Tervist! Pole ammu kirjutanud ja ma ei mäletagi, millal mu viimane post siin oli, sest aeg on mu jaoks vist viimased kolm nädalat kaotanud igasuguse tähtsuse. Peaaegu kolme nädala eest suri ka mu vanavanaema ja sellest ajast saadik pole mul olnud ka tuju kirjutada, kuid ilmselt olen nüüd valmis seda postitust teiega jagama, sest ma leian, et kergem oleks enda tunded siia vist ikkagi välja kirjutada. Okei, ausalt öeldes ma isegi ei tea, kuidas ma end need kolm nädalat tundnud olen, kuid ma ütleks, et pigem olen ma täiesti tuim, olgugi et ma võin naerda ja näiliselt isegi üsna okei tunduda. Selle tuimusega on muidugi kaasnenud ükskõiksus ja mul pole absoluutselt mingit motivatsiooni näiteks koolitöid teha, mistõttu ma ehk ka naistehaiguste arvestuse D sain, mis pole üldse hea tulemus. Üldse tundub mulle, et kool ajab mind veel rohkem masendusse ja päris mitu korda on käinud peast läbi mõte paberid välja võtta ning kõik kuu peale saata, sest nüüd on need igasugused arvestused tulemas ja lisaks sellele, et õppimist palju on, on palju ka igasuguseid iseseisvaid töid vaja teha. Ma lihtsalt tunnen viimasel ajal, nagu oleks mu õlgadel tohutu koorem ja ma isegi ei tea, mida sellega peale hakata, et kergem hakkaks. Viimasel ajal on ette tulnud ka seda, et ma ärritun hästi kergesti ja võin nii mõnelegi ehk halvasti öelda, kuid kui rahunen, muutun jälle sama tuimaks nagu ma need viimased kolm nädalat olnud olen. Ma ei tea, see ei tundu igatahes enam normaalne, nii et võib-olla oleks tõegi aeg abi hakata otsima või midagi. Aga vähemalt sai praegu kergem.
No comments:
Post a Comment