Hello-hello! Kuna ma sisustasin eile enda terve päeva põhiliselt patoloogia testiks õppimisega ega suvatsenud arvutitki enne õhtut lahti teha, siis eile ma kahjuks teid blogipostiga ei kostitanud. Polekski vist, sest mul polnudki väga millestki kirjutada. Noh, pühapäeval (minu jaoks oli eile ka pühapäev) hakkasin ikka sarju vaatama ning sain SPNi 5. hooaja vaadatud ja alustan täna ehk kuuendat. Aga okei, eks ma räägin siis nüüd oma tänasest hommikust, kui seda saab üldse hommikuks nimetada. Niisiis mingi hetk keset ööd kuulen, et koer kraabib koridoris vastu köögiust ja tuul mühiseb mis hirmus, seega oli võimatu magama jääda. Kui avasin silmad, oli tuba nii pime, et ei näinud näppugi suhu pista, polnud isegi tänavavalgusteid, mille valgus kas või natukene tuppa kumab. Siis võtsin padja alt telefoni ja vaatasin kella - 4:00. Üritasin edasi magada, aga kuna koer kraapis nii hullult ja noh, mul oli väike hirm, et nii kõva tuul võib katuse pea kohalt ära viia, tulin siiski hetkeks voodist välja, et koer vähemalt koridorist tuppa lasta ja püüda edasi magada. Niisiis üritasin tuld põlema panna, aga siis selgus, et elektrit pole ja nii oli hetkel mu ainsaks valgusallikaks telefoniekraani kuma. Siis katsusin edasi magada, kuid und enam ei tulnud ja siis vähkresin niisama, kuni poole kuue paiku mu õe äratus helises. Tema üritas esialgu telefonivalgusega hakkama saada, aga siis pani küünlad põlema ja mina olin voodis, sest minu äratus oli pandud seitsmeks. Poole seitsme aegu andsin aga alla, sest polnud enam mõtetki magama jääda ja nii tulin voodist välja.
Kuna tuba oli endiselt pime, otsustasin esialgu läpakast valgust saada, aga lõpuks olin sunnitud ka küünlad põlema panema. Siis panin riidesse ja sõin, olles samal ajal arvutis ja vaadates patoloogia loengumaterjale viimast korda üle. Lõpuks tahtsin minna hambaid pesema, aga avastasin, et lisaks elektrile pole ka vett ja noh, see polnud eriti rõõmustav. Siis tuli ka vend koju ja teatas, et terve Kärneri tänav on kinni, sest liinid on maas, mille peale ma hakkasin muretsema, kas mu buss üldse tuleb ja kuidas ma bussi peale saan. Noh, veel enne kui ma kodust välja läksin, tuli elekter õnneks tagasi ja siis oli olemas ka vesi, nii et sain vähemalt hambad ära pesta ja olin täiega tänulik. Kui uksest välja läksin, puhus nii kõva tuul, et ma kartsin koos uksega lendu minna, aga õnneks ei juhtunud midagi hullu. Buss tuli ka ja päris huvitav oli sõidu ajal aknast vaadata, mida see torm mujal teinud oli. Peedul oli näiteks metsa all hunnik murdunud puid ja Nõos oli torm mingi ehituse sildi katki rebinud ja kummuli ajanud.
Tormituulest ei pääsenud ma aga isegi mitte siis, kui jõudsin Tartu, sest see puhus lausa näkku ja seetõttu oli mul kapuuts peas. Ma kartsin lihtsalt, et tuul viib mütsi minema, kuid isegi kapuutsi all puhus see mul kõrvaklappe kogu aeg kõrvast ära, kui ma muusikat kuulasin. Kui ma lõpuks lastekliiniku juurest otse edasi kõndisin ja üle tee hakkasin minema, tuli päike välja ja taevas olevad pilved olid tume-tumesinised. See vaatepilt oli täiega ilus ja eriti hea kontrasti andis üks puu, mis lähedal oli ja mille lehed olid helekollased. Kahju, et ma sellest pilti ei teinud, muidu lausa näitaks. Igatahes tuul oli täna väga ebameeldiv ja kui ma üle tee lõpuks läksin, kõndisin edasi sõna otseses mõttes vastutuult, kuni kooli jõudsin. Kõndides oli küll selline tunne, et ei liigu enam edasi, kuna tuul lükkab mind kogu aeg tagasi. Noh, igatahes garderoobi jõudes nägin esimesena Sigridit, kellega tuleva patoloogia testi suhtes muljeid vahetasime ja varsti tuli Kristel ka. Nemad läksid juba üles ära, mina panin oma riided ära.
Noh, testi kohta ei oska praegu öelda, kuidas see läks, sest ma kardan, et kahe küsimusega panin ma küll jumala pange, ehkki loodan, et saan vähemalt B kätte, kuna minu kui vaese tudengi jaoks on C juba paha-paha, sest see võib tähendada seda, et stipist võin vist suu puhtaks pühkida järgmine semester. Igatahes kui töö ära lõpetasin, vahetasime muljeid Mariliniga ja siis läksime kohvikusse, et oma korisevate kõhtude vastu midagi ette võtta. Mina võtsin siis salati, mis oli soolane ja magustoiduks banaani ja pirni. Kui hakkasin kassa juurde liikuma, märkasin, et kohvikus pakutakse nüüd friikaid ja pelmeene ka ja siis kirusin end, et ma pelmeene ei võtnud, kuid noh, salat ajas ka asja ära, ehkki vähem soola oleks tõesti võinud olla. Pärast lõunapausi läksime mikrobioloogia loengusse, mille me kuidagi ära istusime ja siis läksin mina ühikasse, kuna pidi toimuma desmurgia iseseisev praks. Ootasin seal tükk aega ja siis läks tuletõrjealarm tööle. Ma ehmatasin täiega ära ja hakkasin välja minema, kuni hunnik mingeid võõraid üliõpilasi mulle trepi peal vastu tuli ja ma sain aru, et tegemist oli valehäirega. Siis ootasin natuke veel, aga kuna kedagi ei tulnud, tõmbasin ise ka minema ja jõudsin buss number viie peale.
Kesklinna jõudes läksin Tasku Rimisse, kuna 14:35 bussile ma nii või teisiti ei jõudnud ja kodus polnud midagi süüa, seega oli mu missiooniks koju ka midagi süüa võtta. Siis võtsin koju süüa ja endale ka, kuna mul oli jälle nälg, ning suundusin bussijaama enda väikest "õhtuoodet" sööma. Esimese nälja sain igatahes kustutatud ja jäi aega niisama ka istuda, kuni tuli platvorm number kümne poole vaikselt liikuda, et 15:25 bussile jõuda. Kui buss tuli, olin üllatunud, sest täiesti tuttuus buss oli ja kusjuures ma olin täna hommikul seda bussi juba vähemalt kolm korda näinud, ehkki pidasin seda siis ekskursioonibussiks. See oli täiega suur buss ja seal olid sellised hästi mõnusad mugavad istmed, kus võis end lebosse lasta. Mul oligi terve tee selline tunne, et laseks silma ka looja, kuna juba muusika ja see iste oli nii hea. Koju jõudes avastasin, et torm ei jätnud meie hoovi ka täiesti puutumatuks - auto sissesõiduväravad oli laiali ja kui ma hakkasin seda kokku lükkama, siis avastasin, et üks neist on peaaegu katki ja ime, et ta üldse veel kuidagi püsis. Siis käisin koeraga väljas, aga täna oli ta kohe eriti võimatu, sest hakkas sikutama ja ma täiega pingutasin, et teda rihma otsas hoida, kuna tundsin, et tema jõud käib minust ikka üle. Igatahes ajasin ta siis lühikese aja pärast tuppa ja hakkasin kirjutama seda posti, mille kohe lõpetan. Kuna homseks midagi õppida või ette valmistada ei ole, veedangi arvatavasti ülejäänud õhtu foorumi, OTH ja SPNi seltsis. Praegu võite aga laulu kuulata, sest minu pikk jutt sai otsa ja ma loodan, et see kompenseeris kõvasti selle, et eile posti ei tulnud. Muidu - olge chillid! :)
Miks just see lugu: Sest see on üks neist lugudest, mida ma enne mingit tööd või eksamit või mida iganes kuulan. Rahulik ja inspireeriv muusika läheb siis alati peale. Samas tahaks ma osata seda kunagi klaveril mängida, aga kuna ma nooti ei tunne, siis kuulmise järgi saaks see üks kõva pähkel küll olema :D
No comments:
Post a Comment