Tsauki-pläuki-mjäuki! Mina jälle siin... või peaksin ütlema, et zombie? Zombie just seetõttu, et juba teist hommikut pidin ärkama 5:45 ja peeglisse vaadates ei näinud ma kohe üldse inimese moodi välja. Jap, peaks vist varem magama minna, aga seda on lihtsam öelda kui teha. Haiglas sain täna jälle kraadida, vererõhkusid ja pulsse mõõta, ravimeid valmis võtta, veresuhkrut mõõta ja jälle kellegi operatsioonile saata. Tänane päev oli mul selle juhendajaga, kes pidigi minu juhendaja olema ja tegelikult on ta ikka täiega lahe ning räägib päris palju huvitavaid asju veel lisaks. Nalja saab temaga ka. Kui üldiselt rääkida, siis terve see esimene nädal on kuidagi veninud... või noh, need kolm nädalat tunduvad justkui üks pikk praktikanädal ja mul on selline tunne, et praegunegi nädal on alles alguses, ehkki homme on vist reede ja ma peaks hakkama oma praktika eesmärke ja graafikut kooli saatma. Johhaidii! Mis on aga positiivne, on see, et ma saan jälle sarju vaatama hakata ja kuna nüüd on kaks vaba päeva, siis terve homse ja laupäeva ka. Praegu aga lõpetan ja söön midagi magusat, sest ma tunnen, et mu veresuhkur on ohtlikult madal ja kaldub rohkem juba hüpoglükeemia poole, siis juba sarjade ja isegi foorumite juurde. Seniks aga stay tuned!
Miks just see lugu: Ei tulnud hetkel muud lihtsalt pähe, aga samas on see järjekordne lugu OTH soundtrackilt, kusjuures ma tirisin selle juba enne kui sarja hakkasin vaatama, sest siis oli see mingisse videosse pandud. Nii äge oli seda nüüd OTH 4. hooaja mingis osas kuulata, kus Peyton oma (päris)vennaga kakles. See liba-Derek on creepy btw.
No comments:
Post a Comment