Survived Today

Hei! Otsustasin, et pöördun vahelduseks oma blogi juurde tagasi ja kirjutan ikka midagi. Eile ma midagi erilist ei teinudki, kui välja arvata mikrobioloogia test, mis oli tegelikult naeruväärselt lihtne. Kõik küsimused olid proovitestidest ning ma ei pidanudki eriti õppima, et 100% saada. Siis vaatasin sarju ning sain Under the Dome'iga lõpule. See osa lõppes ikka täiega nõmeda koha pealt ja nüüd on päris piinarikas suve oodata, et näha, mis edasi saab. Siis vaatasin veel OTHd ja SPNi 6. hooajast on jäänud veel kolm osa vaadata, enne kui seitsmendat alustan. Aga nüüd tänase juurde. Ärkama pidin pool kuus, sest kaheksast oli mul seminar, mida lihtsalt ei saanud üle lasta, kuigi oleksin seda hea meelega teinud. Siis olin täna tubli ja panin endale helkuri veel külge :) nüüd on välistatud vähemalt võimalus, et ma koduväravas trahvi saan.  Aga kui hommikusest seminarist rääkida, siis oli see sisehaiguste seminar ja seal me tegime seda õendusplaani jälle. Ma vihkan  õendusplaanide tegemist :/

Siis tuli teadustöö aluste seminar, milleks ma võtsingi arvuti kaasa, sest mu iseseisev töö oli seal. Seminaris siis jaotati meid kuueks neljaseks rühmaks ja pidime oma töid arutama. Hiljem pidime valime ühe töö, mis ette kantakse ja selleks osutus Margarita töö. Kusjuures see seminar venis kõige rohkem. Siis tuli jälle sisehaiguste seminar, kus kaks mu kaasüliõpilast oma referaadid esitasid ja seal mul tahtis ka silm kinni vajuda. Üldse oli kuidagi uimane päev. Siis anti veel mingid lehed ingliskeelsete küsimustega ja ma aitasin Railil neid tõlkida, enne kui kirurgia seminar hakkas. Seal räägiti haavadest ja õppejõud jaotas kõigile paari peale raamatud ning andis teema, mida nad sealt vaatama pidid. Meie Maarjaga saime haavade puhastamise, mis oli minu arvates kõige lihtsam, sest see tunduski kuidagi nii elementaarne. 

Kirurgia sai natuke pärast poolt nelja läbi ning ma jõudsin buss number kolmele, mis pidi minema 15:53. Kesklinna jõudes läksin kohe bussijaama ning võtsin endale Tupla, sest ma tahtsin seda juba mõned päevad tagasi ja nüüd, kui mul kõht tühi oli, kustutasin sellega esimese nälja. Siis võtsin veel kaks Kismetit, mida seal R-kioskis praegu kaks tükki ühe euro eest saab ja siis saatsin Itile sõnumi, et küsida, kas ta on bussijaamas kuskil, kuna mul oli meeles, et teisipäeviti peaks ta kuskil nelja ajal niikuinii vabanema ja ma ise juhtusin samal ajal bussijaamas olema. Noh, kuskil veidi pärast poolt ta tuligi ja siis saime mõnda aega juttu rääkida, kuni ta ikka bussi peale läks. Natuke aega hiljem tuli minu buss ka ette ja kui ma piletit ostsin, oli Iti buss juba läinud. Elva poole sõitsin vaikuses, kuna hommikul oli üks mu kõrvaklappidest lakanud töötamast ja vastik oli lihtsalt ühe klapiga kuulata. Niisiis tulingi Konsumi juures puhtalt sellepärast maha, et sealt uued kõrvaklapid muretseda ja juba oma lemmikmuusika saatel koju jõuda. Kohe, kui olin kõrvaklapid kätte saanud, ühendasin need empekaga ja nautisin seda puhta kõlaga heli. Jõhker bass on ka nendel kõrvakatel ja nüüd olen ma jälle õnnelik, et mul on töötavad kõrvaklapid, ehkki maa Konsumist koju oli ikka pääääris pikk. Ma kõnnin seda maad tavaliselt nii pool tundi, aga see teekond oli seda väärt. Ja noh, nüüd ei ole mul teile enam midagi rääkida, nii et saate laulukese ja tänaseks lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Ma pole küll eriline Taylor Swifti laul, aga see lugu läheb südamesse ja eriti veel, kui ma neid sõnu kuulan/loen. See on lihtsalt nii ilus :)