Back to School

Tere jälle, loengud!

Nii, tüütangi teid jälle selle uue blogipostitusega. Uskumatu, kui ruttu on suvi ikka mööda läinud, aga ma võin öelda, et see suvi oli ka parim suvi, hands down. Sellest suvest on nii palju häid mälestusi ja aitäh teile, mu kallid sõbrad, kes te selle suve parimaks tegite! :) Nüüd alustan siis uut kooliaastat ja olen uhke 2. kursuse õendusüliõpilane. How cool is that! Kui nüüd tänasest rääkida, siis üles ärkasin ma kell kümme, aga hommikusöök jäi taas vahele, sest polnud midagi lihtsalt võtta. Külmkapp oli täiesti tühi. Nojah, ega's midagi. Aeg läks väga ruttu, kuid ma jõudsin enne kaheteistkümnese bussi peale minekut veel mõnda aega arvutis olla. Sellest rääkides tegin eile öösel oma arvuti puhtaks, sest tal olid sõrmejäljed peal ja ekraanil olid ka mingid lärakad. Nüüd hommikul vaatasin, et arvuti oleks justkui uus. Lõin ta nii läikima lihtsalt, sest mul juhtus olema puhastuslappe. Nüüd loodan, et arvuti püsib mõnda aega puhas ka, kuigi ta kipub tolmu külge korjama ja kuna ta on läikiv, on ka näpujäljed kerged tulema. Kui ma kohvikus seda blogipostitust alustasin, ei jõudnudki eriti kaugele esimesest lõigust, sest varsti liitus minuga Marilin, keda ma üldse kohe ära ei tundnud. Tal olid lühemad juuksed ning ta oli neid kõvasti heledamaks ka teinud ja siis paistis esialgu võõras. Muidugi mängis siin rolli ka see, et ma polnud teda suvi otsa juba näinud. Jäime juttu ajama ning varsti liitus meiega ka Ingel, keda ma samuti ära ei tundnud, kuigi tema polnud karvavõrdki tegelikult muutunud. Ma lihtsalt polnud tedagi terve suvi näinud, sest ta on saarlane ja suvel seega Tartus ei viibinud. Siis ajasime kolmekesi juttu, kuni tulid Ülle ja Mae praktikaraamatutega ja Ingel nendega liitus. Siis mõtlesime meie Mariliniga enda omad ka ära tuua ja nii läksime kahekesi raamatukokku, kust me praktikaraamatud kätte saime ja siis Gerdaga kohtusime. Gerdalt saime mõlemad ühe kallistuse ja suundusime siis kolmekesi auditooriumisse, kus kriisipsühholoogia loeng pidi hakkama.

Kuna saal oli täis ja kohtade leidmine raske, suutsime ikkagi end kuhugi tagumisse ritta ära paigutada, kuigi sinna minnes oleks ma jälle käpuli käinud, sest keegi unustas tuled põlema panna ja mina ju jalge ette ei vaata :D Kuna meil oli palju rääkida, siis jäimegi seal taga kädistama, kuna õppejõud jäi hiljaks. Lõpuks kui loeng algas, tabas mind, Marilini ja Gerdat tõeline deja vu tunne, kui esimest slaidi nägime. See meenutas liiga palju eelmise aasta anatoomia loenguid, mis olid ikka täiega lahedad ja ma isegi tunnen neist puudust. Seal sai päris palju nalja ka. Aga noh, kahjuks oli ainult üks slaid niimoodi kujundatud, teised olid tavalised. Esimese poole loengust kuulasime kõik tähelepanelikult ja konspekteerisime natuke ka, Marilin vihikusse, meie Gerdaga arvutisse, kusjuures meil on samasugused arvutid :D Teine pool loengust kiskus aga natuke käest ära, sest me ei suutnud enam keskenduda, kuna õppejõud rääkis nii vaikselt ja me lihtsalt ei kuulnud sinna taha. Slaididelt polnud ka enam väga midagi üles kirjutada ja nii me siis sosistasime omavahel ning ütleks, et täitsa lõbus oli. Hea, et see päeva ainus loeng oli. Homme on kaks loengut ja terve päev kokku peaks kestma kella kaheni, mis on hea, sest õhtuni on nõme koolis passida. Pärast loengut läksime buss number 3 peale ja Ingel liitus ka meiega, kuigi tema läks bussi peale tulemise asemel edasi. Selle teekonna jooksul peatusse suutsin jälle paanikasse sattuda, sest ei suutnud telefoni oma kotist leida sealt, kust see pidi olema ja kartsin, et kaotasin selle ära. Nii ma siis kõndisin kursaõdedega edasi ja otsisin paaniliselt kotist oma telefoni taga - te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, kui selle lõpuks kotipõhjast välja koukisin. Kivi langes kohe südamelt.

Bussis sai jälle Marilini ja Gerdaga natuke juttu räägitud, kuni me Gerdaga kesklinnas maha tulime ja seal hüvasti jätsime. Gerda läks järgmise bussi peale, mina Taskusse, kuna kõht oli tühi ja Elva bussini oli ka veel kõvasti aega. Ostsin siis Rimist endale pähkleid, sest mul oli hull isu nende järele, siis ühe jäätise ja kolm peekoni-muna pirukat. Sain need veel soojalt. Nämma. Kuna ma 16:50 bussiga minna ei viitsinud, istusin bussijaamas ja sõin, oodates bussi, mis pidi väljuma 17:25. Sellega saan maja ees maha ka, nii et see ootamine oli midagi ikka väärt. Pähkleid ma bussijaamas ära ei söönud, vaid krõbistan neid praegu. Nüüd ülejäänud õhtu ilmselt möödubki arvutis nagu tavaliselt, aga kuna mul midagi enam rääkida pole, panen laulukese ja lõpetan oma mula. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest ma loodan, et see kooliaasta tuleb sama vinge kui eelmine ning miskipärast läheb see lugu hetkel mu küllaltki rõõmsa meeleoluga kokku ka. Esimest korda kuulsin ma seda muidugi siis, kui Iti ühel heal päeval mulle Traini albumi California 37 saatis ja ma järgmisel hommikul kohe neid lugusid kuulama hakkasin. Ütleks, et tegelikult on terve album lihtsalt super :)