Enchanted

HOIATUS! VÕIB SISALDADA SPOILEREID!

Ja jälle üks postitus mu järjekordsete filmimuljete kohta. Enne, kui ma muljetest rääkima hakkan, kirjutan siia lühikese seletuse sellest, millest see film üldse on. Niisiis on tegu filmiga printsessist, kelle kuri kuninganna muinasjutumaailmast tänapäevasesse New Yorki saadab, et mitte troonist ilma jääda. Nimelt pidi prints, kes oli kuninganna kasupoeg, saama abiellumisjärgselt uueks kuningaks ja seega oleks kuninganna ise troonist ilma jäänud. Niisiis pulmapäeval kehastub kuniganna vanaprouaks ja eksitab printsess Giselle'i (Amy Adams), kuni ta järgmisel päeval keset Times Square'i kanalisatsioonikaevust välja ronib. Ta on segaduses ja hirmunud ega saa ise ka aru, kus ta on, kuni lahutusadvokaat Robert (Patrick Dempsey) ja tema kuueaastane tütar Giselle'i leiavad. Nad lasevad printsessil enda juurde jääda. Samal ajal on prints Edward (James Marsden) teadlik, et Giselle saadeti siis nii-öelda päris maailma ning läheb talle järele, et ta sealt päästa, ent New Yorgis on ka kuninganna käsilane Nathaniel (Timothy Spall), kes pidi Giselle'ist lahti saama. Robertil ja Giselle'il tekivad aga teineteise vastu tunded ja lõpuks taipab Giselle, et tema tõeline armastus on Robert, mitte Edward.

Kuna mul oli päris igav, siis mõtlesingi selle filmi ka ära vaadata ja teiseks meeldis mulle Amy Adamsi näitlemine "Terasmehes" ja ma tahtsin näha, kuidas ta muinasjutuprintsessi osaga hakkama saab. Pettuma igatahes ei pidanud, sest ka muinasjutuprintsessina oli Amy ikka väga kihvt. Filmil endal ka viga polnud, kuigi laulmist oleks võinud vähem olla. Muidu naerukohti oli päris palju ja film venima ka ei jäänud. Huvitav oli samas see, et osaliselt oli see film nagu multikas - terve muinasjutumaailm oli tehtud multikana. Väga omapärane idee minu arvates. Mulle meeldis ka filmi lõpp, sest see oli lihtsalt niiii armas :)

Viva La Vida

Tere jälle! Mu nädalake Tartus on läbi saanud ja nüüd olen ma õnnelikult kodus. Samas ma ei usu, et see blogipost eriti pikk tuleb, aga kojutuleku puhul ma midagi ikka kirjutan. Ärkasin siis kella kümne ajal ja käisin duši all. Siis sõin oma lemmikhommikusööki - jogurtit banaanilõikudega. Natuke jõudsin arvutis ka olla ja siis oli vaja pakkima hakata. Ma vihkan pakkimist, kuid õnneks läks sellega kiirelt. Natuke enne kahte läksin buss number seitsme peale ja jällegi kahetsesin, et oma tagi kaasa ei võtnud, sest vihma kallas nagu pangega ja lõpuks hakkas mul külm. Õnneks mitte kauaks, sest kesklinna jõudes käisime vanaemaga vanast kaubamajast läbi ja võtsime mõned saiakesed. Seal on nii nämmad saiakesed :) Siis läksime läbi Tasku bussijaama, aga vanaema astus lahtiste kingadega lärtsti poriloiku. Mõnus. Bussijaamas istusime nii pool tundi ja siis kümnenda platvormi juurde, kus ma kenasti jälle vihma käes liguneda sain. Bussi peale minnes olin suht läbi vettinud, aga polnud hullu :D Bussi peal kuulasin muusikat ja siis mõtlesin, et läheks jalutaks koju jõudes või midagi. Siis aga tuli mulle meelde, et oli niikuinii vaja raamatukogust läbi minna ja nii ma siis viskasin oma asjad koju ning tõmbasin jälle uttu, seekord sain õnneks tagi ka peale panna ja võisin terve selle tee vihma nautida. Viisin siis "Vampiiride akadeemia: Verevanne 1. osa" ja "Lohejooksja" ära ning pikendasin "Tuhat hiilgavat päikest" ja "Crescendot". Siis tulin koju ja varsti ilmselt jälle RPG juurde. Hetkel mul aga rohkem midagi kirjutada pole, seega panen laulu ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Kui nüüd hästi lühidalt ja kokkuvõtlikult öelda, siis selle pärast, et on vihmane ilm. Nimelt on see lugu mu nii-öelda vihmase ilma laulude playlistis ja mulle on see juba päris kaua meeldinud ka. Võib küll vana laul olla, aga oma playlistis ma seda ikka ei skipi. 

Grass Is Getting Greener Each Day

See pilt sobib iseloomustama seda tunnet, mis mul juba suve algusest saadik on - vabadus :)

Hei-hei! Ma olen Tartus juba viis päeva olnud ja esmaspäeval lähen koju, kuid selle aja jooksul ma polegi väga kirjutanud. Õnneks on täna midagi, millest kirjutada. Eile käisime vanaemaga Lõunakas ja ma sain endale ühe pika suvekleidi ja lahtised jalanõud. Täna ärkasin hommikul kell seitse selle peale, kui kuulsin, et väljas müristab. Vihma kallas ka nagu pangega. Kuskil poole kaheksa ajal jäi vaiksemaks ning jäin uuesti magama, seekord ärkasin kümnest, sest kolme paiku pidin Sannuga kokku saama. Käisin siis duši all ja sõin hommikuks maasikajogurtit banaanitükkidega - soovitan proovida, see on nagu ülinämma. Siis olin mõnda aega arvutis ja lahendasin ristsõnu, kuni kell poole kolmele hakkas lähenema ja mu linnaliinibuss pidi minema. Väljas sadas ja üsna külm oli ka, niisiis kahetsesin, et ei võtnud nahktagi kaasa. Rahva Raamatusse jõudsin natuke enne kolme ja varsti saabus ka Sannu. Mina muidugi vaatasin neid raamatuid, mida ma kindlasti tahaks, kuid mida ma kuidagi ostetud ei saa, sest raamatud on ikka suht kallid.

Siis läksime Sannuga Lutsu raamatukokku, sest tal oli vaja mõned raamatud ära viia, ent ta võttis paar uut ka. Edasi suundusime Metrosse, sest me mõlemad olime näljased ja nii tellisime ühed wrapid ja mina võtsin veel lisaks pelmeenid. Istusime siis laua taha ja sõime, kusjuures ma avastasin, et naljakas on see, kui kaua mul söömisega läheb, kui ma samal ajal juttu jään ajama, aga vot kõhud said täis. Siis läksime vihma trotsides tagasi linna poole ja mõtlesime end siiski kuhugi istuma peatada. Lõpuks leidsime pingi Kaarsilla juures pargis ning olime mõnda aega seal, kuni mul lihtsalt külm hakkas. Edasi läksime raekoja platsile ja sealt edasi Sannu tulevase kooli - Tartu Ülikooli juurde. Uudistasime siis ümbrust ja avatasime, et see, kuhu Sannu läheb õppima, on peamaja kõrval. Äge. Siis läksime Rimisse, et Sannu kassile süüa saaks osta, aga kuna ta tahtis juua, vaatasime Coca Colat ka, kust Sannu oma nimega pudelit hakkas otsima. Ei leidnud. Siis läksime kaupsi ja istusime seal mõnda aega ning mängisime mu jo-joga, mis mul juhtumisi kaasas oli. Äge vidin :D Umbes poole kaheksa paiku otsustasime ära minna, kuid enne läksime läbi veel toidupoest, kust Sannu jälle oma nimega Coca Cola pudelit hakkas otsima. Selleks tegi ta aga joogiletis mõned ümberkorraldused ja tõstis peaaegu tühja resti kaljade juurde, et selle alt omanimelist pudelit leida :D Lõpuks leidiski ja see oli viimane, aga seda pealmist resti ta tagasi ei pannud. Oih :D Minul tuli siis isu šokolaadi järele ja nii ostsin minagi ühe Kismeti, enne kui me minema läksime sealt. Üle tee tulles nägime pingil istuvaid mehi, kes küsisid meie šokolaadist ampsu ja me Sannuga mõtlesime, kas see on neil mingi oma pickup line. See igatahes ei toiminud, sest kumbki meist ei võtnud vedu. Sorry, kutid :D Natuke maad kõndimist ja Sannu läks juba oma teed, mina jalutasin aga tükk maad edasi. Lõpuks jõudsin minagi vanaema juurde tagasi ja nüüd vist olengi terve ülejäänud õhtu jälle arvutis. Panen tänase laulu ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest ma ei suuda oma vaimustust lihtsalt varjata. Nagu eelmises postituses juba mainitud, kuulasin Spotify vahendusel ühel päeval ka teised albumid läbi ja mulle meeldisid nad kõik, ainult ma ei tea, kust neid tirida. See laul meeldib mulle samuti sõnade pärast ja see jääb väga kergelt kummitama ka. 

We Have So Much To Feel Good About

Hei! Ma tean, et minust pole ammu midagi kuulda olnud, aga kohe saab see viga parandatud :) Alustuseks tahaksingi ma rääkida oma eilsest unenäost, mis oli ikka väga totter. See unenägu algas sellega, et ma olin ise kuidagi Tree Hilli linnakesse sattunud ja mul pidi seal photoshoot olema. Seal oli mingisugune suur punastest tellistest loss, kus mul see pildistamine toimus, aga õhtul oli seal kogunemine ja ma pidin sisse minema. Kui ma sisse läksin, siis avatasin, et olen sattunud Jõgevale oma tädi juurde ja hakkasin duši alla minema. Kui ma duši alt tulin, leidsin end aga ühest suurest valgest ruumist, kus kõik akna peal kurke kasvatasid ja ka minu kurgitaim oli seal olemas. Niisiis ma nägin, et teistel olid palju suuremad kurgid kui mul ja minu kurgid ei tahtnud kuidagi kasvama hakata. Mis veelgi veidram - nad pigistasid nendest väikestest kurgijunnidest hakkliha välja ja tegid siis sellest lihapirukaid. Siis pigistasin mina ka oma pisikesest kurgijunnist hakkliha välja ja sellest sai esimese piruka, kuni ma korraks ära pidin minema. Siis pigistasid teised mu kurkidest hakkliha välja ja tegid pirukaid, nii et kui ma tagasi läksin, oli pirukaid juba terve vaagnatäis ja ma võisin nad kõik ära süüa. Sellega uni siis lõppeski. Oma tänast unenägu ma ei mäleta, aga ma ärkasin kell 1 päeval.

Kusjuures ma paningi kella üheks äratuse, sest ma läksin alles kell viis hommikul magama ja täna oli mul vaja 15:45 bussi peale jõuda, et oma nädal jälle Tartus veeta, nii et kes kokku tahab saada, andke aga teada! Olen Tartus järgmise esmaspäevani. Anyways, hommikuks sõin ma helbeid piimaga ja siis olin arvutis. Ühel õhtul kuulasin The Scripti teised albumid ka läbi ja täna tahtsin neid tirida. Otsisin end lolliks, sest kuskilt ei leidnud, kuna need failid olid maha võetud, seega palve teile, mu kallid sõbrad - OLEKS KENA, KUI TE ÜTLEKSITE MULLE, KUST TE NEID ALBUMEID TIRITE, KUI KEEGI TEIST MÕNE ARTISTI ALBUMI ON ENDALE TIRINUD :) Siis tirisin veel mõned laulud ja lõpuks oli kell nii palju, et bussi peale tuli minna. Sõit läks jälle ruttu ja kui Tartusse jõudsin, oli vanaema mind juba bussijaamas ootamas. Siis läksime Rimist läbi ja hops-hops buss number nelja peale. Siis olin natuke aega vanaema juures ja pärast läksime tema koeraga välja. Meie ring algas siis Puiestee tänavalt, kust läksime surnuaia juurde, sealt Staadioni tänavale ja läbi pargi jõe äärde. Kusjuures jõe ääres oli kaks tüdrukut, üks neist oli kitarriga ja laulis ning see kitarriga tüdruk meenutas mulle nii väga ühte mu Tree Hilli tegelast, kellega ma päris tihti mängin ka. See oli nii temalik lihtsalt ja siis tuli kohe igatsus peale :D Aga see selleks :D Või noh, mul polegi rohkem millestki rääkida, seega panen siia tänase laulu ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest see lihtsalt on üks mu hea tuju lugudest, või noh... see paneb muidu ka naeratama. Selline mõnus laul, mida kuulata, eriti veel sõidu ajal või kuskile jalutades. Hopelessly the hope is we have so much to feel good about :)

We Bought A Zoo

HOIATUS! VÕIB SISALDADA SPOILEREID!

Lesestunud Benjamin Mee (Matt Damon) otsustab oma elu alustada puhtalt lehelt ja seega osta uue maja. Koos oma tütre Rosie (Maggie Elizabeth Jones) ja maakleriga käib ta läbi mitmeid maju, kuni Rosie leiab paberi majaga, mis tundub lõpuks sobivat. Nad sõidavad ilusa suure vana maja juurde ja ka Ben arvab, et see on täiuslik kodu. Lõpuks selgub, et maja taga on loomaaed ja kui nad tahava seda maja osta, peavad nad ostma ka loomaaia, mis mis suleti juba aastaid tagasi. Alguses on see Benile vastumeelne, aga kui ta näeb, kui õnnelik on tema tütar Rosie paabulindudega mängides, otsustab Ben ikkagi võimaluse anda, samas kui tema pojale Dylanile (Colin Ford) see idee ei meeldi. Lõpuks hakatakse loomaaeda renoveerima, et see uuesti avada. Muidugi pole see kerge, aga Benjamin õpib elust uuesti rõõmu tundma.

Vaatasin seda filmi jälle oma teise nii-öelda filmipäeva raames. Kuna tegu oli perefilmiga, ei olnud mul selle suhtes erilisi ootusi, aga endagi üllatuseks avastasin, et tegu on täitsa vaadatava filmiga. See pole küll midagi sellist, mida ma teist korda vaataksin, aga ma võin hands down öelda, et mulle meeldis see. Seal oli kohti, mis panid mind naerma, aga ka kohti, mis isegi väikse pisara silma tõid. Võtame või näiteks selle, kus Benjamin oma naist meenutab ja need mälestused justkui ellu ärkaks... või siis filmi lõpp, mis oli tegelikult nii armas. See film pani mind isegi mõtlema sellele, mis tunne oleks elada majas, mis tuleb koos loomaaiaga. Poleks vist lemmiklooma vajagi, kuna loomi on rohkem kui küll. Samuti on see loomaaed hea sissetulekuallikas, kui seal ikka inimesi käib. Kui ma peaksin sellele filmile 10 palli süsteemis hinde andma, annaksin ma tubli 9/10st :)

The Covenant

HOIATUS! VÕIB SISALDADA SPOILEREID! 

Kuna täna oli mul niigi plaanis teha filmipäev, ei teadnud ma siiski, mida vaadata. Niisiis hakkasin pimesi filme valima ja The Covenant oli üks neist. Filmi peategelasteks on neli sõpra - Caleb (Steven Strait), Pogue (Taylor Kitsch), Reid (Toby Hemingway) ja Tyler (Chace Crawford), kes on 17. sajandil elanud Ipswichi nõidade järeltulijad. Noormehi tuntakse ka kui Ipswichi poegi ja nad õpivad Spenseri Akadeemias. Nad on selle akadeemia kõige kõvemad kutid, aga peale selle ühendab neid 300-aastane saladus - nagu mainitud, on nad nõiad, 17. sajandi nõidade klanni teismelised järeltulijad. Nende võimed on peaaegu piiramatud, kui välja arvata see, et kui nad seda liialt kasutavad, imeb see neist välja elujõu ning nad vananevad kiiremini. Äkki ilmub välja aga viies kadunud poeg Chase Collins (Sebastian Stan), kes on veidi võimsam kui need neli nõida. Ta ähvardab tappa nende lähedased, kui just Caleb talle oma võimeid ei anna. Nelik peav silmitsi seisma oma vaenlasega, et see nende võimeid ei varastaks ja nende saladust ei paljastaks.

He's such an eye-candy :)

Kui ma filmi tutvustuse läbi lugesin, tundus juba see minu jaoks huvitav ja ma ütlen ainult seda, et ei pidanud pettuma. Mulle meeldis väga filmi soundtrack ja samuti oli selles filmis hea näha Taylor Kitschi ja Chace Crawfordi. Oh jah, Taylor Kitsch... I think I fell in love :D Filmis oli kõike parasjagu - natuke nalja, piisavalt põnevust, veidi draamat ja veidi isegi romantikat. Ühtegi igavat kohta filmis ei olnud ning eriti tore oli näha just seda sõprust nende nelja teismelise nõia vahel. Kõige meeldejäävam repliik, mis mind ka naerma ajas, oli see: Harry Potter can kiss my ass. Hästi põnev oli veel filmi lõpp, kuigi jättis sellise mulje, nagu oleks kunagi järge oodata. Noh, loota ju võib :) Igatahes kes seda näinud ei ole, kindlasti vaadake! :)

Põrsad, vihm ja Superman

Hei-hei! Tundub, nagu ma poleks ammu millestki kirjutanud, ehkki üleeile kirjutasin äsja läbi loetud raamatust. Täna aga raamatutest ei räägi. Ärkasin kell üheksa ja kusjuures möödunud öö oli kohutav. Ma läksin kell üks voodisse, aga magama jäin kuskil poole kuue paiku hommikul ja seega magasin vähe. Noh, need on need nelja-viieni üleval istumised. Unerežiim on täiega sassis nüüd. Kui ärkasin, triikisin oma pluusi ära ja siis mõtlesin endale midagi süüa otsida. Nagu alati, oli külmkapp selgi korral tühi ja nii pidin leppima tassitäie külma piimaga. Hea oli, aga kõhtu täis ei saanud. Siis kuskil tunnikese istusin foorumites ja enne 11 hüppasin bussi peale ning põrutasin Tartusse. Sinna jõudsin kuskil kümme minutit enne kahtteist ja helistasin kohe Sannule, et küsida, kus ta on. Tuli välja, et alles Raatuses, ja see tähendas mulle endale päris tükk aega ootamist. Ega's midagi. Istusin pingile, mis tagumiku all kuum tundus. Kõrvetav päike paistis lagipähe ja siis tuli mul mõte minna R-Kioskisse, et endale üks jäätis saada. Võtsin siis Draakoni jäätise ja jäin seda sööma. Varsti saabus ka Sannu, kellega me Katat ootama jäime. Tükk aega ootasime sees, sest väljas oli nii võimatult palav ja kuskil 10 minutit enne poolt ühte läksime välja kuuma päikese kätte, kus meil üks huvitavam vestlus arenes:

Mina: Ma higistan nagu põrsas. *Natuke aega vait ja ajab muud juttu* Ei tea, millal ta (Kata) jõuab??

Sannu: Põrsas või?

Noh, varsti igatahes Kata buss saabuski ja siis läksime kolmekesi juba Taskusse, kus esialgu lihtsalt maha istusime ja natuke rääkisime. Siis vaatasime poodides natuke ringi ja lõpuks mõtlesime kinno minna. Päevaste seansside valikus oli ainult kaks filmi - "Terasmees" ja mingisugune Johnny Deppi film. Alguses ei suutnudki kohe kuidagi otsustada. Siis läksime Cinamoni ja vaatasime sealt veel kinokavasid, aga piletit ei hakanud veel ostma. Selle asemel läksime kõigepealt kaupsi kohvi- ja teepoodi ja siis vaatasime endale ka midagi hamba alla. Pärast seda läksime Taskusse tagasi ja sõime, siis jälle üles Cinamoni, kust ostsime piletid 14:45 seansile, filmiks jäi lõpuks seesama "Terasmees". Tegu oli siis mingisuguse järjekordse Supermani filmiga, kuigi minu arust oli see film täitsa vaadatav ja ka piisavalt põnev... ehk siis polnudki nii hull, kui ma alguses arvasin. Pärast saime veel mingisugused kaardid, millega saab tasuta väikse popkorni. Enda oma on mul siiani rahakoti vahel ja ootab oma võimalust, nii et tuleb ilmselt veel kinno minna. Pärast filmi nägime, et ilm on muutunud - kui kinno läksime, siis päike paistis, ja kui tulime, siis oli taevas pilves. Läksime siis Metrosse wrape sööma ja sel ajal, kui me seal istusime ja sõime, hakkas uuesti sadama. Seal istusime muidugi tükk aega ja nalja sai. Tegime oma wrapide paberist kuulikesed ja pärast Sannu viskas mind ka enda omaga. Raadiost tuli ka kogu aeg One Direction, mis Sannu kohe vägagi elavaks muutis. Naljakas oli teda vaadata. Kui Metrost ära läksime, hakkas vihm ka järele jääma ja nii hakkasime siis bussijaama poole kõndima. Nii tunnikese istusime sees ja siis tuli minu buss ning oli aeg Kata ja Sannuga hüvasti jätta. Sõit läks kiiresti, kuigi enamiku ajast olin ma lihtsalt omas mullis ja kuulasin empekat. Nüüd vist olen arvutis ja varsti hakkan ehk lugema ka. Panen siia tänase laulu ja lõpetan oma jutuvada. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: See on vist esimene kord, kui ma ei oskagi täpselt seletada, miks. Lihtsalt meeldib, sest see lugu loob kuidagi positiivse meeleolu, kuigi osalt ka selle sõnumi pärast :)

Khaled Hosseini "Lohejooksja"

HOIATUS! VÕIB SISALDADA SPOILEREID!

Lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.

See on lugu Amirist, kelle parim sõber on Hassan, tema isa noor hazarast teener. Nad veedavad päevi koos mängides, ollest justkui vennad. Samuti meeldis neile lohevõitlus ja Hassan oli parim lohejooksja, keda Amir teadis - ta aimas alati ära koha, kus lohe lõpuks maandus. Samas kiusas poisse vägivaldne Assef. Ühel päeval, kui Assef Amirit ründas, astus Hassan sõbra kaitseks välja, ähvardades Assefil silma peast välja lasta. Assef taganeb, kuid ähvardab kätte maksta. Kui Amir võidab lohevõitluse turniiri, jookseb Hassan viimast allakukkunud lohet tooma, kuid Assef peatab ta. Kuna Hassan keeldub lohet Assefile andmast, otsustab viimane talle õppetunni anda ning peksab Hassanit ja lõpuks vägistab ta. Seda näeb pealt aga Amir, kes on ilmselgelt liiga hirmunud, et sekkuda. Pärast tunneb Amir end süüdi ja otsustab juhtunust vaikida, hakates pärast ka Hassanit ennast vältima, sest Hassani nägemine tuletab Amirile meelde ainult seda, kuidas ta oma argpükslikkuse tõttu oma sõbra reetis. Oma sünnipäeval ei taha Amir ühtegi kinki vastu võtta peale märkmiku, mille ta saab oma isa sõbralt Rahim-khanilt. Lõpuks aga Ali ja Hassan lahkuvad. Viis aastat hiljem põgenevad Amir ja ta isa Pakistani ning sealt Californiasse. Seal hakkab Baba tööle bensiinijaamas ning Amir läheb kolledžisse, et täiendada oma kirjutamisoskusi. Lisaraha teeniva Baba ja Amir turul, kus nad müüvad kasutatud asju, ja seal kohtub Amir ka oma tulevase naise Sorayaga. Pärast Soraya ja Amiri pulmi sureb Baba kopsuvähki. Amiri ja Soraya abielu on õnnelik, kuid enda kurvastuseks saab paar peagi teada, et nad ei saa lapsi. Amirist saab edukas kirjanik. Viisteist aastat pärast pulmi saab Amir aga kõne Rahim-khanilt, kes on raskelt haige ja suremas. Rahim-khan palub Amiril Pakistani tulla ja Amir lähebki. Seal saab ta teada, et Ali tappis maamiin ja Hassan ning tema naine langesid Talibani ohvriks. Ainsana on Hassanist veel jäänud tema poeg Sohrab ja Rahim-khan palub Sohrabi viia Thomas ja Betty Caldwelli juurde. Varsti saab Amir ka teada, et Hassan oli tegelikult tema poolvend, ja ta saab vihaseks, sest tunneb, et kogu tema elu on talle valetatud. Viimaks ta aga leebub ja otsustab minna Kabuli, et leida Sohrab. Esialgu otsibki Amir teda orbudekodust, kuid saab teada, et laps on tegelikult Talibani käes, ja lähebki teda sealt otsima. Tuleb välja, et Sohrabit hoitakse Assefi kodus, kus Assef teda ahistab. Lõpuks tunnevad Assef ja Amir teineteist ära, kuid Assef on nõus poisi Amirile andma vaid ühel tingimusel - kui Amir sealt elusana lahkub. Assef hakkab Amirit peksma, kuid Sohrab päästab ta, lastes ragulkaga Assefil silma peast välja. Amiri vigastused on aga üsna tõsised ja ta on mõnda aega haiglas, kus saab teada, et Betty ja Thomas Caldwelli pole tegelikult olemas. Nii plaanib Amir Sohrabi endaga Ameerikasse võtta, kuid seegi ei lähe nii libedalt, kui alguses tundus - USA võimud ei taha poisile viisat anda ning Amir ütleb Sohrabile, et peab mõneks ajaks murdma lubadust poissi mitte orbudekodusse tagasi saata. Selle peale üritab Sohrab end tappa, kuid jääb siiski ellu. Lõpuks õnnestub Amiril Sohrab siiski endaga Ameerikasse kaasa võtta ning poiss hakkab nende juures elama.

Tahtsin seda raamatut juba päris pikka aega lugeda, kuna päris mitu inimest kiitsid seda. Võimalus selleks tekkis mul alles eile, kui viimaks raamatukokku jõudsin. Niisiis alustasin sellega kohe, kui raamatukogust koju jõudsin ja lõpetasin siis nüüd, et värskeid muljeid jagada. Kõige esimene asi, mille peale ma hetkel tulen, on see, et see raamat pani nii paljude asjade üle tegelikult mõtlema. See, mis toimus Afganistanis sel ajal ja mis praegu - nende olukord ei ole ju tegelikult parem, sest ikka kuskil keegi sõdib. Siis veel see Amiri ja Hassani sõprus - mind tõsiselt üllatas see, kuidas Hassan alati Amirile truuks sõbraks jäi, kuigi Amir talle ise just kõige parem sõber polnud. Hassan oli vapper ja astus alati Amiri kaitseks välja, kuid Amir ei teinud seda kunagi Hassani heaks, kuigi oleks ju võinud, kui Assef Hassanit ründas ja Amir ise seda pealt nägi. Ta poleks pidanud lihtsalt vahtima jääma ja pärast sellest vaikima. Ali ju teadis, mis tegelikult juhtus. Ja ometi oli Hassan veel aastaid hiljem ise Amirile kirjutanud, tundnud huvi, kuidas tal läheb, kui Amir ise selle süütunde varjus elas. Minu jaoks oli Hassan märterlikkuse kehastus, kuid ometi suutsin ma talle kaasa tunda. Tunnistan, et tundsin talle isegi rohkem kaasa kui Amirile. Kui nüüd üldisemast rääkida, siis meeldis mulle selle raamatu juures see, et ta ei jäänud kordagi venima. Samas oli kohe alguses juba paar kohta, mis mu peaaegu nutma panid. Samas oli vahepeal üldse nii, et lugesin ühte lehekülge ja peaaegu nutsin, kuid järgmist lehekülge lugedes hakkasin lihtsalt südamest naerma, sest mõni repliik oli päris hea. "Naabrite pead pöördusid vaatama sel pärastlõunal, kui buss puristades tänavat mööda üles sõitis ja peeretades meie parkimisplatsile veeres." - minu arust üks parimaid lauseid, mille üle ma ka päris korraliku kõhutäie naerda sain. Siis veel meeldis mulle lõpp, mis oli isegi armas. Mina sain sellest igatahes nii aru, et Amir leidiski oma andestuse Sohrabis ja see, kui nad lohet lennutasid. Sohrabi sõnad: "Sinu jaoks, kas või tuhat korda." Lihtsalt parim lõpp parimale raamatule :)

Ja lõpetuseks veel mulle kõige rohkem meeldinud/meelde jäänud tsitaadid:

"Aga nüüd ma tean, et pole õige, kui öeldakse – minevikku saab maha matta. Sest minevik kraabib end uuesti välja.“  

***

"Kui sa tapad mehe, siis varastad tema elu,“ seletas Baba. „Sa varastad naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kellegi õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele. Kas saad aru?“ 

***

"Inimene, kes raiskab ära jumala anded, on eesel.“ 

***

"Me leiame õuest kibuvitsapõõsaste tihniku tagant väikese kilpkonna. Me ei tea, kuidas ta sinna on sattunud, ja oleme liiga erutatud, et sellest hoolida. Me värvime ta kilbi erepunaseks, see on Hassani idee, ja hea idee: sel kombel ei kaota me teda kunagi ära. Me kujutleme end kahe hulljulge maadeuurijana, kes on avastanud hiiglasuure eelajaloolise koletise kauges džunglis ja oleme selle kaasa toonud, et muu maailm ka seda näeks. Paneme ta puust vagunisse, mille Ali oli Hassani jaoks eelmisel talvel sünnipäevaks meisterdanud, kujutleme, et see on suur teraspuur. Ennäe missugune tuldhingav monstrum! Me marsime rohul ja veame vagunit enda järel, ümber õuna- ja kirsipuude, millest saavad pilvedesse kaduvad pilvelõhkujad, tuhandetele akendele ilmuvad pead, et jälgida all toimuvat vaatemängu. Me kõnnime üle poolkuukujulise silla, mille Baba oli ehitanud viigipuude salga lähedale, sellest saab suurepärane linnu ühendav rippsild, ja väike tiik all muutub vahuseks mereks. Ilutulestik lahvatab silla massiivsete sammaste kohal ja relvastatud sõdurid annavad meile au, sel ajal kui gigantsed terastrossid kaovad taevasse. Väike kilpkonn põrkub vastu vaguni külgi, me tirime vagunit mööda punastest tellistest sõiduteed ja sepisrauast väravatest välja, ning tervitame maailma juhte, kui nad seal seisavad ja plaksutavad. Meie oleme Hassan ja Amir, kuulsad seiklejad ja maailma suurimad maadeuurijad, kes kohe saavad aumedalid sangarlikkuse eest... „ 

***

"Segaduse kindlusest tõin kindlusetuse segadusse.“

***

"Libistasin pildi tagasi sinna, kust olin selle leidnud. Siis äkki taipasin: viimase mõtte peale polnud ma tundnud mingit torget. Sohrabi toa ust sulgedes mõtlesin, kas just niimoodi ei hakka võrsuma andestamine – mitte fanfaarihelide saatel saabuva ilmutusena, vaid valuliselt kõike kogudes, pakkides ja vaikselt keset ööd lahti lastes.“ 

***

"Vaikne tähendab rahu. Rahulikkust. Vaikne tähendab elu HELITUGEVUSE nupust mahakeeramist. Vaikimine on VÄLJALÜLITAMISNUPU vajutamine. Kinni panemine. Täielikult.“