With Friends Like These

Hei! Tundub, et ma olen tagasi blogilainel ja mis sellesse viimasesse posti puutub, siis see on isegi aidanud mul end paremini tundma hakata ja see on vist hea. Tänane päev algas muidugi sellega, et läksin kümneks kooli, et teada saada, et psühhiaatria seminar jääb ära, kuna õppejõud on haige. Siis jäi mul umbes kahetunnine paus, kuni tuli lastehaiguste seminar, kus tegime ettekandeid ja siis sai selle ajal tehtud ka järgmine iseseisev töö, mis tähendab seda, et homme võin puhata ja reedeks ei ole midagi vaja teha. Pärast seda tuli jälle natuke pausi ja siis tuli teadustöö aluste viimane seminar, kus ma põhimõtteliselt tukkusin, sest minu arust on see üks kõige mõttetumaid ja igavaid aineid üldse ja ma ei tunne, et ka need iseseisvad tööd midagi juurde annaks, mida me seal tegema peame. Igatahes pärast seda seminari jalutasin Soinaste peatusse, et näha, kuidas buss number 1 mu nina alt ära sõidab ja nii pidin siis kümme minutit ootama järgmist bussi, milleks oli 3, kuid kesklinna jõudsin ikka.

Kesklinna jõudes läksin kohe mäkki, kus sain kokku Laura ning Sannuga ja üle pika aja oli mul nendega tore õhtu. Tore oli neid näha ja ka nendega rääkida, samuti sai palju naerda, mis tuju kohe eriti heaks tegi. Istusime siis seitsmeni mäkis ja siis saatsid nad mu bussi peale, kuid ka bussijaamas juhtus üks omamoodi huvitav seik, mis algas sellega, et üks purjus noormees tuli kella küsima ja siis Laura ütles talle kellaaja, aga see tüüp küsis siis veel, et kuhu see kirjutatud on veel või midagi. Igatahes siis ta läks ära ja meie saime Laura ning Sannuga omaette naerda, kuid siis tuli see tüüp veel tagasi ja küsis, millest ta rääkiski ja kas me ei tahaks temaga juttu ajada. Samuti küsis ta uuesti kella, enne kui jälle ära läks ja siis mõne aja pärast tagasi tuli, et meile rääkida, kuidas teised on rohkem täis kui tema ja tiirutavad nagu mesilased ta ümber :D :D :D :D igatahes seda on liiga naljakas veel meenutada. No ja siis tuli mu buss ette ja siis Laura ja Sannu läksid ära, aga minu buss veel seisis natuke ees, kuigi ma istusin aknaalusele kohale. Muidugi tuli see tüüp siis akna alla ning lehvitas ja saatis õhusuudlusi, kusjuures ta tegi seda veel mitu korda. Ja kui buss lõpuks kohalt ära sõitis, siis ta ka lehvitas veel :D :D :D Nüüd siis olen kodus ja mõtlen, et peaks unepäevikus enda magatud tunnid kokku lööma... jap, me peame psühhiaatrias pidama seda ja reedesesse seminari kaasa võtma, päris huvitav värk igatahes. Ja kas ma seda mainisin, et mu emadushoolduse praktikakoht vahetati ära ja ma lähen Haapsalu asemel hoopis Pärnu? No igatahes sain teada, et hakkan elama haigla pansionaadis ja enda voodipesu vähemalt kaasa võtma ei pea, aga samas ma ei tea, kuidas on toidunõudega. Ja noh, mida lähemale see aeg jõuab, seda rohkem on tunne, et ma ikka ei taha ära minna, sest Pärnus olen ma põhimõtteliselt ikka üksi, olgugi et üks mu kursaõde läheb ka sinna praktikale ja majutatakse samasse kohta. Loodan ainult praktika ruttu ära teha, et saaks ruttu tagasi ka tulla, kuid praegu lõpetan oma posti. Olge chillid!

Feeling, Yet It Feels Like Not Feeling

Tervist! Pole ammu kirjutanud ja ma ei mäletagi, millal mu viimane post siin oli, sest aeg on mu jaoks vist viimased kolm nädalat kaotanud igasuguse tähtsuse. Peaaegu kolme nädala eest suri ka mu vanavanaema ja sellest ajast saadik pole mul olnud ka tuju kirjutada, kuid ilmselt olen nüüd valmis seda postitust teiega jagama, sest ma leian, et kergem oleks enda tunded siia vist ikkagi välja kirjutada. Okei, ausalt öeldes ma isegi ei tea, kuidas ma end need kolm nädalat tundnud olen, kuid ma ütleks, et pigem olen ma täiesti tuim, olgugi et ma võin naerda ja näiliselt isegi üsna okei tunduda. Selle tuimusega on muidugi kaasnenud ükskõiksus ja mul pole absoluutselt mingit motivatsiooni näiteks koolitöid teha, mistõttu ma ehk ka naistehaiguste arvestuse D sain, mis pole üldse hea tulemus. Üldse tundub mulle, et kool ajab mind veel rohkem masendusse ja päris mitu korda on käinud peast läbi mõte paberid välja võtta ning kõik kuu peale saata, sest nüüd on need igasugused arvestused tulemas ja lisaks sellele, et õppimist palju on, on palju ka igasuguseid iseseisvaid töid vaja teha. Ma lihtsalt tunnen viimasel ajal, nagu oleks mu õlgadel tohutu koorem ja ma isegi ei tea, mida sellega peale hakata, et kergem hakkaks. Viimasel ajal on ette tulnud ka seda, et ma ärritun hästi kergesti ja võin nii mõnelegi ehk halvasti öelda, kuid kui rahunen, muutun jälle sama tuimaks nagu ma need viimased kolm nädalat olnud olen. Ma ei tea, see ei tundu igatahes enam normaalne, nii et võib-olla oleks tõegi aeg abi hakata otsima või midagi. Aga vähemalt sai praegu kergem. 

Laugh Until it Hurts

Hei-hei! Väike postitus tuleb ka täna, sest mul on mingi hull viitsimine hetkel kõike teha ja see puudutab ka järjekordse blogiposti kirjutamist. Täna tulin üles siis õige vara pühapäeva kohta - kell kaheksa hommikul. Siis pesin pead, sõin pannkooke Nussaga ja panin riidesse ja üsna varsti tuli mul hakata minema ka bussi peale. Tartusse jõudsingi kuskil 10 läbi 10 minutit ja siis läksin kolasin Rahva Raamatus, kuni lõpuks akna peale istusin ja enda telefoni näppima hakkasin, enne kui saabus Iti ja me mõnda aega Rahva Raamatusse kahekesi jäime, enne kui saabus Laura. Sannu kohta ei teadnud midagi ja niisiis ma helistasin talle, lootes kuulda ta unist häält, kuid tegelikult hakkas ta just tulema ja varsti oligi ta meiega. Edasi jalutasime Zeppelini, sest mul oli vaja uut võtit, kuna vana oli kõver, ja kui olin võtme kätte saanud, läksime Creppi, kust ma endale puuviljasalati ning jäätisekokteili võtsin ja me laua taga süües üle pika aja juttu saime rääkida. Mis mu puuviljasalatisse puutus, siis see oli päris hea, aga jäätisekokteil mulle siiski ei maitsenud, kuna ma ei tundnudki mingit erilist maitset sellele ja see ei olnud just kõige parem, aga mis seal ikka.

Kõhud täis söödud, läksime jõe äärde pingile ning sai sealgi räägitud ja naerdud, kuni Iti meid kolmekesi pidi jätma ja koosolekule läks. Eks meie siis saatsime teda natuke ja seadsime sammud Laura ning Sannuga tagasi Rahva Raamatusse, kus me saime akna peale istuda ja juttu rääkida, kuni Iti mulle siiski mingi hetke pärast helistas ja tahtis teada, kus me oleme, sest tal oli koosolek üllatavalt ruttu läbi saanud. Ei läinudki kaua, kui ta meie juures tagasi oli, ja siis läksime juba Papa Pizzasse, sest mul oli kõht jälle tühjaks saanud ja me polnud seal vist kordagi käinud ka. Peaks ütlema, et pitsa oli hea, kuigi see väike pitsa oli tõesti väike, aga siiski läheksin sinna veel kindlasti tagasi. Pärast pitsasöömist jalutasime mõnda aega Toomemäel ja siis läksime Tasku tagasi, sest Sannu ja Iti tahtsid Rimist õhtuks snäkke võtta, kuna nemad - või vähemalt Sannu - vaatavad jalgpalli, mis minule just mingisugust pinget ei paku, ja ma polegi kunagi aru saanud, miks kõik sellest alati nii vaimustuses on. See selleks. Kui Sannu ja Iti oma ostud tehtud said, võtsin ise ka jälle üllatusmuna - jajah, mul on mingi värk nendega, ma ütlen - ja siis läksime istusime vee äärde. Mina sõin enda üllatusmuna siis ära ja sain sealt kilpkonna ja siis rääkisime veel juttu, kuni mina ja Iti bussile pidime minema. Iti buss oli juba ees, kuid minu buss tuli alles natuke pärast seda, kui ta juba bussis istus ja siis jätsime Laura ja Sannuga ka hüvasti. Bussis juhtus muidugi selline naljakas lugu, et maksin kaheeurosega, aga bussijuhil polnud mulle tagasi anda ja ta küsis minult viis senti juurdegi, et saaks viiekümnesendise mulle tagasi anda, kuid kui ma arvutama hakkasin, tegi ta mulle kümne sendiga ikka sisse, kuna ma oleks viie asemel viisteist senti pidanud andma, aga siis buss juba sõitis ja ma ei hakanud enam seda kümmet senti veel juurde viima :D Nüüd jõudsingi koju ja ega ülejäänud õhtuga ka midagi targemat ilmselt enam peale ei hakka, vaid hoopis lebotan, sest homme saab veel viimast vaba päeva nautida. Hetkel aga lõpetan tänase posti, olge chillid! :)

Let the Rain Fall

That's me

Tsau! Pole vist peaaegu nädal aega või isegi kauem kirjutanud, aga noh, eks iga post tule enam-vähem ühesugune, kuna ongi pidevalt kool, kool ja veelkord kool. Esmaspäeva ma ausalt öeldes ei mäletagi, kuid ma tean, et mul on terve selle nädala nii kummaliselt hea tuju olnud... ah jaa, statistika arvestus oli, kus oli päris palju küsimusi, mida ma ei teadnud, kuid paningi seal bingot ja tegin arvestuse esimese korraga äragi. Teisipäev oli vaba päev ehk minu nii-öelda lazy day, sest ma ei viitsinud lille ka liigutada. Kolmapäeval oli lastehaigustes töö ja see oli ka selline, et õpetaja andis kõigile erinevad küsimused ning mina sain just need küsimused, millele ma kindlalt oskasin vastata, kuid hinnet endiselt ei tea. Siis vaatasin vahepeal enda sarju ka, The Originalsi uus osa oli päris hea isegi ja selle algus oli nii armas, kuid Supernaturali kohta ma sama öelda ei saa, sest minu arust oli see osa üsna igav ja kippus venima ka. Loodame, et järgmine tuleb põnevam. Eile oli psühhiaatria, kus räägiti autismist ja seda oli isegi huvitav kuulata ning pärast seda tuli emadushoolduse seminar, kus meile anti ülesanne kolada foorumites ja vaadata, mida naised teavad rinnaga toitmisest. Mõned teemad olid seal muidugi ka sellised, et hoia või kahe käega pead kinni, sest Delfi naistekas üks ema küsis, kas 4-kuusele lapsele võib energiajooki anda. No tule taevas appi :D :D Ah jaa, eile õhtul sain veel teada, et Under the Dome saab kolmanda hooaja, nii et veel üks põhjus suve oodata, sest see teise hooaja viimane osa lõppes jälle täiega wtf koha pealt ja küsimusi tekkis oi kui palju, kuid vastuseid neile enne uut hooaega ilmselt ei saa. Kurb.

Anyways, täna läksin kooli kaheksaks ja ainsaks tunniks oligi lastehaiguste praktikum, kus kordasime üle süstimise ja kõik need verisemad protseduurid. Mina pidin muidugi ette näitama selle, kuidas lapsele kanüüli panna ja sellega sain ilusti hakkama. Vabaks saime kuskil poole üheteistkümne ajal ning ma otsustasin siis linnaliini asemel kesklinna hoopis jalutada, sest vihm oli nii värskendav, kuigi ma peaks endale ilmselt kummikud muretsema, sest ketsid täitsa lirtsusid. Auto pritsis ka mind kolm korda täis, kui ülekäiguraja ääres seisin. Kesklinna jõudes käisin aga Rimis, et koju midagi süüa osta ja bussiraha ka saada, kuna mul polnud lahtist raha nagu üldse ja siis tuli üks kahekümnene lahtiseks saada. Võtsin siis jogurtit, tegin üle pika aja endale salati ja paki neid Kirju Koera komme ka. Muidugi juhtus koju jõudes omamoodi huvitav lugu, sest minu võti oli kõver ja ma jätsin selle siis koju ning arvasin, et äkki õde jätab võtme sauna või midagi, et ma pärast tuppa saaks. Seda ta siiski ei teinud ja siis ma olingi paanikas, sest kartsin, et ei saagi tuppa, enne kui keegi koju tuleb ja helistasin nii emale kui õele, kuid kumbki telefoni vastu ei võtnud. Siis ma jäin aga rahulikumaks ja hakkasin ise mõtlema. Vaatasin kõigepealt aknaid, kust sisse pugeda, aga kõigil olid topeltaknad ees, nii et pidi midagi muud välja mõtlema. Siis meenus mulle, et ühel toal köögi kõrval on välisuks, kuid sellel uksel pole ei lukku ega linki ja see oli lihtsalt kõvasti kinni lükatud, nii et käega ma seda lahti ei saanud. Siis aga leidsin sepakäärid, millega ma lihtsalt kangutasin selle ukse lahti ja siis teine takistus oli uks selle toa ja köögi vahel, mis oli ühe paela ja umbsõlmedega suletud. Tegin seda ust lahti ja see pael venis täpselt nii palju, et ma saaks umbsõlmed lahti harutada ja nii ma tuppa pääseingi :D paistab, et minust võiks selle põhjal vist isegi hea murdvaras saada, kuigi seda ilmselt kunagi ei juhtu :D :D :D Aga okei, rohkem mul juttu ei ole, nii et kuulake laulu ja olge chillid! :)

Sellel pole küll sõnu, kuid minu arust annab see muusika juba hästi seda vihmase ilma meeleolu edasi :D 

Hello, October!

Tsau! Pole juba pikka aega midagi kirjutanud, aga kuna mul eelmine nädal oli suht surm, siis ei viitsinud ka. Ega ma sellel nädalal midagi väga erilist teinudki - koolipäevad olid pikad, nii kuue-seitsmeni ja ülejäänud nädalal ma rohkem puhkasin ning tegin enda iseseisvaid töid, millel ei paistagi veel lõppu tulevat. Sellel nädalal olid päevad lühemad, aga õppimist ikka palju ja ma tõsiselt imestan, et ma veel depressiivseks muutunud pole. Rääkides depressiivsusest tegime eile kliinilise psühholoogia loengus emotsionaalse enesetunde küsimustikku (jah, kes seda ka teha soovib, võin teile ka lingi anda). Seda küsimustikku tegema hakates olin kindel, et saan sealt depressiooni vähemalt, kuid enda üllatuseks ei saanud ma selle testi põhjal ei midagi muud kui sotsiaalärevuse, mida mul lausa kaheksa punkti kokku tuli ja sotsiaalärevus pidi muidu alla kolme jääma, kuigi ka vaimne kurnatus oli üsna piiri peal... jäigi nii punkt-paar puudu, et see ka saada. Eile sain lõpuks teada ka enda praktikakohad, nii et 10-28. november olen Haapsalus emadushoolduse praktikal. Kusjuures see tundus mulle nii ebaloogiline, et mind Haapsallu saadeti ja ma isegi ei tea, kuidas seda võtta. Ühest küljest olen nagu põnevil, et uus koht ja uus linn ja ma pole nagu kunagi käinud seal ja siis näengi järjekordse koha ära, aga samas ma täiega kardan, sest ma pean kolm nädalat üksi võõras kohas olema ja kusjuures Tartust läheb sinna iga päev ainult üks buss ja see pilet maksab ka terve varanduse, kuid kool sõidukulusid ei kata O.O Eile täitsin muidugi sinna majutuse saamiseks ka avalduse ära, aga eks näis, mis seal veel saama hakkab. Psühhiaatria praksi tulen õnneks Tartu psühhiaatriakliiniku lastepsühhiaatria osakonda ja viimane praks on haige laps, mis on Võrus, kuid sellega mul väga muret pole, sest ma saaks Sõmerpalus olla ja sealt siis praktikale käia. Kindlasti tuleb vahva. 

Täna läksin kooli alles kaheteistkümneks ja siis oli viimane statistika praktikum, kus tegime korrelatsioonijooniseid ja see oli isegi päris lihtne. Ainus asi, mis lihtne ei tundu, on esmaspäevane arvestus, aga kuna see pidi tulema valikvastustega, siis äkki teeb selle kuidagi bingot mängides ära. Farmakoloogia eksam oli ka valikvastustega ja seal ma sain ju bingot mängides isegi B, nii et statistika peaks siis ka ehk lapsemäng olema, kui mul piisavalt õnne on :D Pärast statistikat tuli haige lapse praktikum, kus rääkisime enneaegsetest ja siis sellest, kuidas töötab kuvöös. Kõige rõõmustavam uudis oli tänase juures muidugi see, et homne infotund tõsteti ära ja seega on homme mul vaba päev... jee! Sellel nädalavahetusel aga ilmselt puhata ei saa, sest mul on vaja õppida statistika arvestuseks, õppida veel haiget vastsündinut ja siis veel üks töö haiges lapses teha, mis esmaspäevaks tehtud peab olema ja meile alles täna öeldi ka, et see töö on vaja teha. No vähe ei aja selline närvi, et mingi kolm päeva varem öeldakse, et ah teil on seminariks peale õppimise üks too ka veel vaja teha. Täiesti ulme. Aga okei, nüüd igatahes lõpetan ja teie võite laulu kuulata. Olge chillid! :)