Friday, August 30, 2013

Don't Get Too Close, It's Dark Inside

Selline on minulgi nüüd ees :)

Ja ongi esimene koolinädal selja taga, kuigi tunne on küll selline, et ma oleks kohe hullult iga päev pingutanud, ehkki õppida polnud eriti midagi ja esimene arvestus on alles 26. septembril. Kui tänasest rääkida, siis ärkasin pool kuus, kuigi oleksin meelsamini edasi maganud. Siis sõin ja pesin ning tegin oma tavapäraseid hommikusi toimetusi, kuni kell oli nii palju, et pidin jaama jalutama. Bussi ma kaua ei oodanudki ning natuke pärast poolt kaheksat olin koolis. Ma tean, ma olen alati varajane. Esimene oli siis infotund, kus räägiti, mis meid teisel kursusel ees ootab ja natuke seletati ka midagi õppekorralduseeskirjast. Läbi sai see natuke pärast üheksat ning siis läksime Mariliniga kohvikusse, et süüa saada. Hiljem liitusid meiega ka Gerda ja Sigrid. Kuna kohvik oli veel kinni, sõi Marilin banaani ja mina hävitasin oma poolikut küpsisepakki. Siis olime mõnda aega arvutis ja üheteistkümne paiku võtsime praed. Muidugi pidime me ka söögi ajal rääkima, kuni Marilin mind naerma ajas ja ma kotleti kurku tõmbasin. See tegi meile veel rohkem nalja ja pärast seda tundsin, et see kotlet oli ikka päris piprane, sest mu keelel oleks justkui tulekahju olnud. Samas polnudki ma ainus, kes arvas, et toit on võrreldes eelmise aastaga ikka kõvasti parem, sest sama ütles Marilin. 

Kaheteistkümnest algas sisehaiguste loeng ja sealgi sai palju nalja, eriti veel siis kui rebastele majatuuri tehti ja nad meie loengut piiluma tulid. Jah, täna oli rebastelaager ja siis oli neile esmakursuslastele plaanis ka majatuur peale tutvumismängude ja igasuguste vahvate tegevuste. Eelmine aasta olin ise ka rebaselaagris ja mulle väga meeldis. Loeng ise oli väga huvitav ja õppejõud viskas ka nalja. Kui rebased tulid, siis ta ka ütles neile, et tundis jah rebasehaisu :D :D Igatahes läks sisehaiguste loeng ruttu ja kohe tuli otsa radioloogia. See algas üldse huvitavalt, sest esimene pool loengust olid arvutid maas ja internetiühendus puudus, kusjuures sama pidi olema veel mõnes kohas Tartus, nagu näiteks Maaülikoolis ja isegi Kliinikumis, kust õppejõud meile äsja loengut oli tulnud andma. Niisiis ei saanud ta slaide ka enne seinale lasta, kui keegi ühel hetkel ütles, et internet on tagasi. Samas rääkis ta lihtsalt igasuguseid huvitavaid asju, kaasa arvatud radioloogia ajalugu. Kui ta ühel hetkel ikkagi slaidid seinale sai lasta, läks veelgi huvitavamaks ja nii ootangi juba järgmist radioloogia loengut. See lõppes ka muidugi kõvasti varem ja nii saime meiegi varem minema. Samas sain ühe positiivse uudise, et järgmisel reedel loengut ei toimu ja nii on järgmine reede vaba. Wohoo! 

Pärast loengut naljatasid Gerda ja Marilin, et oleks ise ka pidanud radioloogiatehnikuks hakkama, sest loeng oli väga huvitav ja meeldis neilegi. Siis läksime rõivistusse ja mingi hetke pärast läks Marilin Kristeliga ära ning mina jäin Gerdaga kahekesi seda punast bussi ootama. Sai räägitud ja siis bussi peale mindud, kusjuures Gerda istus bussile number 11 ja ma jäin ootama buss number kolme, mis ka varsti tuli. Siis käisin Taskus ja lõpuks istusin bussijaamas mõnda aega, kuni 17:25 bussile sain. Nüüd olen lõpuks kodus ja veel üksi. Tänane õhtu möödub ilmselt sarju vaadates ja foorumites passides, kusjuures eriti tahaks vaadata SPNi, sest see läks päris põnevaks seoses selle Megi tulekuga ja noh, Gerda õudukavaatamine pausi ajal tekitas ka tuju seda vaadata. Samas katsun jälgida ka teisi sarju, kuid hetkel lõpetan ja panen siia laulukese. Kena nädalavahetust ja olge chillid! :)


Miks just see lugu: Seda olen ma samuti vist korduvalt siia pannud, aga ma mõtlesin, et täna tahaks ka kindlasti selle loo uuesti siia panna. Pealegi on tal head sõna ja kusjuures ma mõtlesin täna seda kuulates, et päris võimas tunne oleks kunagi ka Imagine Dragonsi kontserdil olla. Oh jah, veel üks bänd peale The Scripti, keda ma kunagi kindlasti kuulama tahaks minna :D

Thursday, August 29, 2013

Just My Echo, My Shadow

Käsnakalle šokolaad ja mu eilsed psühholoogia seminari märkmed.
Seda šokolaadi saab Tasku Rimist :)

Tere taas! Nüüd olen ma järjepidevalt iga päev kirjutanud ning ei saanud siis tänastki vahele jätta. Täna ärkasin pool kaheksa ja tegin enda tavalisi hommikusi toiminguid. Kusjuures hommikusöök oli mul täna eriti huvitav - paar viilu sepikut ja tassitäis jogurtit :D :D :D Siis jõudsin natuke aega arvutis olla ja pärast üheksat hakkasin jaama kõndima, et bussi peale jõuda. Kaua ei pidanudki bussi ootama ja eriti rõõmustav oli see, et poole kümnene buss polnudki enam mingi väike putka, vaid normaalne suur buss. Nii juba läheb! Kooli jõudsin tunnike enne loengut ning siis maandusin oma lemmikpaigas - kohvikus, kus natuke aega arvutis olin, kuni Marilin minuga liitus. Mul on endiselt raskusi tema ära tundmisega, sest ta on oma uue soenguga ikka nii võõras. Rääkisime siis ja ma rääkisin talle nagu muuseas sellest, mida terve internet eile täis oli - Ezra is A! Ma pole küll PLL-iga nii kaugel, aga ikkagi poleks ma arvanud seda, et Ezra selle kõige taga on, või veel - ma ei osanud teda kahtlustadagi, aga eks tuleb nüüd tähelepanelikumalt edasi vaadata, kuna spoileri sain juba kätte ja sorry, kui ma selle spoileri nüüd siin avaldasin. See oli ikkagi tõeline pommikas ja mul on siiani päris raske seda uskuda. 
Tõestus, et mu käekiri on suve jooksul hullemaks läinud :D 

Natuke enne ühtteist läksime Mariliniga auditooriumisse, sest meil pidi tulema kirurgia loeng. Seda andis jälle see sama monotoonse häälega õppejõud ja mul oli täiega raske isegi ärvkel püsida, kuigi kolasin kogu aeg Memecenteris ja lugesin uudiseid, kuna keskendumisvõime oli mul täielik null. Konspektid tirisin ÕISist alla, nii et oleks vabalt võinud täna ka koju jääda, kuna loengud pole kohustuslikud. Noh, kodus oleks mul ka igav olnud ja loengus räägitakse vahel ikka rohkem kui konspektidel kirjas on. Enne ühte sai loeng läbi ja siis mõtlesime Mariliniga koos bussi peale minna. Olimegi rõivistus, aga siis liitus meiega Gerda, kes oli kleidiga tulnud ja nägi väga hea välja. Niisiis kõndisime kolmekesi tehnoloogia instituudi juurde ja ajasime juttu, kuni buss tuli. Seal ei olnud meil mujale minna kui kõige tagumisse otsa, aga terve sõidu ajal sai räägitud ja naerdud palju, kuni Gerda Riiamäel maha läks ja mina kohe järgmises peatuses - kesklinnas. Marilin sõitis, nagu alati, Nõlvakule välja. 

Kesklinna jõudes läksin Taskusse ja vaatasin natuke poodides ringi. Kuna mul oli kõht tühi ja koju oli ka vaja nagu midagi võtta, läksin Rimisse, kust endale korralikult süüa ostsin. Siis läksin bussijaama ja sõin kolm peekoni-muna pirukat, ühe Marsi ja jäätise, ning tundsin, et kõht hakkab täis küll saama. Koju võtsin veel pähkleid, kaks pakki küpsiseid ja Käsnakalle šokolaadi, nagu ka esimesel pildil näha. Natuke enne poolt kolme kõndisin bussijaama hoonest välja ja läksin kümnenda platvormi juurde. Teel sinna sai muidugi natuke nalja, kui Tasku ukse juures seisis üks vanem mees, raamat käes, ja laulis kõva häälega (ja mööda) midagi valgest ööst. Endamisi vaikselt itsitades läksingi siis edasi, kuni jõudsin oma platvormini ja jäin bussi ootama. Muidugi paistis päike lagipähe ja täiega palav oli, aga bussis oli vähemalt hea jahe ja sõit koju võis alata. Koju jõudes käisingi esimese asjana koeraga väljas ja nüüd kavatsen lihtsalt arvutis olla ja puhata, kuna tunnen end hetkel nagu uimaseks löödud nahkhiir, kes ei suuda orienteeruda (mitte et ma muidu ka suudaks). Aga noh, on aeg siis selle postituse otsad kokku tõmmata ja üks lauluke siia visata. Olge chillid! :)


Miks just see lugu: Kuna see oli viimane lugu, mida ma bussist maha tulles kuulasin ja leidsin, et võiks seda siingi jagada. Lightsi avastasingi ma kuskil 2010. aasta paiku, kui leidsin YouTube'ist video tema loole "Ice". Siis hakkasin teisi lugusid kuulama ja needki meeldisid, sellepärast on Lights mulle ka alati meeldinud. Lisaks on tema lugudel head sõnad. 





Wednesday, August 28, 2013

It's Time for You to Shine


Hei-hei! Mina jälle siin. Mind lausa üllatab kui tihti ma jälle blogima olen hakanud, aga see on see, kui suvi põhimõtteliselt läbi ja päevast päeva enam kodus ei passi. Täna ärkasin siis poole kuuest ja tundsin end kui zombie, kes midagi ei jaganud. Siis läksin pead pesema ja minu õnneks või õnnetuseks sai šampoon otsa. Oh jah. Samas tõmbas ema koos õega laupäevani kodust minema, mis tähendab seda, et ma olen vennaga kahekesi, aga see on võrdne põhimõtteliselt üksi olemisega, sest vend on ka kuskil väljas kogu aeg. Hommikul arvutis olemiseks aega ei olnud, sest juba enne poolt seitset pidin jaama hakkama kõndima, kuni 6:40 buss ette tuli. Bussijuht oli täiega üllatunud, et ma läksin sellega, mitte kiirbussiga, mis väljub 6:50. Aga noh, Tartusse ma igatahes sain. Kooli jõudes viskasin kitli selga ja panin juuksed kinni, kuna mul oli õendustoimingute praktikum.

See praktikum oli rohkem sissejuhatavas vormis ja meile näidati, kuidas ravimeid süstlasse tõmmata. Lõpus saime ise ka proovida ja kerge see igatahes ei olnud, sest õhk läheb ka süstlasse ja see tuleb välja süstida nii, et ravim süstlast kuhugi ei kaoks. See oli keeruline, sest mul just juhtus nii, et tilkus vahelt välja ja õhku ka ei õnnestunud välja suruda, nii et tuleb veel kõvasti harjutada. Pärast praksi suundusin kohvikusse, sest mul oli keset päeva viietunnine auk. Selle aja jooksul sõin ma lõunat ja vaatasin ära PLL-i 2. hooaja 10. osa, OTH 1. hooaja 11. osa ja SPNi 1. hooaja 11. osa. Kusjuures SPNi mõni osa on päris hirmutav ja mõnikord tundubki, nagu vaataks õudukat, aga samas on see sari nii põnev. Lõunat süües tegin muidugi tühelepaneku, et söök maitseb ikka kõvasti paremini kui eelmisel aastal ja ma imestan, miks see nii on. Uued kokad? Sarjade vaatamisega  oli ka alguses muidugi jama, sest pärast PLL-i vaatamist sai mul arvuti aku tühjaks ja pistik ei töötanud seal, kus ma parajasti istusin. Pidin vist kolm korda kohta vahetama, enne kui töötava pistiku leidsin. Samamoodi on auditooriumis ja siis tekibki küsimus, et milleks need pistikud üldse on, kui seal elektrit pole või miks neid korda ei tehta? Positiivne on vähemalt see, et koolis on mul kõvasti parem internetiühendus kui kodus :D

Natuke enne kolme läksin lõpuks ruum 109 juurde, kus kriisipsühholoogia seminar pidi toimuma. Juba siis tundsin end nagu tühjaks pigistatud sidrun ja toetasin klassis pea kätele. Silm tahtis ka kinni vajuda, aga praegu enam nii hull ei ole, sest nüüd olen ma kodus voodis pikali, läpakas kõhu peal, ja üritan oma blogiposti lõpetada. Seminaris ma vaatasin pingsalt kella ja ootasin, et see juba läbi saaks, sest kõik, millele ma üldse mõelda suutsin, oli see, et saaks pikali ja jalad seinale visata. Muidu tegime grupitööd ja siis õppejõud näitas meile paari huvitavat videot ka, üks eriti huvitav oli veel pereteraapia e-loeng, millest nägime vaid esimest kuut minutit. Siis läkski jutt suhtlusvõrgustikele ja meilgi paluti joonistada kolm ringi, millest keskmisesse kirjutasime MINA, selle ümber tegime aga veel kaks ringi ja joonistasime ämblikuvõrgulaadsed jooned. Niisiis MINA-ringist esimesse ringi läksid kõige lähedasemad inimesed, sellest järgmisesse lihtsalt sõbrad-sõbrannad ja kõige välimisse tuttavad, kellega ma suhtlen. Igatahes nägin seda joonist tehes, et mu käekiri on suvega kõvasti hullemaks läinud ja mul endalgi on raske seda välja lugeda ;D Kunagi, kui ma enda fotoka üles leian, tuleb sellest picproof ka, aga nüüd aitab mulast, seega panen laulukese ja lõpetan. Olge chillid! ;)


Miks just see lugu: Sest ma kuulasin seda kodu juures bussist maha astudes ja mõtlesin, et täna võikski selle siia panna. See lugu ise tuletab mulle meelde mu nii-öelda emoperioodi. Olin siis 11.-12. klassis ja mu playlist koosneski põhiliselt sellist tüüpi ja screamo lugudest, samuti kandsin põhiliselt musta ning mu silmad olid ka alati mustaks värvitud. Nüüd võin öelda, et ma olen sellest perioodist välja kasvanud, aga see lugu meeldib mulle ikka miskipärast, mõnus kuulata lihtsalt :)

Tuesday, August 27, 2013

Never Put a Sock in a Toaster



Ja tervist! Hoolimata oma väsimusest katsun siiski täna ka selle blogipostituse teha, sest homme läheks muidu ehk liiga pikaks. Niisiis on teise kursuse teine koolipäev üle elatud ja kaks loengut läbi. Kui rääkida päevast, siis voodist välja tulin kell seitse ja jälle polnud midagi eriti süüa, seega teine päev, kui hommikusöök vahele jäi. Siis olin lihtsalt arvutis ja 8:45 läksin bussi peale. Kooli jõudes olin jälle kuidagi väga lõbus ja ülevoolav selle kohta, et oli hommik. Kusjuures riidehoiu juurde minnes tahtsin õlalt koti rõivistu juures olevale pisikesele sohvale visata, aga viskasin koti liiga vara ära ja see kukkus hoopis maha :D :D Mingi hetk, kui olin jalanõud ära vahetanud, jõudis Ingel ja ehmatas mind. See komme pole tal vist küll kuhugi kadunud. Siis hakkasime lihtsalt mingit soga ajama omavahel, endal päris lõbus ja jalutasime auditooriumi juurde, kus varsti meiega jälle Marilin liitus ja hiljem ka Gerda. Siis ajasime mõnda aega omavahel juttu, kuni auditooriumi uks lahti tehti ja me saali saime minna.

Esimene loeng oli siis kirurgia sissejuhatav loeng ja seal ei suutnud ma kuidagi keskenduda, sest õppejõud seletas kuidagi nii monotoonse häälega, et uni tuli lihtsalt peale. Konspekti ma selles loengus ei teinud, sest slaididelt polnud midagi asjalikku kirjutada ja pealegi olin ÕISist mingisuguse konspekti juba eelmisel õhtul leidnud. Niisiis olin lihtsalt arvutis. Kuna pistik ei töötanud, sai arvutil loengu lõpus aku tühjaks ja järgmises loengus küsisin Inglilt igaks juhuks paberit, sest arvasin, et seal ma äkki tahan midagi kirja panna. Järgmine oligi siis patoloogia loeng, mida andis juba üks eelmisest aastast tuttav õppejõud. Tema loengud mulle ka alati meeldisid, sest ta rääkis hästi huvitavalt ja tõi enda elust ka veel hunniku näiteid juurde. Nüüd oli siis samamoodi ja natuke sai isegi naerda. Selles loengus tegin küll endale mingi konspekti, aga Inglil on ikka põhjalikum, nii et hiljem küsin temalt, sest neid materjale kahjuks üles ei panda. Loeng lõppes kõvasti enne kahte ja nii ootasin tükk aega buss number viit, sest 3 sõitis nina alt minema. Lõpuks sain bussi peale ja sõitsin kesklinna.

Kesklinnas suundusin jälle Taskusse, sest tahtsin natuke ringi vaadata ja süüa. Vaatasin siis Expressionsisse ja Rahva Raamatusse, aga midagi, mis mulle huvi võiks pakkuda, seal hetkel ei olnud. Niisiis võtsin ette retke Rimisse ja ostsin tahvli šokolaadi, kaks lihapirukat ja jäätise, enne kui bussijaama läksin. Kuna mu bussini oli aega, sain rahulikult süüa, kuni märkasin äkki ühte oma lapsepõlvesõbrannat - Kallit. Alguses ei tundnud ma teda ära, aga ta tuli ise minu juurde. Rääkisime siis natuke ja ma sain teada, et ta kolis Tartusse. Niisiis hakkan ma teda ehk rohkem ka nägema. Kauaks aga lobisema jääda ei saanud, sest ma pidin bussi peale minema. Nüüd olen kodus, aga surmväsinud. Tegelikult peaks hakkama psühholoogia kriisisituatsiooni kirjeldust tegema, aga ma ei viiiiiiitsi ju. Liiga vara kodutööde jaoks :D Aga noh, eks ma lõpetan ja katsun selle ära teha. Seniks aga laul teile ja olge chillid! :)


Miks just see lugu: Sest see on just selline lugu, mida on hea kuulata, kui oled väsinud. Mõnusalt rahulik ja omamoodi ilus :)

Monday, August 26, 2013

Back to School

Tere jälle, loengud!


Nii, tüütangi teid jälle selle uue blogipostitusega. Uskumatu, kui ruttu on suvi ikka mööda läinud, aga ma võin öelda, et see suvi oli ka parim suvi, hands down. Sellest suvest on nii palju häid mälestusi ja aitäh teile, mu kallid sõbrad, kes te selle suve parimaks tegite! :) Nüüd alustan siis uut kooliaastat ja olen uhke 2. kursuse õendusüliõpilane. How cool is that! Kui nüüd tänasest rääkida, siis üles ärkasin ma kell kümme, aga hommikusöök jäi taas vahele, sest polnud midagi lihtsalt võtta. Külmkapp oli täiesti tühi. Nojah, ega's midagi. Aeg läks väga ruttu, kuid ma jõudsin enne kaheteistkümnese bussi peale minekut veel mõnda aega arvutis olla. Sellest rääkides tegin eile öösel oma arvuti puhtaks, sest tal olid sõrmejäljed peal ja ekraanil olid ka mingid lärakad. Nüüd hommikul vaatasin, et arvuti oleks justkui uus. Lõin ta nii läikima lihtsalt, sest mul juhtus olema puhastuslappe. Nüüd loodan, et arvuti püsib mõnda aega puhas ka, kuigi ta kipub tolmu külge korjama ja kuna ta on läikiv, on ka näpujäljed kerged tulema. Kui ma kohvikus seda blogipostitust alustasin, ei jõudnudki eriti kaugele esimesest lõigust, sest varsti liitus minuga Marilin, keda ma üldse kohe ära ei tundnud. Tal olid lühemad juuksed ning ta oli neid kõvasti heledamaks ka teinud ja siis paistis esialgu võõras. Muidugi mängis siin rolli ka see, et ma polnud teda suvi otsa juba näinud. Jäime juttu ajama ning varsti liitus meiega ka Ingel, keda ma samuti ära ei tundnud, kuigi tema polnud karvavõrdki tegelikult muutunud. Ma lihtsalt polnud tedagi terve suvi näinud, sest ta on saarlane ja suvel seega Tartus ei viibinud. Siis ajasime kolmekesi juttu, kuni tulid Ülle ja Mae praktikaraamatutega ja Ingel nendega liitus. Siis mõtlesime meie Mariliniga enda omad ka ära tuua ja nii läksime kahekesi raamatukokku, kust me praktikaraamatud kätte saime ja siis Gerdaga kohtusime. Gerdalt saime mõlemad ühe kallistuse ja suundusime siis kolmekesi auditooriumisse, kus kriisipsühholoogia loeng pidi hakkama.

Kuna saal oli täis ja kohtade leidmine raske, suutsime ikkagi end kuhugi tagumisse ritta ära paigutada, kuigi sinna minnes oleks ma jälle käpuli käinud, sest keegi unustas tuled põlema panna ja mina ju jalge ette ei vaata :D Kuna meil oli palju rääkida, siis jäimegi seal taga kädistama, kuna õppejõud jäi hiljaks. Lõpuks kui loeng algas, tabas mind, Marilini ja Gerdat tõeline deja vu tunne, kui esimest slaidi nägime. See meenutas liiga palju eelmise aasta anatoomia loenguid, mis olid ikka täiega lahedad ja ma isegi tunnen neist puudust. Seal sai päris palju nalja ka. Aga noh, kahjuks oli ainult üks slaid niimoodi kujundatud, teised olid tavalised. Esimese poole loengust kuulasime kõik tähelepanelikult ja konspekteerisime natuke ka, Marilin vihikusse, meie Gerdaga arvutisse, kusjuures meil on samasugused arvutid :D Teine pool loengust kiskus aga natuke käest ära, sest me ei suutnud enam keskenduda, kuna õppejõud rääkis nii vaikselt ja me lihtsalt ei kuulnud sinna taha. Slaididelt polnud ka enam väga midagi üles kirjutada ja nii me siis sosistasime omavahel ning ütleks, et täitsa lõbus oli. Hea, et see päeva ainus loeng oli. Homme on kaks loengut ja terve päev kokku peaks kestma kella kaheni, mis on hea, sest õhtuni on nõme koolis passida. Pärast loengut läksime buss number 3 peale ja Ingel liitus ka meiega, kuigi tema läks bussi peale tulemise asemel edasi. Selle teekonna jooksul peatusse suutsin jälle paanikasse sattuda, sest ei suutnud telefoni oma kotist leida sealt, kust see pidi olema ja kartsin, et kaotasin selle ära. Nii ma siis kõndisin kursaõdedega edasi ja otsisin paaniliselt kotist oma telefoni taga - te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, kui selle lõpuks kotipõhjast välja koukisin. Kivi langes kohe südamelt.

Bussis sai jälle Marilini ja Gerdaga natuke juttu räägitud, kuni me Gerdaga kesklinnas maha tulime ja seal hüvasti jätsime. Gerda läks järgmise bussi peale, mina Taskusse, kuna kõht oli tühi ja Elva bussini oli ka veel kõvasti aega. Ostsin siis Rimist endale pähkleid, sest mul oli hull isu nende järele, siis ühe jäätise ja kolm peekoni-muna pirukat. Sain need veel soojalt. Nämma. Kuna ma 16:50 bussiga minna ei viitsinud, istusin bussijaamas ja sõin, oodates bussi, mis pidi väljuma 17:25. Sellega saan maja ees maha ka, nii et see ootamine oli midagi ikka väärt. Pähkleid ma bussijaamas ära ei söönud, vaid krõbistan neid praegu. Nüüd ülejäänud õhtu ilmselt möödubki arvutis nagu tavaliselt, aga kuna mul midagi enam rääkida pole, panen laulukese ja lõpetan oma mula. Olge chillid! :)


Miks just see lugu: Sest ma loodan, et see kooliaasta tuleb sama vinge kui eelmine ning miskipärast läheb see lugu hetkel mu küllaltki rõõmsa meeleoluga kokku ka. Esimest korda kuulsin ma seda muidugi siis, kui Iti ühel heal päeval mulle Traini albumi California 37 saatis ja ma järgmisel hommikul kohe neid lugusid kuulama hakkasin. Ütleks, et tegelikult on terve album lihtsalt super :)

Saturday, August 24, 2013

Night Visions


Seekord räägin siis ühe oma teise suure lemmiku, Imagine Dragonsi esimesest stuudioalbumist, kuna olen selle juba mitu korda läbi kuulanud, aga blogipostitust sellest vist teinud ei ole. Siin see siis on. Loomulikult esimene lugu, mida ma sellelt albumilt kuulsin, oligi Radioactive ja seda kuulsin ma esimest korda 2012 sügise lõpus, ent praegugi toob see lugu mulle kananaha ihule. Mis albumisse puutub, siis see tuli välja 4. septembril 2012 ja hetkel on see nende ainus stuudioalbum peale singlite ja EP-de. Kui nüüd rääkida minu selle albumi lemmiklugudest, siis ma võiks öelda, et kõik, aga kui nüüd nende seast ka kõige lemmikumad välja võtta, on nendeks Radioactive, It's Time, Demons ja Bleeding Out. Kuna ma keskendun lisaks muusikale ka sõnadele, võin öelda, et sellel albumil on päris palju lugusid, millel on päris head sõnad. Selle albumi üle ma igatahes ei nurise ja nüüd ei jõua ma oodata, millal Imagine Dragons oma järgmise albumi välja annab. Tahaks väga neilt uusi lugusid juba. Praegu aga lõpetangi selle posti sellega, et toon välja oma kõige lemmikumad kohad selle albumi laulusõnadest, kuna eelnevalt mainisin juba, et paljudel lugudel on head sõnad :)

"It's time to begin, isn't it?
I get a little bit bigger, but then I'll admit
I'm just the same as I was
Now don't you understand
That I'm never changing who I am" - It's Time
***

"I wanna hide the truth
I wanna shelter you
But with the beast inside
There’s nowhere we can hide

No matter what we breed
We still are made of greed
This is my kingdom come
This is my kingdom come

When you feel my heat
Look into my eyes
It’s where my demons hide
It’s where my demons hide
Don’t get too close
It’s dark inside
It’s where my demons hide
It’s where my demons hide" - Demons
***

"Don’t want to let you down
But I am hell bound
Though this is all for you
Don’t want to hide the truth" - Demons
***

"They say it's what you make
I say it's up to fate
It's woven in my soul
I need to let you go

Your eyes, they shine so bright
I want to save that light
I can't escape this now
Unless you show me how" - Demons
***

"If you love somebody
Better tell them while they’re here ’cause
They just may run away from you

You’ll never know quite when, well
Then again it just depends on
How long of time is left for you

I’ve had the highest mountains
I’ve had the deepest rivers
You can have it all but life keeps moving" - On Top of the World
***

"And I know it’s hard when you’re falling down
And it’s a long way up when you hit the ground
Get up now, get up, get up now." - On Top of the World
***

"Your time will come if you wait for it, if you wait for it
It's hard, believe me... I've tried" - Amsterdam
***

"When the sky turns gray
And everything is screaming
I will reach inside
Just to find my heart is beating

Oh, you tell me to hold on
Oh, you tell me to hold on
But innocence is gone
And what was right is wrong" - Bleeding Out
***

"You've got to live your life
While your blood is boiling
These doors won't open
While you stand and watch them" - Cha Ching (Till We Grow Older)





Monday, August 19, 2013

Kõndiv geiparaad


Tsauki! Ma kujutan juba ette, kuidas te uut posti ootasite, aga siin see nüüd on. Eile käisime vanaemaga šoppamas ja sain endale uue rahakoti, siis kooliks ühe mapi, kus konspekte hoida ja mõned järjehoidjapaberid, kuna neidki võib ei tea, kuna vaja minna. Täna ärkasin kuskil üheteistkümne ajal ja sõin oma lemmikhommikusööki - banaane jogurtiga. Siis olin mõnda aega arvutis ja veidi enne kolme istusin buss number seitsme peale, et Sannuga kokku saada. Kuskil kolmeks jõudsin Rahva Raamatusse ja käisin mööda riiulivahesid, kuni Sannu üles leidsin. Siis käisime New Yorkerist läbi ja pärast läksime tema juurde. Sain uuesti tema kassi ka näha, kes juba päris suur on ja kusjuures oli mulle märkamatu see, et kiisu silmad olid värvi muutnud. Kui me ta varjupaigast tõime, olid looma silmad sinised, nüüd juba rohekad. Noh, igatahes kauaks me sinna ei jäänud, sest kiisu hakkas rabelema ja nii läksime läbi Comarketist, sest Sannu tahtis Cocat osta. Seekord sai ta kohe enda nimega pudeli ja mina ostsin ainult ühe jäätise ja Snickersi. Ma olen viimasel ajal Snickersisõltlane. Edasi läksime jõe äärde ja istusime sillale. Rääkisime juttu ja vaatasime parte, keda seal eriti palju oli. Seal me hakkasime postritest ka rääkima ja kui ma tahtsin öelda, et isegi minul on kuskil sahtlis mõni Jonaste poster, sai sellest Jonaste postrist hoopis Jonaste brother :D :D :D :D sellega oli nalja muidugi oi kui palju. 

Kauaks me muidugi jõe äärde ei jäänudki, vaid võtsime suuna oma tuttavale pargile. Seal mõtlesime natuke nalja teha, sest mul oli uus rahakott ja vana rahakotiga on meil kohe eriline hüvastijätuviis. Nimelt paneme sinna sisse kirjakese mingi eriti lollaka sõnumiga ja jätame ta vedelema või viskame maha, et keegi selle üles võtaks. Noh, sai tänagi see nali tehtud. Niisiis oli mu lollakas sõnum rahakotis olemas ja siis pillasin ma selle meelega maha. Seejärel jooksime Sannuga põõsasse, et vaadata, kes ohvriks langeb ja selle üles korjab. Noh, tundub, et mingi lapsevankriga naine seekord, vähemalt selle põhjal, mida ma põõsast piiludes nägin. Igatahes varsti läksime pingile ja nägime, et rahakott enam maas ei vedelenud. Selle asemel oli ta prügikasti peale asetatud ja kuna ma mõtlesin, et hakkan ikka vanast rahakotist puudust tundma ning mul oli tol hetkel võimalus see tagasi võtta, siis nii ka tegin. Natuke aega istusime pingil, aga siis nägime juba ähvardavaid pilvi. Kuna meil olid kõhud tühjad, läksime Metrosse ja võtsime jälle ühed wrapid. Seal saime ka suurema paduka üle elada. Metrost välja tulles nägin vikerkaart, aga Sannu alguses ei näinud. Mitu korda pidin talle seda näitama. Siis läksime Taskusse ja mõtlesime kuskile maha istuda, aga seal ruumi ei olnud ja nii passisime mõnda aega kaupsis. Vaatasime Apollos ja Rahva Raamatus DVDsid ka ja "Warm Bodies" ning "Beautiful Creatures" olid soodukaga. Oijah, tahaks neid mõlemat, aga minu DVD-mängija on rikkis. Võib-olla arvuti isegi mängiks neid, aga kes seda veel teab. Loodame, sest ma tahan neid DVDsid. Varsti otsustasime juba kodu poole liikuma hakata, kuna öölaulupeole me kumbki ikka minna ei viitsi. Niisiis veedan ülejäänud õhtu arvutis ja käin mingi hetk ka duši all. Praegu aga panen laulu ja lõpetan. Olge chillid!



Miks just see lugu: Ma ei tea kui mitu korda ma selle laulu siia juba pannud olen, aga täna ma lihtsalt pidin seda jälle tegema. Seda laulu kuulsime Metros olles ning ma automaatselt hakkasin kaasa õõtsuma, sest see on juba eelmisest sügisest üks mu suurtest lemmikutest olnud. See on lihtsalt nii mõnus lugu. 

Friday, August 16, 2013

Tiptoe


Poleks arvanudki, et uus sissekanne nii ruttu võib tulla, aga siin ta on. Eile ei teinud suht midagi, kuid hommikul ärgates sain ühe vägagi meeldiva üllatuse. Nimelt on "Vampiiride akadeemia" filmi esimene trailer väljas. Wohoo! Seda raamatuseeriat hakkasin lugema nii 2011 suvel ja mulle lihtsalt täiega meeldib see. Ei jõua oodata, millal filmi näeb. Tahaks teada, kui palju nad raamatut järgivad ja palju nad muudavad. Trailerit vaatasin igatahes mitu korda järjest ja mu ootusärevus on põhja keritud. Sõbrapäev 2014, miks sa juba rutem ei tule? Igatahes pärast seda traileri vaatamist lugesin  "Vampiiride akadeemia: Verelubadus" 2. raamatu läbi ja ma sõna otseses mõttes neelasin seda. Arvasin, et neljas ei meeldi mulle nii palju kui eelmised kolm raamatut, aga neljas oli ka üle mõistuse hea. Samas mulle ei meeldinud, et neljas raamat kaheks tehti, sest need mõlemad on õhukesed ja ropult kallid, seega võtsin raamatukogust. Muidu ei jõua viiendat oodatagi ja ma loodan, et seda kaheks ei tehta. Igatahes lugesin Erseni lehelt, et see on juba tõlkimisel :)

Täna ärkasin kuskil kella üheteistkümne paiku ja hakkasin asju pakkima, et jälle Tartusse vanaema juurde sõita. Olen 22ni Tartus, nii et kes kokku tahab saada, võiks endast Skype'is või kuskil mujal mulle märku anda ;) 15:45 hüppasin bussi peale ja sõit Tartusse läks jälle kuidagi kiiresti. Nii mõnus oli see, et nägin bussi aknast isegi vikerkaart, kuigi ta oli üsna õrnalt. Natuke enne viit olin bussijaamas ja helistasin vanaemale, et küsida, kus ta on. Ta palus mul kaupsi juurde tulla, aga seal ma teda ka enne ei näinud, kui jäätiseputka juurde ootama läksin. Edasi läks nagu tavaliselt, käisime poes ja siis juba buss number nelja peale. Nüüd mõtlen, et vaataks mingi hetk sarju edasi ja võib-olla passin foorumites ka. Hetkel aga näitan teile ka siis selle filmi trailerit, millest ma enne rääkisin ja lõpetan. Olge chillid! :)



Wednesday, August 14, 2013

Täis suuga ei sööda!


It's blogging time! Vahepeal pole suht midagi teinud, kui välja arvata mu väike sarjamaraton, mida alustasin kuskil eelmise nädala lõpus (vist). Hakkasin vaatama Pretty Little Liarsi 2. hooaega, siis huvi pärast One Tree Hilli, mis mulle isegi meeldib ja sellega on üldse nii, et ma suutsin leida ühiseid jooni ühe sarja tegelase ja enda samanimelise RPG tegelase vahel. Lahe! Siis alustasin veel Supernaturali 1. hooajast ja see on nagu niiiiiiiiiii lahe sari, mulle täiega meeldib. Ja siis Big Time Rush, mis ei ole küll midagi erilist, aga vähemalt ajab naerma. See selleks. Eile oli aga vahvam päev, millest mul on ka, mida kirjutada. Niisiis käisin esimest korda Itil külas. Või noh, see oli suht kambaga tegelikult, aga täiega lahe oli. Niisiis ärkasin eile hommikul juba kümnest, sõin ja jõudsin isegi arvutis olla, enne kui läksin bussile, mis suundus Tartusse. Tartus sain kokku Sannu ja Greetega ja siis läksime toidupoodi, sest päris tühjade kätega ka minna ei saanud. Pärast poes käimist jäi ka nagu päris palju aega üle ja nii me istusime lihtsalt bussijaamas ja rääkisime juttu. Kusjuures päev enne oli Greete pöördunud meie poole just palvega, et me ta Tartu GPSid oleks, kuna tema väga linna ei tunne. No siis ma tahtsingi öelda midagi, et olen jalanaine bussijaamas, aga välja kukkus hoopis "kalanaine nussijaamas". Sealt panid need kaks mulle kohe ka hüüdnimeks Kalanaine :D 

Kuskil poole ajal hakkasime juba üheksanda platvormi juurde minema ning imestasime, kus Triin ja Kata on, sest nemad pidid ka meiega tulema. Varsti jõudis igatahes Kata, keda sai kallistusega tervitatud, aga siis mõtlesime ikka, kuhu see Triin jääb, kuna buss pidi suht varsti ees olema. Lõpuks helistas ta Sannule ja väga kaua teda ootama ka ei pidanud. Varsti tuli buss ka ja siis vallutasime tagumised istmed. Terve tee Ilmatsallu sai palju juttu räägitud ja naerdud, kusjuures ma miskipärast arvan, et olime kohe eriti lärmakad. Meil oli lõbus ja sõit läks kiiresti ning Ilmatsallu jõudes nägin juba bussiaknast, et Iti ootab peatuses. Siis läksime maha ja suunaks Iti maja. Plaanis oli siis "Kiirete ja vihaste" maraton, kuid see nägi enam-vähem selline välja, et kõigepealt tulime kohale, siis rääkisime päris kaua juttu, kuni arvasime, et võiks toidukraami välja panna. Kuna olin toonud dipikastme juurde porgandeid, siis me Itiga hakkasime neid koorima ja tükeldama ning läks päris ruttu. Siis koorisin ja tükeldasin veel kurgid, kuni Iti juba muu kraamiga tegeles. Siis läks see laua peale ja jutt edasi, kuni me Itiga nägime, et välku lööb. Ma nagu kaks korda võpatasin välgu peale :D mingi hetk tuli kellelgi hull idee ujuma ka minna, aga siis, kui me minemas olime, oli väljas jõhker torm ja paduvihm ning otsustasime oodata. 

Kui rahulikumaks jäi, siis läksimegi välja ja Iti võttis isegi koera kaasa. Tal, Sannul ja Katal olid käterätid ka ja siis Kata tuli minu juurde ning ma vaatasin, et pakub käterätti või midagi. Kuna tal oli see peas ja ta nägi välja nagu nunn, siis ütlesin ka talle seda, kuid hiljem võtsin ka sama käteräti ja panin osa endale pähe. Siis tekkis meil selline nali, et oleme siiami kaksikutest nunnad :D Terve tee randa me naersime ja olimegi natuke "normaalsed" ka, aga nalja sai vähemalt sellega. Jäime teistest esialgu täiega maha, aga rannas jõudsime järele. Sannu, Kata ja Iti läksid muidugi vette ka ja mul oli nagu jõhkralt külm neid tol hetkel vaadata, sest jahe oli ja sadas. Minust tehti muidugi teatud ajaks riidepuu ja enamiku ajast veetsingi Greete, Bella ja Triinuga kaldal. Bella hakkas veel haukuma, aga muidu oli ta nii mõnusalt rahulik kutsu :) Mingi üheksa paiku hakkasime Iti juurde tagasi liikuma ja kuskil üheteistkümnest panime siis filmid peale. Esimesed neli filmi ja lisad sain vaadatud, kuid poole viienda pealt vajusin ikka ära, kuigi meil oli eelnevalt ennustusmäng selle peale, kes kõige viimasena ära vajub. Seal olin pakkunud, et mina olen üks viimastest ja Sannu esimene, aga tuli välja, et ma olin ainus, kes üldse magama läks. Kuna ma kuulsin, mis terve öö jooksul räägiti ja osa filmi ka, sain magada vaid paar tundi ning olen praegugi suht zombie.

Veidi enne kaheksat avasin silmad selle peale, kui kuulsin, et kraanist lasti vett, sest kartsin, et nüüd kallavadki mulle ka kaela. Tegelikult läksid Sannu, Greete ja Triin just siis ära ning ma magasin mõnda aega edasi. Poole üheksa paiku ärkasin päriselt üles ja vaatasin end püsti ajades otsa Itile ja Katale, kellel veel filmi vaatamine käsil oli, aga miskipärast nad naersid. Kohe ma muidugi enda madratsilt ära ei tulnud, sest minu juurde tuli Vaska, keda ma silitama hakkasin. Ta on nii ilus kass lihtsalt ning hästi pehme kasukas on tal ka :) Kui lõpuks riided selga sain, liitusin jälle Iti ja Kataga, kes "Kiirete ja vihaste" kuuendat filmi vaatasid. Tegin nendega siis selle filmimaratoni lõpuni ka ning sain isegi Iti õunanussat proovida. Damn, see oli päris hea isegi. Siis sai jälle natukene Iti ja Kataga räägitud ja naerdud, kuni kell kaksteist sai ja me Kataga bussi peale pidime minema. Buss hilines päris korralikult, kuid see oli armas, et Iti meid bussi peale saatis. Sõit läks kiiresti, sest siis ma rääkisin Kataga ning bussijaama jõudes jätsime hüvasti. Kuna Elva bussini oli aega ja tundsin, et väsimus hakkas võimust võtma, läksin veel R-Kioskisse, et endale sealt üks Snickers osta. Sõin selle ära ja siis juba kümnenda platvormi juurde, kuhu buss varsti ka tuli. Teekond Elvasse läks mul The Scripti saatel ja see bänd on lihtsalt täiega mõnus. I friggin' love them. Nüüd aga lõpetan selle blogiposti, panen tänase laulu ja ahistan natuke oma voodit, sest zombie pole tore olla. Olge chillid! :)



Miks just see lugu: See on see lugu, millest ma terve eilse õhtu rääkisin, kui One Tree Hillist juttu oli. See oli kohe esimese osa alguses ja siis hakkasin seda otsima, kuni selle kiirelt leidsin. Tirisin arvutisse ja nüüdsest on see mu telefoni helin ka lisaks sellele, et on üks mu lemmikutest lugudest. One Tree Hillil on vist tõesti hea soundtrack :)



Wednesday, August 7, 2013

The Sun Is Always Gonna Rise Up


Nii-nii, siin ma jälle olen. Eile ei teinud suurt midagi peale selle, et lugesin läbi Becca Fitzpatricku "Crescendo", mis on "Salajase" järg. Noh, lugu on siis põhiliselt langenud inglitest ja selles raamatus oli peategelase armastatust (endine langenud ingel) saanud tema kaitseingel. Lisaks olid nad suhtes ja see ei meeldinud peainglitele, niisiis jättis peategelane kuti maha ja rohkem ma edasi ei räägi. Igatahes suutsin ma vahepeal isegi naispeategelast vihkama hakata tema idiootse käitumise tõttu, kuid veel rohkem vihkasin ma seda Marcie-nimelist tegelast, kes lihtsalt oli reaalne bitch. Palju tekkis ka üllatusmomente ja WTF-hetki, aga kokkuvõttes mulle see raamat täitsa meeldis. Täna aga ärkasin kuskil kümne paiku, et Martiniga kinno Wolverine'i vaatama minna. Niisiis pesin, sõin ja jõudsin isegi arvutis olla, kuni hakkasin veidi pärast ühte jaama kõndima, et poole kahese bussi peale saada. Kohale jõudes aga vaatasin, et Martin on mulle kaks vastamata kõnet teinud. Helistasin tagasi ja ta ütles, et ma ei läheks bussi peale, sest saab mulle ise autoga järele tulla. Ma ei pidanudki kaua ootama, kui Martin jaama jõudis ja mu peale korjas. Siis oli ta vanaisaga ja ma sain mõnusalt jaheda auto tagaistmel sõita. Tartusse jõudes andis ta auto vanaisale ning viis veel YFUsse mingid viimased paberid ära, siis helistas ta Maarjale, kes ka meiega liituma pidi. Endamisi mõtlesin, kas tunnen ta ära, sest ma polnud Maarjat ise ka ikka väga ammu näinud. 

Kuna Maarja telefonile ei vastanud ja Martinil oli kõht tühi, läksime kaupsi, kust tema endale pitsa ja jäätise ostis ning mina ainult jäätise juurde jäin, sest mu kõht polnud väga tühi. Poes käidud, läksime Taskusse ja saime Rahva Raamatu juures Maarjaga kokku. Teda oligi miskipärast alguses raske leida, kuid eriti muutunud ta polnud. Kuna filmini oli kõvasti aega, istusime niisama ja rääkisime juttu. Kolme paiku läksime üles Cinamoni ja ostsime piletid ning popkorni. Film ise polnudki väga halb, tegelikult mulle täitsa meeldis, kuigi tundus kohati ikka väääääga mindfuck.Mul oli terve filmi jooksul mitu sellist "Oh my gosh, ta ei ole surnud" momenti, kuid Martini kommentaarid ajasid naerma ka. Lõpp oli veel eriti hea, kuid seda ma ei spoili. Kel huvi, vaadake ise. Lisaks suutis Martin selle popkornikarbi ümber ajada ja pool selle sisust läks tooli alla ning osa veel mulle peale ka :D Tubli poiss :D No igatahes ma loodan, et ma seda filmi varsti unes nägema ei hakka, sest pärast seda, kui me eelmine kord Kata ja Sannuga kinos käisime, olen ma "Terasmehe" peategelast mitu korda unes näinud :D

Pärast filmi oli mul aga kõht tühi ja kuna me kõik otsustasime 19:20 bussiga tagasi minna, läksime Ränduri pubisse. Mina käisin seal - uskuge või mitte - esimest korda ja suutsin kohe uksest sisse astudes esimese asjana käpuli maha prantsatada :D :D Hästi, Kelly! :D Tellisime oma toidud siis ära ja ettekandja oli unustanud Martinile kahvli tuua, kuid hiljem tüüp ikka sai selle :D Igatahes ei saa toidu ja hindade üle seal kurta - hinna on mõistlikud ja toit maitseb hästi. Pärast maksma minnes tundis Martin ühes teenindajas ära kuti, kes meiega mingi paar suve tagasi English Campis oli. Kusjuures mina ei mäletanudki enam teda :D Shame on me :D Edasi läksime jälle Taskusse, sest aega oli veel küllalt. Sealt võttis Maarja endale kohvi ja siis passisime bussijaamas. Kuna ilm oli nii kuum, oli mul reaalne tunne, et minestan sealsamas. Kahju, et veepudelit ikka kaasa ei võtnud. Siis tulin ka mõtte peale, et Elvasse jõudes lähen esimese asjana ujuma. No igatahes bussis oli ka reaalne saun ja meil tuli see tunnine sõit selles saunas kuidagi välja kannatada. Kusjuures Martinile hakkas meeldima Maarja Pikachu kott ja ta mängis terve sõidu sellega, ma lihtsalt ootasin kannatamatult kojujõudmist.

Kuna pidime tähistama ka venna sünnipäeva (jah, palju õnne, Rainis), mõtlesin, et ei saa ujuma, aga ei venda ega ema polnud hetkel kodus ja ma kasutasin võimalust. Kui randa jõudsin, hakkas päike juba loojuma ning inimesi oli vähe, aga nii mõnus oli päikeseloojangu ajal ujuda. Sootuks parem kui päise päeva ajal, mil rahvast nagu murdu. Vesi oli ka mõnus ja nüüd sain kätte värskenduse, mida vajasin. Koju jõudes sõime torti ja nüüd on kõik jälle omas mullis. Ma ka ilmselt panen siia nüüd ühe laulu ja lõpetan tänaseks. Olge chillid! :)


Miks just see lugu: Sest minu arust läheb see tänase päevaga kõige rohkem kokku ja on lihtsalt selline mõnus hea tuju laul. See lugu on küll ilgelt vana juba, aga ma ikka ei skipi seda oma playlistis, kui see peaks tulema. Mõnus suvelugu. And here's the fun fact #2 - selle loo järgi sai mu blogi endale nime :)

Monday, August 5, 2013

Good to Have You Back

Ja see üllatus olgu parem meeldiv!

Nii, saate nüüd ühe korralikuma posti ka :) Vahepeal polegi midagi erilist teinud, kui välja arvata see, et võtsin kodus nädalakeseks üle perenaise rolli ja nüüd on see nädal läbi. Alguses mõtlesin küll, et minust ei ole mingit perenaist, aga ma üllatasin end isegi, kui avastasin, et saan tegelikult hakkama. Niisiis tuleksin toime ka siis, kui peaksin ühikas elama. Mis sellesse puutub, siis ma tahtsingi sellest sügisest ühikasse kolida, aga kahjuks ei saa ma seda endale ikka lubada, mis tähendab seda, et käin ikka bussiga kooli ja koju. Noh, mõnes mõttes on see tegelikult hea, sest kodus on mul söök juba laual ja mind oodatakse, ühikas oleks jällegi see omaette elamine koos mõne toakaaslasega ning ühisköök. Ja noh, seda puhkust on mul nii kolm nädalat nüüd jäänudki, sest 26. augustist hakkab kool täie hooga pihta. Esimesel nädalal on kohe loengud ja praksid, aga muidu tundub see praegune tunniplaan suht lebo. Pean tunnistama, et ma isegi ootan kooli algust, sest mul on nii lahedad kursusekaaslased, keda pole üle pika aja näinud ja see teine kursus tundub juba põnev ka.

Mis siis veel? Üks mu sõber tuli mõne päeva eest Kolumbiast tagasi. Ta oli seal aasta aega vahetusõpilane ja nüüd sai tema aeg läbi. Täna tuli ta siis mõttele kokku saada ja ma olin nõus, kuna mul oli kodus ropult igav ja ma tundsin temast puudust ka. Muidugi pidin ma enne kodust välja minemist luksuma hakkama ja luksusin veel mõnda aega edasi, kui olin Martiniga kokku saanud. Me mõlemad naersime selle üle ja ta mõtles, et mul on piss püksis, et ma niimoodi luksun :D Kuna Elvas pole kunagi midagi huvitavat teha, läksime lihtsalt jalutama ja ta rääkis mulle oma vahetusaastast. Nii põnev oli seda kuulda. No põhiliselt oli ta siis Bogotas ja ta kirjeldas seda, kuidas hommikul ärgates mäed aknast vastu vaatasid. Koolis käis ta bussiga ja sinna oli umbes poole tunni tee, kui ummikuid ei olnud, ummikutega sõitis ta sinna isegi tund aega. Nüüd peaks ta minema 12. klassi, aga läheb 11ndasse just oma vahetusaasta tõttu. Hea oli teda igatahes üle pika aja näha ja siis meil saigi tee peal nalja. Kuna ta oli tulnud autoga, siis koju Martin sõidutas mind ja siin ma nüüd siis olen, hetkel üksi oma blogi sissekannet lõpetamas. Hiljem lähen vist veel pessu ja olen mõnda aega arvutis, kuna enne hommikut ma und ei saa. Päev ja öö on täiesti sassi läinud ning ma lähengi kell viis hommikul magama ja ärkan kahe-kolme ajal päeval. Tuleks seda vist muutma hakata. Noh, nüüd aga aitab minu mulast, parem panen siia ühe laulukese ja lõpetan. Olge chillid! :)


Miks just see lugu: Selle loo otsa ma sattusin juhuslikult siis, kui YouTube'ist otsisin videot, mis gifiks teha. Jah, saite õigesti aru - ma õppisin gife tegema, nii et gifisoovidega võib pöörduda ka minu poole. Aga see selleks. See laul jäi mind igatahes kummitama ning ühel ööl kuulasin ma seda uuesti. Ma ei saa mainimata jätta, et see on nii kohutavalt ilus laul, kuigi see paneb mind ka nutma. I still love it :)


Saturday, August 3, 2013

I'M FREAKING IMPRESSED!

Ma tükk aega mõtlesin, kas teen selle postituse või mitte, igatahes tuleb see väga lühike. Niisiis kolasin jälle internetiavarustes ja otsisin kõigile oma RPG FC-dele tumblrist pilte ning võib ka öelda, et kogusin lihtsalt inspiratsiooni, kuni leidsin need kolm videot. Ma ei ole eriti palju JoJo live videoid vaadanud, aga kui ma leidsin need kolm, olin nagu WOW... mul vajus suu lahti. Tal ei ole hea hääl mitte ainult muusikavideotes või lindistatud lauludel, vaid ka live'is. Kuna ma olen nagu väga impressed tema lauluhäälest, siis mõtlesin, et jagan neid videoid :)