Just My Echo, My Shadow

Käsnakalle šokolaad ja mu eilsed psühholoogia seminari märkmed.
Seda šokolaadi saab Tasku Rimist :)

Tere taas! Nüüd olen ma järjepidevalt iga päev kirjutanud ning ei saanud siis tänastki vahele jätta. Täna ärkasin pool kaheksa ja tegin enda tavalisi hommikusi toiminguid. Kusjuures hommikusöök oli mul täna eriti huvitav - paar viilu sepikut ja tassitäis jogurtit :D :D :D Siis jõudsin natuke aega arvutis olla ja pärast üheksat hakkasin jaama kõndima, et bussi peale jõuda. Kaua ei pidanudki bussi ootama ja eriti rõõmustav oli see, et poole kümnene buss polnudki enam mingi väike putka, vaid normaalne suur buss. Nii juba läheb! Kooli jõudsin tunnike enne loengut ning siis maandusin oma lemmikpaigas - kohvikus, kus natuke aega arvutis olin, kuni Marilin minuga liitus. Mul on endiselt raskusi tema ära tundmisega, sest ta on oma uue soenguga ikka nii võõras. Rääkisime siis ja ma rääkisin talle nagu muuseas sellest, mida terve internet eile täis oli - Ezra is A! Ma pole küll PLL-iga nii kaugel, aga ikkagi poleks ma arvanud seda, et Ezra selle kõige taga on, või veel - ma ei osanud teda kahtlustadagi, aga eks tuleb nüüd tähelepanelikumalt edasi vaadata, kuna spoileri sain juba kätte ja sorry, kui ma selle spoileri nüüd siin avaldasin. See oli ikkagi tõeline pommikas ja mul on siiani päris raske seda uskuda. 

Tõestus, et mu käekiri on suve jooksul hullemaks läinud :D 

Natuke enne ühtteist läksime Mariliniga auditooriumisse, sest meil pidi tulema kirurgia loeng. Seda andis jälle see sama monotoonse häälega õppejõud ja mul oli täiega raske isegi ärvkel püsida, kuigi kolasin kogu aeg Memecenteris ja lugesin uudiseid, kuna keskendumisvõime oli mul täielik null. Konspektid tirisin ÕISist alla, nii et oleks vabalt võinud täna ka koju jääda, kuna loengud pole kohustuslikud. Noh, kodus oleks mul ka igav olnud ja loengus räägitakse vahel ikka rohkem kui konspektidel kirjas on. Enne ühte sai loeng läbi ja siis mõtlesime Mariliniga koos bussi peale minna. Olimegi rõivistus, aga siis liitus meiega Gerda, kes oli kleidiga tulnud ja nägi väga hea välja. Niisiis kõndisime kolmekesi tehnoloogia instituudi juurde ja ajasime juttu, kuni buss tuli. Seal ei olnud meil mujale minna kui kõige tagumisse otsa, aga terve sõidu ajal sai räägitud ja naerdud palju, kuni Gerda Riiamäel maha läks ja mina kohe järgmises peatuses - kesklinnas. Marilin sõitis, nagu alati, Nõlvakule välja. 

Kesklinna jõudes läksin Taskusse ja vaatasin natuke poodides ringi. Kuna mul oli kõht tühi ja koju oli ka vaja nagu midagi võtta, läksin Rimisse, kust endale korralikult süüa ostsin. Siis läksin bussijaama ja sõin kolm peekoni-muna pirukat, ühe Marsi ja jäätise, ning tundsin, et kõht hakkab täis küll saama. Koju võtsin veel pähkleid, kaks pakki küpsiseid ja Käsnakalle šokolaadi, nagu ka esimesel pildil näha. Natuke enne poolt kolme kõndisin bussijaama hoonest välja ja läksin kümnenda platvormi juurde. Teel sinna sai muidugi natuke nalja, kui Tasku ukse juures seisis üks vanem mees, raamat käes, ja laulis kõva häälega (ja mööda) midagi valgest ööst. Endamisi vaikselt itsitades läksingi siis edasi, kuni jõudsin oma platvormini ja jäin bussi ootama. Muidugi paistis päike lagipähe ja täiega palav oli, aga bussis oli vähemalt hea jahe ja sõit koju võis alata. Koju jõudes käisingi esimese asjana koeraga väljas ja nüüd kavatsen lihtsalt arvutis olla ja puhata, kuna tunnen end hetkel nagu uimaseks löödud nahkhiir, kes ei suuda orienteeruda (mitte et ma muidu ka suudaks). Aga noh, on aeg siis selle postituse otsad kokku tõmmata ja üks lauluke siia visata. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Kuna see oli viimane lugu, mida ma bussist maha tulles kuulasin ja leidsin, et võiks seda siingi jagada. Lightsi avastasingi ma kuskil 2010. aasta paiku, kui leidsin YouTube'ist video tema loole "Ice". Siis hakkasin teisi lugusid kuulama ja needki meeldisid, sellepärast on Lights mulle ka alati meeldinud. Lisaks on tema lugudel head sõnad.