest ära sõitis ja me läbi Tasku oma teed otsustasime minna. Natuke sai räägitud ja siis läksime kumbki oma suunas. Mina käisin kohe vanaema juurde jõudes duši all ja hakkasin kuulama laulu, millest Iti mulle bussijaamas rääkis. Siis ülejäänud õhtu olen ehk foorumis ja mingi aeg katsun magama ka kobida, sest homme on pikk praksipäev ja ma loodan väga, et elan need kümme tundi ikka üle, ent sama palju loodan ma sellele, et juhendaja laseb ehk natukene varem ära, kui ma väga tubli jälle olen. Nüüd aga lõpetan selle pika posti ja panen siia tänase laulukese. Olge chillid! :)
Miks just see lugu: See ongi see lugu, millest Iti mulle bussijaamas rääkis ja kui ma hakkasin seda kuulama, siis see kuidagi läks nagu südamesse ja ma kuulasin mitu korda veel + see jääb täiega kummitama :)
Hello! Pole vist jälle ammu kirjutanud ja ma ei teagi kui kaua, sest mul on ajataju endiselt ikka väääga sassis. Näiteks täna on mul täiega esmaspäevane tunne. Eile midagi erilist ei teinudki peale selle, et vahtisin OTHd ja SPNi ning passisin foorumis nagu tavaliselt ikka. Täna oli jälle praksipäev, mis pidi olema kümme tundi pikk, aga mind lasti tunnike varem jälle minema, wohoo. Noh, täna sai nagu ikka vererõhkusid mõõdetud ja kedagi ka süstitud, kuid samas oli täna alles esimene päev, kui ma sain kellelegi tilguti panna. Hea vaheldus. Siis hakkasin vaikselt oma iseseisva tööga tegelema ja küsitlesin selle tarbeks ühte patsienti, hiljem tuli veel koolipoolne juihendaja küsima, kuidas mul läheb ja sai temagagi natukene räägitud. Kusjuures ma avastasin täna, et mul on praktikat veel kolm päeva jäänud - laupäev ja siis järgmise nädala teisipäev ning kolmapäev. Loodan, et need päevad lähevad ruttu. Haha, nii veider on mõelda, et ma alles ootasin praktikat ja nüüd ootan juba pikisilmi selle lõppu. Tahaks koju saada ja oma koera näha, oma voodis magama jääda... uskumatu, et ma nii räägin, kuigi olen Tartus viibinud pisut üle nädala. Nüüd olen aga vanaema juures ja mõtlen, et olen vahelduseks tubli ning tegelengi oma iseseisva tööga. Mul on terve homne päev aega, et sarju vaadata ja ma tunnen, et täna oleks mul nagu mingisugune motivatsioon ka. Noh, igatahes enam juttu rääkida ja ei ole ja seega panen laulukese ning lõpetan. Olge chillid! :)
P.S PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, SANNU!
Miks just see lugu: Et hoida motivatsiooni, mida mul iseseisva töö tegemiseks vaja läheb. Mõtlesin, et hakkangi selle vormistusega tegelema, kuid selleks tuleb mul end kõvasti kokku võtta ja kuna The Script - Hall of Fame on siin nii palju olnud, siis otsustasin mõne järgmise artisti kasuks, kelle lood mind inspireerivad. Poof! Siin see siis on :)
Tere õhtust või hommikust või mida iganes, sest mul on ajataju ikka jõhkralt sassis praegu. Nimelt on selles süüdi minu praktikagraafik, kus ma mõnel päeval isegi nädalavahetusel kohal pean olema. Nii ka täna... pühapäeval (?). Jah, ma olen terve päev arvanud, et on esmaspäev ja siis imestan, et linn ja kõik kohad nii vaiksed on. Mu nädal on vist täiega messed up, sest ma arvan, et homme on laupäev, kuna ma ei pea jälle minema. Esmaspäev, laupäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev, pühapäev... WTF? :D Kui nüüd mu kaootiline ajataju kõrvale jätta, siis ärkasin täna kella kuuest, kuna linnaliinibuss Maarjamõisasse ei sõitnud sellisel ajal, kui ma pidanuks ammu kohal olema ja seega olin sunnitud jalgsi minema. Kusjuures täiega mõnus oli kõndida jalgsi läbi Tartu Puiestee tänavalt Maarjamõisasse. Selle tunnise jalutuskäigu ajal oli mu uni justkui peoga pühitud ja haiglasse jõudes olin nagu Duracelli jänkuke. Nii et jah, kes kohvi ei joo, siis värske õhk ongi kõvasti parem kui kohv. Noh, nagu alati, jõudsin kõvasti varem kui mu juhendaja, kuid tänane pikk päev läks tegelikult üliruttu. Täna sain siis jälle veresuhkrut ja vererõhku mõõta, kõvasti paberitööd vahepeal teha ja kaks haiget said minult isegi sutsaka täna :D Vabanesin kuskil viie paiku, kuigi oleksin pidanud poole seitsmeni olema, aga mu juhendaja on lihtsalt nii lahe ja laseb alati varem minema. Täna sain temalt kõvasti kiita ka, nii et polegi kõige lollim ja saamatum praktikant :D Well played :D Nüüd aga kavatsen nautida tänast õhtut enne homset vaba päeva ja alustan OTH ning SPNi viiendat hooaega, sest eile sain neljandad hooajad neil vaadatud ja OTH 4. hooaja viimane osa oli nii lahe ja SPN lõppes ka eriti põneva koha pealt. Can't wait to see them. Foorumitesse piilun ka, aga praegu panen laulukese, nagu mul juba kombeks ja lõpetan. Olge chillid! :)
Miks just see lugu: Sest see on mind kummitanud sellest ajast, mil Hayley seda OTHs laulis. Siis juba tundus see lugu hästi kaasahaarav, aga lõpuks otsustasin kätte võtta ja selle pealkirja välja uurida. Ei läinudki kaua, kui teada sain ja nüüd ma ilmselt tirin selle endale, sest see on selline mõnusalt rokilik.
Tsauki-pläuki-mjäuki! Mina jälle siin... või peaksin ütlema, et zombie? Zombie just seetõttu, et juba teist hommikut pidin ärkama 5:45 ja peeglisse vaadates ei näinud ma kohe üldse inimese moodi välja. Jap, peaks vist varem magama minna, aga seda on lihtsam öelda kui teha. Haiglas sain täna jälle kraadida, vererõhkusid ja pulsse mõõta, ravimeid valmis võtta, veresuhkrut mõõta ja jälle kellegi operatsioonile saata. Tänane päev oli mul selle juhendajaga, kes pidigi minu juhendaja olema ja tegelikult on ta ikka täiega lahe ning räägib päris palju huvitavaid asju veel lisaks. Nalja saab temaga ka. Kui üldiselt rääkida, siis terve see esimene nädal on kuidagi veninud... või noh, need kolm nädalat tunduvad justkui üks pikk praktikanädal ja mul on selline tunne, et praegunegi nädal on alles alguses, ehkki homme on vist reede ja ma peaks hakkama oma praktika eesmärke ja graafikut kooli saatma. Johhaidii! Mis on aga positiivne, on see, et ma saan jälle sarju vaatama hakata ja kuna nüüd on kaks vaba päeva, siis terve homse ja laupäeva ka. Praegu aga lõpetan ja söön midagi magusat, sest ma tunnen, et mu veresuhkur on ohtlikult madal ja kaldub rohkem juba hüpoglükeemia poole, siis juba sarjade ja isegi foorumite juurde. Seniks aga stay tuned!
Miks just see lugu: Ei tulnud hetkel muud lihtsalt pähe, aga samas on see järjekordne lugu OTH soundtrackilt, kusjuures ma tirisin selle juba enne kui sarja hakkasin vaatama, sest siis oli see mingisse videosse pandud. Nii äge oli seda nüüd OTH 4. hooaja mingis osas kuulata, kus Peyton oma (päris)vennaga kakles. See liba-Derek on creepy btw.
Hei-hei! Sorry, et ma eile ei bloginud, aga ma ilmselgelt olin oma sarjade vaatamisega jälle liigagi hoogu läinud. Nüüd siis olen jõudnud nii OTH kui ka SPNi 4. hooaja juurde ja need on niiii lahedad. Näiteks vaatasin eile ära ka SPNi 4. hooaja 6. osa ja see oli niii lahe ja naljakas, eriti lõpp :D :D :D Täna oli aga järjekordne praktikapäev ning kuna mu graafikus oli täna poole kaheksast kolmeni, ärkasin kuskil kolmveerand kuus. Midagi eriti ma tänaselt oodata ei osanud, aga kindlasti oli see päev põnevam kui esmaspäev. Vara hommikul viisin palatitesse kraadiklaasid ja siis sai päris palju vererõhkusid ka mõõdetud. Hiljem tutvusin natuke dokumentatsiooniga ja siis sain kellegi juba opile ka viia. Kusjuures ma polegi varem seal opiblokis käinud, aga täitsa lahe oli. Siis nägin veel, kuidas kedagi operatsiooniks ette valmistati ja see oli ka päris huvitav. Loodan homme ka midagi eriti huvitavat näha. Hiljem mõõtsin veel veresuhkrut ja siis suht midagi rohkem ei teinudki. Minema lasti mind 14:45 ja ma tundsin ning tunnen siiani end nagu mingisugune juustuga pähe saanud uimane Batman.
Anyways, kui vabanesin, ei sõitnudki otse Risti peatusse, vaid läksin kesklinnas maha, et vanaemaga kokku saada. Siis läksime šoppama ning ma sain endale uue ruudulise pluusi, ühed teksad, uue mütsi ja kindad. Aaaah, mu müts on täiega nunnu ja nüüd võib mind selles näha ka, kuna ongi enam-vähem õige aeg mütsid-kindad välja otsida. Nii et jah, otsige musta tutiga mütsi, kui mind muidu ära ei tunne (meenutab natuke päkapikumütsi :D :D). Sarju vaataks täna ka, aga lugu on selline, et ma vist ei viitsigi, nii et ehk homme, sest reede on vaba ja ma jõuaks päris palju. Aga muidu on tänaseks mu jutt läbi, kuid täna ei panegi ma laulu, vaid hoopis video. Seega nautige videot and stay tuned! ;)
Tere-tere! Saigi nädalavahetus otsa ja minul on nüüdseks esimene praktikapäev selja taga. Noh, mis eilsesse puutub, siis vaatasin OTHd ja SPNi ning täna jõuan ilmselt mõlema sarja 3. hooajaga lõpule ja saan homme ilmselt terve päev neljandat vaadata, sest graafiku järgi ma homme minema ei pea. Täna tulin üles siis veidi enne seitset ning käisin duši all. Hommikune dušš on ikka nii mõnus, äratab üles. Siis sõin oma lemmikhommikusööki ehk banaane jogurtiga ja panin riidesse, enne kui buss number seitsmega Maarjamõisasse sõitsin. Kuigi kartsin, et ei leia osakonda üles, jõudsin ikka ilusti kohale ja siis saadeti mind sidumistuppa. Täna midagi erilist ei teinudki, vaid olin rohkem vaatleja, kuid kolmapäeval üritan mingi tegevuse ka saada. Kaheteistkümne ajal läksin sööma ja kuigi kartsin, et ei leia sööklatki üles, leidsin ka selle ja ma olen isegi selle toiduga üsna rahul, kuigi ta on küllaltki kallis. Praad maksab näiteks 3.50, aga plussiks on see, et portsud on suured ja kõhu saab vähemalt täis, mitte nagu mingis peenes restoranis, et pannakse mingi pisike junn keset taldrikut ja siis küsitakse terve varandus. Mu päev sai läbi kolmest, kuid siis ootasin tükk aega buss number seitset, et otse Risti peatusse sõita ja vanaema juurde tagasi tulla, kuid siis suutsin bussi aknast näha Itit, kes bussijaama poole kõndis, aga kahjuks ei pannud ta vist mind tähele :D oleksin ju lehvitanud. Tagasi jõudes hakkasin šokolaadi sööma ja noh, tänane post sai lühike. Nüüd ilmselt kirjutangi veel praktikaraamatusse esimese sissekande ja siis katsun vahelduva eduga vaadata sarju ja ehk foorumiski Actimel olla. Praeguseks aga lõpetan, nii et kuulake laulu ja olge chillid... või peaksin ma ütlema stay tuned?
Miks just see lugu: Jap, täna on jälle YouTube'i laulja päev. Okei, tegelikult panin selle siia, sest see kummitas mind täna terve tagasitee ja kuna mulle meeldibki Riley Biedereri versioon rohkem kui originaal, siis siin see on :D
Vot kes pühapäeval ka blogib :D :D :D Niisiis vaatasingi eile TVD 5. hooaja esimese osa ära ja mulle täitsa meeldis see osa, kuigi minu arust meenutas see täiega Supernaturali. Ei tea, kas võtavadki nüüd deemonid ka sisse, sest see, mis Mattiga seal tehti, oli vääääga kahtlane. Ei tea, kas temast saab sarja esimene deemon, kui nad üldse need deemonid mängu võtavad. Igatahes tuli selle kohaga täiega Supernatural meelde. Muidugi järgnes sellele The Originalsi esimene osa ja minu arust oli see ka päris kihvt ning Elijah oli lihtsalt niiiii armas :) Kahju, et Klaus talle daggeri sisse lõi jälle -.- Siis järgnes juba PLL, millega ma järje peale sain ning see viimane osa oli nii šokeeriv, kuigi ma juba teadsin, et Ezra on A. Üllatav oli ka see, et Alison on võib-olla elus ja ma korraks mõtlesingi, et see oli Alison, kes Emily sae alt päästis. Järgmist osa ma igatahes oodata ei jõua, sest see sari läheb järjest põnevamaks. Siis tuli OTH, millega ma kohe selle tulistamise osa juurde jõuan ja 3. hooaeg üldse vaikselt läbi hakkab saama. Supernaturali mul eile aga vaadata ei õnnestunudki, sest mul ei läinud video käima, nii et jah, vaatan siis täna OTHd ja SPNi, kuna teised sarjad on järje peal.
Äratus oli mul täna hommikul kaheteistkümneks pandud, aga voodist välja tulin juba poole kümne paiku, sest uni läks ära. Siis saingi natuke sarju jälle vaadata ning sõin, hiljem pakkisin veel asjad. Bussi peale läksin 15:45, kuid siis tuli mulle meelde, et jätsin hambaharja ikka koju :D :D Tuleb vist täna ilma hakkama saada ja homme siis uus osta. Bussijaama jõudes ma linna kolama ei jäänudki, vaid kõndisin kohe vana kaubamaja juurde, et buss number nelja peale jõuda. Seda ootasin natuke ja siis jõudsin vanaema juurde. Nüüd üritan siis SPNi ja OTHd edasi vaadata ja eks siis näis, mis homne esimene praktikapäev toob. Aga noh, eks ma praeguseks siis lõpetan ja ütlen ainult seda, et homset blogiposti võib ka oodata :) Olge chillid! :)
Miks just see lugu: See oli eile TVDs ja ma tükk aega üritasin nuputada, mis lugu see on, kuni leidsin, sest seda on täiega mõnus kuulata :D
Jee, täna kirjutan nii eilse kui ka tänase eest, nii et olge õnnelikud, et nädalavahetusel ka ühe (pika) posti saate. Noh, kuna ma arvan, et see tulebki pikk ja sisukas, siis küpsis sellele, kes tolle postituse läbi ka viitsib lugeda. Eile tõusin üles kuskil poole seitsme paiku ja sõin hommikuks kaks võileiba. Siis läksin poole kaheksasele bussile, et õendustoimingute arvestuse ajaks kohale jõuda, sest pidin tulema üheksaks. Nii, kuni kooli jõudmiseni olin nagu vana rahu ise, aga neljandale korrusele jõudes tuli selline närv sisse, et isegi iiveldama ajas. Niisiis läksin sisse ühena viimastest ja sain kanüülimise pileti, mida ma juba päev enne unes olin näinud. Noh, sellega läks nii, et kuna rikkusin mitu korda steriilsust, läks kanüülimine nässu, kuid õppejõud lasi mul teise protseduuri veel teha ja selleks oli põie püsikateeter mehele. See oli raskem ja ma olin kateetreid just kõige rohkem kartnud, sain sellega just kõige paremini hakkama, mis oli tegelikult naljakas, sest ma arvasin, et oskan kanüüli panna :D :D :D Aga noh, tore oli vähemalt see, et läbi sain. Natuke enne ühtteist läksingi siis tehnoloogia instituudi juurde ja buss number kolm sõitis kohe ette ka. Seal istus mu kõrvale üks mu kursaõdedest, kellega sai lihtsalt juttu räägitud ja siis läks tema bussijaama, mina aga Rahva Raamatusse.
Rahva Raamatus saatsin Itile sõnumi ja ootasin teda tükk aega, kuni ta lõpuks saabus. Märkasin kohe, et ta on kuidagi pikem ja siis nägin, et tal on kontsad all, kuigi sellega sai ka ikka omavahel päris kõvasti nalja tehtud. Siis jalutasime Zeppelini Maximasse, et pitsa jaoks kraami osta. Kusjuures see maa tundus Itiga koos minnes palju lühem kui üksinda :D :D Maximast võttiski Iti siis pitsa jaoks kraami ja mina võtsin krõpsud, enne kui kassajärjekorda läksime. Siis tuli Itil meelde, et hommikuks oleks ka midagi vaja ja kuna ta läks vorsti tooma, hoidsin kassas talle kohta. Kui pitsakraam oli käes, tundsime mõlemad, et kõhud olid tühjad, kuid läksime enne Kalevi šokolaadipoest läbi, kust ma pool kilo Komeedi komme võtsin. Sealt välja tulles mõtlesime ikka, kuhu sööma minna ja mida võtta, kuni ma lõpuks pakkusin, et võiks Metrosse, sest seal on head wrapid. Siis läksimegi sinna ja võtsime wrapid. Kuna rahvast oli palju, kartsin alguses, et meil ei olegi lauda, kuhu istuda, aga selleks ajaks, kui meie wrapid kätte saime, oli üsna mitu lauda vaba ja siis saimegi end maha poetada ning wrape süüa. Ma käiks seal ise ka rohkem, kui ma rikkam oleksin ja ma ütlen hands down, et see koht on kõvasti parem kui mäkk!
Kõhud täis, läksime Treffnerisse, sest Iti tahtis oma titepilte saada, kuid selgus, et neid polnudki seal. Nojah, mis siis ikka. Tuli hakata Rimi poole liikuma, sest polnud veel popkorni. Selle aja sees jõudsime muidugi raekoja platsil Sannut näha, kuid kõige naljakam oli see, et me ei tundnud teda alguses ära :D :D Ja siis tuli meile veel vastu kaks noort inimest mingi valimisreklaamiga ja Itile pisteti pihku midagi hügieenilise huulepulga taolist ja mina sain tasuta pastaka :D Kuna mul hakkavadki pastakad tühjaks saama, oli tasuta pastakas justkui õnnistus. Läheb ju ikka vaja. Siis läksime edasi ja jõudsimegi Rimisse, kust popkorn ka ostetud sai ning oligi aeg minna bussi peale, kuid ühel hetkel kassajärjekorras teatas Iti mulle, et ma meenutan täiega Charlotte Churchi, kuigi pilte vaadates mõtlen ise ikka veel, et no nii sarnane ma temaga nüüd ka ei ole. Muidu bussi kaua ootama ei pidanudki ja istekohad saime endale ka, kusjuures sõit läks ilgelt ruttu, sest me saime tee peal jälle tühjast-tähjast räägitud. Iti juurde jõudes poetasin end hetkeks maha ja siis mõtlesin, kas see klaver on hääles, kuid siis hakkasime lihtsalt klimberdama ja ma proovisin kõigepealt Smoke on the Waterit, mille mingi noot mul täiesti mööda läks :D :D :D Siis mõtlesin kuulmise järgi proovida Jason Walker - Downi, aga seda andis ka tükk aega pusida, enne kui kätte sain, mis klahvid need enam-vähem on, sest mina nooti ei tunne. Siis tuli muidugi Iti oma noodipatakaga ja mängis mulle ka sealt midagi. Muidugi kaua ei klimberdanudki, vaid hakkasime varsti süüa tegema. Niisiis tegi Iti pitsataina valmis, aga minul oli au seda plaadile laiali ajada ja see oli ka omamoodi töö, sest tainas oli väga nätske ja mulle tundus, nagu ma masseeriks rohkem seda tainast :D
Kuna Mammu oli ka köögis, tuli äkki jutt mingist rebaselaulust, mis mulle veel mitte midagi ei öelnud, kuid siis lasi ta seda ning mul jäi see kummitama. Samas on see nii naljakas ja ülimõnusa rütmiga, kuigi sõnad on tõesti ikka väga random. Igatahes tuli kolm pitsat, millest esimene sai ikka väga kiirelt otsa, kuid mina sain maitsta teist ja seda viimast - pisikest ümmargust beebipitsat. Kuna me Itiga kahepeale tegime need, siis ma arvan ise, et võin sellega rahul olla, mida mina tegin, sest need pitsad tulid täitsa nämmad. Varsti saabusid ka Sannu ja Kata, kes pididki hiljem tulema ja nemad said ka juba teist pitsat proovida. Siis jäime veel rääkima ja ma tegin vahepeal ühe dipikastme ka valmis, kuni Iti tuletas meelde, et peaks seda kolmandat pitsat vaatama, mis juba päris kaua ahjus oli olnud. Kui see lõpuks ahjust välja tuli, kartsin tõsiselt, et see on ära kärssanud, aga kui see juba lahti lõigati, oli pitsa täitsa ilus ning maitses ka hästi. Veidi enne üheksat alustasimegi siis filmidega ja esimene oli Message in the Bottle, mis minus erilist emotsiooni ei tekitanud, aga samas sellest järgmine, A Walk to Remember läks küll hinge ja see juba kiskus küll pisarad välja, kuid kõik hakkasid miskipärast naerma, kui ma ühel hetkel taskuräti haarasin ja siis ma ise ka nagu nutsin, aga samas naersin nendega kaasa :D :D :D Eriti äge oli see, et filmi lõpus hakkasime mina, Iti ja Sannu korraga nuuskama ning siis see oligi nagu mingisugune nuuskamiskoor :D :D The Notebook mind samas nutma eriti ajanud, kuid Kata nuttis küll :D :D Ise hakkasin The Notebooki ajal ära vajuma, kuid ootasin magamaminekuga filmi lõpuni, olles taas esimene, kes ära kukkus.
Jäin üsna kiirelt magama ja hommikul silmi lahti tehes nägin, et kell on pool kümme, kuid siis ma veel end püsti ei ajanud. Naljakas - olin esimene, kes ära vajus ja esimene, kes üles tuli. Kuskil kümneks olidki teised ka üleval ja siis läksin mina juba hambaid pesema ning riietuma, enne kui tagasi tulin. Siis tuli aeg sööma minna ja see oli nagu nii lahe, et ma sain end seal laua ääres vabalt tunda, kuigi Iti õdesid ja venda ma tean palju vähem kui teda ennast. Siis sai natuke niisama veel lobisetud, kuni otsustasime enda filmivaatamist jätkata ja kõik jälle Iti tuppa madratsile kogunesime. Järgmine film oli siis Dear John, mis ka minus erilisi emotsioone ei tekitanud, kuid minu enda üllatuseks ajas The Last Song mind nutma. The Lucky oli ka üsna so-so, kuid sealt meeldis mulle see lokkis peaga poiss. Ta oli nii kihvt. Safe Havenit aga vaadata ei jõudnudki, kuna siis poleks mina ega Sannu bussi peale jõudnud. Niisiis lobisesimegi siis selle viimase tunnikese Itiga, sest Kata läks kohe pärast The Last Songi minema. Aeg läks ruttu ja varsti tuligi bussi peale minna, kuid pärast ette sõitmist seisis see buss natuke aega veel koha peal ja siis ma tegin Itile nägusid, sest ta oli nii kena ja ootas, kuni buss minema sõidab :D :D
Teel Tartu sai siis Sannuga bussis lolli juttu ajatud ja kohale jõudes tegi ta ettepaneku mäkist läbi minna, et klaase vaadata. Kuna Elva bussini oli ikka kõvasti aega, siis läksingi temaga ja kuna tal olid need pakutavad klaasid juba olemas, kadusime sealt sama kiiresti kui sinna läksime. Siis läksingi mina edasi Taskusse ja Sannu koju, sest tal oli selline seis, et võis mingi jama tulla (mida ma loodan, et ei tulnud). Mina käisin siis Rimis ning võtsin koju sarjade juurde mingeid snäkke, nende seas need uued Geisha küpsised, mis on lihtsalt niiii nämmad, aga palju ei saa neid süüa, kuna nad on hästi magusad ka. Pärast poes käimist läksim bussijaamahoonesse, et oma kohuke ära süüa ja siis mõnda aega niisama passida, enne kui enda platvormi juurde läksin. Kusjuures bussi peal küsisin ma esialgu üldse piletit Elva asemel Tartusse ja seda pole mul varem juhtunud :D :D :D :D Õnneks sai bussijuht aru, kuhu ma tegelikult tahtsin ja siis sain oma pileti ka kätte. Tee peal olin jälle nii otsustusvõimetu, sest mul oli ilge tahtmine tantsulisi lugusid jälle kuulata, aga mul pole neid empeka peal kuigi palju, Samas hakkas mul aku ka tühjaks saama ja lootsin, et koduni peab vastu. Pidaski :) Koju jõudes paningi kohe sarjad laadima ja nüüd on nad enam-vähem ära ka laadinud, nii et vaatan neid, kuni ära vajun ja lõpetan selle pika jutu. Olge chillid! :)
Miks just see lugu: Haha, ma arvan, et nii mõnigi aimas, et ma juba selle loo panen, kuid kui seda korra kuuled, jääbki see kummitama :D Samas nagu ma juba kirjutasin, on sellel ülimõnus rütm ja see on lihtsalt niii naljakas :D
Hello! Täna ei olegi millestki eriti pikalt kirjutada, aga saate midagigi. Ärkasin kell kümme ja siis pesin pead. Seejärel sõin hommikuks krõpsu, sest muud polnud ja ema oli päris palju neid krõpse eile tasuta lihtsalt töö juurest kaasa saanud. Siis jäi mul päris palju aega ka arvutis olla, enne kui kaheteistkümnesele bussile läksin. Kooli jõudsin jälle tunnikese varem ja kuna desmurgia praks siiski toimus, panin juuksed kinni ja kitli selga. Praktikumis harjutamise erinevate sidemete tegemist ja see oli isegi täitsa lõbus. Saime endale mõned sidemerullid koju harjutamiseks ka kaasa, nii et kes on vabatahtlik, keda ma siduda võin? Pärast jalutasin Tehnoloogiainstituudi peatusse, et seal nii 15 minutit buss number kolme oodata. Täna oli jälle see äge pikk buss, aga ta kippus kuidagi uimerdama ja ma kartsin, et ei jõuagi 17:25 peale. Noh, jõudsin küll ja väga täpselt, sest see sõitis just siis ette, kui ma bussijaama jõudsin. Pauluses tuli peale mu õde, aga ta ei istunudki minu juurde ja ma kuulasin terve tee muusikat, kuigi tahtsin Hall of Fame'i, et mul tekiks mingi motivatsioon homseks arvestuseks õppida. Noh, see sai igtahes linnukese kirja, sest ma alustasin juba õppimist ning edaspidi on ka kõva õppimine, seega panen enda Skype'i ka busy peale ja segada võib mind ainult tungival vajadusel. Praegu ma aga lõpetaks selle ülilühikese posti, paneks laulukese ja annaks homme endast parima, nii et pöidlad püsti ja olge chillid! :)
Miks just see lugu: Homse pärast. See on lihtsalt ideaalne lugu, mida enne arvestust või eksamit kuulata, sest see annab motivatsiooni. Samas loodan ma, et mul on homme piisavalt julgust ja jõudu ja see arvestus üle elada ning endast parim anda :)
Hello, my dear friends! :) Kuidagi ruttu ongi kätte jõudnud kolmapäev, mis tähendab seda, et peaksin heaga õppima hakkama, kui tahan reedest (ja viimast) arvestust ära teha. Aga noh, kui hommikust rääkida, siis sain magusalt poole kümneni magada. Pärast seda ärkasin üles ja otsisin riided ning leidsin aega isegi natuke arvutis olla. Kuskil üheteistkümne paiku läksin kodust välja, et poole kaheteistkümnesele bussile jõuda. Maha tulin Kaare peatuses ja siis juba kooli, kus pidid praktikale saatmise seminarid toimuma. Esimene neist oli kogu kursusega koos ja see sai vara läbi. Samas oli meie õppejõud haigeks jäänud ja me mõtlesimegi, et seda eraldi enda rühma seminari ei toimu, aga toimus küll, kuid teise õppejõuga, kes andis päris häid nippe, kuidas praktika eesmärke sõnastada ja rääkis, milleks veel valmis olla. Noh, kuigi ta hoiatas mõne kurja juhendaja eest, siis ma loodan, et ise endale kurja juhendajat ei saa, kes eeldab, et praktikant teeks suurema osa tema tööst ise ära või siis ainult hõõrub seda nina alla, kui saamatu ma olen ja mitte midagi ei oska :D :D
Kuskil poole kolme paiku vabanesin ja siis sõitsin buss number kolmega kesklinna. Kuna mu buss pidi minema 15:25, jäi kõvasti aega ja nii kolasin mõnda aega Taskus, kusjuures esimesena läksingi kohe Rahva Raamatusse ja nägin, et Khaled Hosseini kolmas raamat on müügil. Lehitsesin seda natuke ja nüüd tahaks ma raudselt seda kunagi lugeda, kuigi teine raamat, "Tuhat hiilgavat päikest" mulle eriti ei meeldinud. Aga noh, "Lohejooksja" oli see-eest ikka väga viis pluss ja ma loodan, et mulle meeldib see kõige uuem raamat ka, kui seda kunagi lugema juhtun :) Siis tuli mul Tupla isu ja nii läksin võtsin automaadist natuke raha välja ning Rimisse, kust ostsingi endale ühe Tupla ja jogurti, mille plaanisin koju võtta, sest ma pole üliammu jogurtit ka söönud ja mõtlesin, et tahaks. Poes käidud, läksin bussijaama ja sain varsti ka bussi peale. Koju jõudes suutis mu vend muidugi mind jälle välja vihastada oma lollustega ja ma ütleks selle kohta ainult seda, et nooremad vennad on nagu needus (eriti sellised vennad nagu minu oma :D). Õnneks läks ta praegu kodust ära ja eks ma siis hakkan vaikselt reedeks õppima, kuigi homme ma vist õpin terve päev. Noh, homse koolipäeva kohta aga ei tea, sest mul peaks tegelikult olema küll üks praktikum selle sama õppejõuga, kes haigeks jäi, aga kui teda homme ka ei ole, siis saangi ehk rohkem õppida ja homme õhtul see-eest on siis aega muudeks asjadeks ka (loe: sarjade vaatamiseks). Igatahes lõpetan nüüd, nii et kuulake laulu ja olge chillid ja ärge igasuguseid viirusi endale külge korjake, sest need levivad päris korralikult praegu! :D
Miks just see lugu: Sest ma arvan, et mu nii-öelda chill-playlist aitaks mul hakata õppima ja see lugu on üks mu chill-playlisti lugudest :D Kusjuures ma ei arvanud, et just selle siia täna panen, aga siin ta on. Pealegi on see mind terve hommiku kummitanud ja nii sai ta lõpuks empekassegi tiritud :D
Hei-hei! Jälle leidsin koolis võimaluse blogiposti alustada. Täna ärkasin nii poole seitsme paiku, kuid isegi, kui ma teadsin, et täna on arvutusülesannete peale arvestus, suutsin olla kummaliselt rahulik, kuigi teised olid juba kohale jõudes täiega närvis. Aga noh, kui veel hommikust rääkida, siis on loogiline, et ma sõin ja ma sõin just nimelt magusat, et end paremini käima tõmmata ja mul mõte arvutusülesandeid lahendades liiguks. Bussi peale läksin poole kaheksa ajal ja seal kohtusin Eliisega, kelle kõrvale ma istusin ja me terve tee juttu rääkisime. See sõit läks kuidagi eriti kiirelt ja Eliiset oli tore üle pika aja näha :) Tartusse jõudes tulin maha Kaare peatuses ja siis kooli. Panin kitli selga ning tegin patsi ja siis läksin ühika neljandale korrusele ning vaatasin arvutusülesanded veel üle. Noh, töö ise oli tegelikult täiega lebo ja ma sain läbi ka :) Nüüd on mure veel reede pärast, sest ma tean, mis sinna arvestusele tuleb ja mul on seal veel nii mõnedki nõrgad kohad. Loodan ainult, et teen esimese korraga ära :)
Pärast praksi tuli kliinilise keemia loeng, aga siis suutsin ma ruumidega segadusse sattuda, sest ei teadnudki, kas on 011 või 020. Lõpuks tuli Ingel ja tema arvas ka, et 011, aga seal oli 3. kursus ja siis oli ikkagi 020. Noh, loengu algus läks kiiresti ja kõvasti nalja sai ka, aga lõpp jäi jälle venima. Pärast loengut läksin buss nr 5 peale, mis täna tuli nii täis, et ei saanud mahagi ilma trügimata minna, kuid kesklinna jõudes jooksin bussijaama. Seal andis ikka natuke passida ja mõelda, kuid positiivne oli see, et mu buss tuli ette siis, kui see kiirbuss lahkus. Kuidagi imelik oli näha, et täna nii vähe inimesi peale tuli, kuigi tavaliselt on sellisel kellaajal just see buss suht täis. Kui ma võtsin empeka, siis tuli mulle meelde just see tunne, mida keegi ükskord kirjeldas - tahaks nagu midagi kuulata, aga samas ei taha ka. Minuga täpselt nii oligi ja ma ei teinudki muud kui skip, skip ja skip, kuni playlist päris algusesse läks ja Jason Walker kõige kuulatavam tundus, sest olin (ja olen praegugi) väsinud ning tahtsin lihtsalt midagi ülirahulikku. Nii, lühike see tänane post sai, aga ongi aeg siia ka lauluke panna ja lõpetada. Hiljem vist hakkan reedeseks arvestuseks oma materjale üle vaatama, aga praegu ma pigem puhkaks natuke ja oleks niisama arvutis. Nüüd aga aitab minu mulast, nii et olge chillid! :)
Miks just see lugu: Nagu ma juba mainisin, olen hetkel täiega väsinud ja seega läheb mulle peale rahulikum muusika, kuid kui ma mõtlesin ühele rahulikule loole, millega tänane postitus lõpetada, siis tuligi just see kohe esimesena mõttesse. Muidugi kuulasin seda eile või üleeile ka ja just selle loo järgi sai mu eilne blogipostitus pealkirja ning paar rida sõnu eilse pildi all on ka just sellest laulust, sest need olid mulle lihtsalt inspiratsiooniks ja on ilmselt edaspidigi :)
