Hei-hei! Mina jälle siin. Mind lausa üllatab kui tihti ma jälle blogima olen hakanud, aga see on see, kui suvi põhimõtteliselt läbi ja päevast päeva enam kodus ei passi. Täna ärkasin siis poole kuuest ja tundsin end kui zombie, kes midagi ei jaganud. Siis läksin pead pesema ja minu õnneks või õnnetuseks sai šampoon otsa. Oh jah. Samas tõmbas ema koos õega laupäevani kodust minema, mis tähendab seda, et ma olen vennaga kahekesi, aga see on võrdne põhimõtteliselt üksi olemisega, sest vend on ka kuskil väljas kogu aeg. Hommikul arvutis olemiseks aega ei olnud, sest juba enne poolt seitset pidin jaama hakkama kõndima, kuni 6:40 buss ette tuli. Bussijuht oli täiega üllatunud, et ma läksin sellega, mitte kiirbussiga, mis väljub 6:50. Aga noh, Tartusse ma igatahes sain. Kooli jõudes viskasin kitli selga ja panin juuksed kinni, kuna mul oli õendustoimingute praktikum.
See praktikum oli rohkem sissejuhatavas vormis ja meile näidati, kuidas ravimeid süstlasse tõmmata. Lõpus saime ise ka proovida ja kerge see igatahes ei olnud, sest õhk läheb ka süstlasse ja see tuleb välja süstida nii, et ravim süstlast kuhugi ei kaoks. See oli keeruline, sest mul just juhtus nii, et tilkus vahelt välja ja õhku ka ei õnnestunud välja suruda, nii et tuleb veel kõvasti harjutada. Pärast praksi suundusin kohvikusse, sest mul oli keset päeva viietunnine auk. Selle aja jooksul sõin ma lõunat ja vaatasin ära PLL-i 2. hooaja 10. osa, OTH 1. hooaja 11. osa ja SPNi 1. hooaja 11. osa. Kusjuures SPNi mõni osa on päris hirmutav ja mõnikord tundubki, nagu vaataks õudukat, aga samas on see sari nii põnev. Lõunat süües tegin muidugi tühelepaneku, et söök maitseb ikka kõvasti paremini kui eelmisel aastal ja ma imestan, miks see nii on. Uued kokad? Sarjade vaatamisega oli ka alguses muidugi jama, sest pärast PLL-i vaatamist sai mul arvuti aku tühjaks ja pistik ei töötanud seal, kus ma parajasti istusin. Pidin vist kolm korda kohta vahetama, enne kui töötava pistiku leidsin. Samamoodi on auditooriumis ja siis tekibki küsimus, et milleks need pistikud üldse on, kui seal elektrit pole või miks neid korda ei tehta? Positiivne on vähemalt see, et koolis on mul kõvasti parem internetiühendus kui kodus :D
Natuke enne kolme läksin lõpuks ruum 109 juurde, kus kriisipsühholoogia seminar pidi toimuma. Juba siis tundsin end nagu tühjaks pigistatud sidrun ja toetasin klassis pea kätele. Silm tahtis ka kinni vajuda, aga praegu enam nii hull ei ole, sest nüüd olen ma kodus voodis pikali, läpakas kõhu peal, ja üritan oma blogiposti lõpetada. Seminaris ma vaatasin pingsalt kella ja ootasin, et see juba läbi saaks, sest kõik, millele ma üldse mõelda suutsin, oli see, et saaks pikali ja jalad seinale visata. Muidu tegime grupitööd ja siis õppejõud näitas meile paari huvitavat videot ka, üks eriti huvitav oli veel pereteraapia e-loeng, millest nägime vaid esimest kuut minutit. Siis läkski jutt suhtlusvõrgustikele ja meilgi paluti joonistada kolm ringi, millest keskmisesse kirjutasime MINA, selle ümber tegime aga veel kaks ringi ja joonistasime ämblikuvõrgulaadsed jooned. Niisiis MINA-ringist esimesse ringi läksid kõige lähedasemad inimesed, sellest järgmisesse lihtsalt sõbrad-sõbrannad ja kõige välimisse tuttavad, kellega ma suhtlen. Igatahes nägin seda joonist tehes, et mu käekiri on suvega kõvasti hullemaks läinud ja mul endalgi on raske seda välja lugeda ;D Kunagi, kui ma enda fotoka üles leian, tuleb sellest picproof ka, aga nüüd aitab mulast, seega panen laulukese ja lõpetan. Olge chillid! ;)
Natuke enne kolme läksin lõpuks ruum 109 juurde, kus kriisipsühholoogia seminar pidi toimuma. Juba siis tundsin end nagu tühjaks pigistatud sidrun ja toetasin klassis pea kätele. Silm tahtis ka kinni vajuda, aga praegu enam nii hull ei ole, sest nüüd olen ma kodus voodis pikali, läpakas kõhu peal, ja üritan oma blogiposti lõpetada. Seminaris ma vaatasin pingsalt kella ja ootasin, et see juba läbi saaks, sest kõik, millele ma üldse mõelda suutsin, oli see, et saaks pikali ja jalad seinale visata. Muidu tegime grupitööd ja siis õppejõud näitas meile paari huvitavat videot ka, üks eriti huvitav oli veel pereteraapia e-loeng, millest nägime vaid esimest kuut minutit. Siis läkski jutt suhtlusvõrgustikele ja meilgi paluti joonistada kolm ringi, millest keskmisesse kirjutasime MINA, selle ümber tegime aga veel kaks ringi ja joonistasime ämblikuvõrgulaadsed jooned. Niisiis MINA-ringist esimesse ringi läksid kõige lähedasemad inimesed, sellest järgmisesse lihtsalt sõbrad-sõbrannad ja kõige välimisse tuttavad, kellega ma suhtlen. Igatahes nägin seda joonist tehes, et mu käekiri on suvega kõvasti hullemaks läinud ja mul endalgi on raske seda välja lugeda ;D Kunagi, kui ma enda fotoka üles leian, tuleb sellest picproof ka, aga nüüd aitab mulast, seega panen laulukese ja lõpetan. Olge chillid! ;)
Miks just see lugu: Sest ma kuulasin seda kodu juures bussist maha astudes ja mõtlesin, et täna võikski selle siia panna. See lugu ise tuletab mulle meelde mu nii-öelda emoperioodi. Olin siis 11.-12. klassis ja mu playlist koosneski põhiliselt sellist tüüpi ja screamo lugudest, samuti kandsin põhiliselt musta ning mu silmad olid ka alati mustaks värvitud. Nüüd võin öelda, et ma olen sellest perioodist välja kasvanud, aga see lugu meeldib mulle ikka miskipärast, mõnus kuulata lihtsalt :)
No comments:
Post a Comment