Grass Is Getting Greener Each Day

See pilt sobib iseloomustama seda tunnet, mis mul juba suve algusest saadik on - vabadus :)

Hei-hei! Ma olen Tartus juba viis päeva olnud ja esmaspäeval lähen koju, kuid selle aja jooksul ma polegi väga kirjutanud. Õnneks on täna midagi, millest kirjutada. Eile käisime vanaemaga Lõunakas ja ma sain endale ühe pika suvekleidi ja lahtised jalanõud. Täna ärkasin hommikul kell seitse selle peale, kui kuulsin, et väljas müristab. Vihma kallas ka nagu pangega. Kuskil poole kaheksa ajal jäi vaiksemaks ning jäin uuesti magama, seekord ärkasin kümnest, sest kolme paiku pidin Sannuga kokku saama. Käisin siis duši all ja sõin hommikuks maasikajogurtit banaanitükkidega - soovitan proovida, see on nagu ülinämma. Siis olin mõnda aega arvutis ja lahendasin ristsõnu, kuni kell poole kolmele hakkas lähenema ja mu linnaliinibuss pidi minema. Väljas sadas ja üsna külm oli ka, niisiis kahetsesin, et ei võtnud nahktagi kaasa. Rahva Raamatusse jõudsin natuke enne kolme ja varsti saabus ka Sannu. Mina muidugi vaatasin neid raamatuid, mida ma kindlasti tahaks, kuid mida ma kuidagi ostetud ei saa, sest raamatud on ikka suht kallid.

Siis läksime Sannuga Lutsu raamatukokku, sest tal oli vaja mõned raamatud ära viia, ent ta võttis paar uut ka. Edasi suundusime Metrosse, sest me mõlemad olime näljased ja nii tellisime ühed wrapid ja mina võtsin veel lisaks pelmeenid. Istusime siis laua taha ja sõime, kusjuures ma avastasin, et naljakas on see, kui kaua mul söömisega läheb, kui ma samal ajal juttu jään ajama, aga vot kõhud said täis. Siis läksime vihma trotsides tagasi linna poole ja mõtlesime end siiski kuhugi istuma peatada. Lõpuks leidsime pingi Kaarsilla juures pargis ning olime mõnda aega seal, kuni mul lihtsalt külm hakkas. Edasi läksime raekoja platsile ja sealt edasi Sannu tulevase kooli - Tartu Ülikooli juurde. Uudistasime siis ümbrust ja avatasime, et see, kuhu Sannu läheb õppima, on peamaja kõrval. Äge. Siis läksime Rimisse, et Sannu kassile süüa saaks osta, aga kuna ta tahtis juua, vaatasime Coca Colat ka, kust Sannu oma nimega pudelit hakkas otsima. Ei leidnud. Siis läksime kaupsi ja istusime seal mõnda aega ning mängisime mu jo-joga, mis mul juhtumisi kaasas oli. Äge vidin :D Umbes poole kaheksa paiku otsustasime ära minna, kuid enne läksime läbi veel toidupoest, kust Sannu jälle oma nimega Coca Cola pudelit hakkas otsima. Selleks tegi ta aga joogiletis mõned ümberkorraldused ja tõstis peaaegu tühja resti kaljade juurde, et selle alt omanimelist pudelit leida :D Lõpuks leidiski ja see oli viimane, aga seda pealmist resti ta tagasi ei pannud. Oih :D Minul tuli siis isu šokolaadi järele ja nii ostsin minagi ühe Kismeti, enne kui me minema läksime sealt. Üle tee tulles nägime pingil istuvaid mehi, kes küsisid meie šokolaadist ampsu ja me Sannuga mõtlesime, kas see on neil mingi oma pickup line. See igatahes ei toiminud, sest kumbki meist ei võtnud vedu. Sorry, kutid :D Natuke maad kõndimist ja Sannu läks juba oma teed, mina jalutasin aga tükk maad edasi. Lõpuks jõudsin minagi vanaema juurde tagasi ja nüüd vist olengi terve ülejäänud õhtu jälle arvutis. Panen tänase laulu ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest ma ei suuda oma vaimustust lihtsalt varjata. Nagu eelmises postituses juba mainitud, kuulasin Spotify vahendusel ühel päeval ka teised albumid läbi ja mulle meeldisid nad kõik, ainult ma ei tea, kust neid tirida. See laul meeldib mulle samuti sõnade pärast ja see jääb väga kergelt kummitama ka.