Khaled Hosseini "Lohejooksja"

HOIATUS! VÕIB SISALDADA SPOILEREID!

Lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.

See on lugu Amirist, kelle parim sõber on Hassan, tema isa noor hazarast teener. Nad veedavad päevi koos mängides, ollest justkui vennad. Samuti meeldis neile lohevõitlus ja Hassan oli parim lohejooksja, keda Amir teadis - ta aimas alati ära koha, kus lohe lõpuks maandus. Samas kiusas poisse vägivaldne Assef. Ühel päeval, kui Assef Amirit ründas, astus Hassan sõbra kaitseks välja, ähvardades Assefil silma peast välja lasta. Assef taganeb, kuid ähvardab kätte maksta. Kui Amir võidab lohevõitluse turniiri, jookseb Hassan viimast allakukkunud lohet tooma, kuid Assef peatab ta. Kuna Hassan keeldub lohet Assefile andmast, otsustab viimane talle õppetunni anda ning peksab Hassanit ja lõpuks vägistab ta. Seda näeb pealt aga Amir, kes on ilmselgelt liiga hirmunud, et sekkuda. Pärast tunneb Amir end süüdi ja otsustab juhtunust vaikida, hakates pärast ka Hassanit ennast vältima, sest Hassani nägemine tuletab Amirile meelde ainult seda, kuidas ta oma argpükslikkuse tõttu oma sõbra reetis. Oma sünnipäeval ei taha Amir ühtegi kinki vastu võtta peale märkmiku, mille ta saab oma isa sõbralt Rahim-khanilt. Lõpuks aga Ali ja Hassan lahkuvad. Viis aastat hiljem põgenevad Amir ja ta isa Pakistani ning sealt Californiasse. Seal hakkab Baba tööle bensiinijaamas ning Amir läheb kolledžisse, et täiendada oma kirjutamisoskusi. Lisaraha teeniva Baba ja Amir turul, kus nad müüvad kasutatud asju, ja seal kohtub Amir ka oma tulevase naise Sorayaga. Pärast Soraya ja Amiri pulmi sureb Baba kopsuvähki. Amiri ja Soraya abielu on õnnelik, kuid enda kurvastuseks saab paar peagi teada, et nad ei saa lapsi. Amirist saab edukas kirjanik. Viisteist aastat pärast pulmi saab Amir aga kõne Rahim-khanilt, kes on raskelt haige ja suremas. Rahim-khan palub Amiril Pakistani tulla ja Amir lähebki. Seal saab ta teada, et Ali tappis maamiin ja Hassan ning tema naine langesid Talibani ohvriks. Ainsana on Hassanist veel jäänud tema poeg Sohrab ja Rahim-khan palub Sohrabi viia Thomas ja Betty Caldwelli juurde. Varsti saab Amir ka teada, et Hassan oli tegelikult tema poolvend, ja ta saab vihaseks, sest tunneb, et kogu tema elu on talle valetatud. Viimaks ta aga leebub ja otsustab minna Kabuli, et leida Sohrab. Esialgu otsibki Amir teda orbudekodust, kuid saab teada, et laps on tegelikult Talibani käes, ja lähebki teda sealt otsima. Tuleb välja, et Sohrabit hoitakse Assefi kodus, kus Assef teda ahistab. Lõpuks tunnevad Assef ja Amir teineteist ära, kuid Assef on nõus poisi Amirile andma vaid ühel tingimusel - kui Amir sealt elusana lahkub. Assef hakkab Amirit peksma, kuid Sohrab päästab ta, lastes ragulkaga Assefil silma peast välja. Amiri vigastused on aga üsna tõsised ja ta on mõnda aega haiglas, kus saab teada, et Betty ja Thomas Caldwelli pole tegelikult olemas. Nii plaanib Amir Sohrabi endaga Ameerikasse võtta, kuid seegi ei lähe nii libedalt, kui alguses tundus - USA võimud ei taha poisile viisat anda ning Amir ütleb Sohrabile, et peab mõneks ajaks murdma lubadust poissi mitte orbudekodusse tagasi saata. Selle peale üritab Sohrab end tappa, kuid jääb siiski ellu. Lõpuks õnnestub Amiril Sohrab siiski endaga Ameerikasse kaasa võtta ning poiss hakkab nende juures elama.

Tahtsin seda raamatut juba päris pikka aega lugeda, kuna päris mitu inimest kiitsid seda. Võimalus selleks tekkis mul alles eile, kui viimaks raamatukokku jõudsin. Niisiis alustasin sellega kohe, kui raamatukogust koju jõudsin ja lõpetasin siis nüüd, et värskeid muljeid jagada. Kõige esimene asi, mille peale ma hetkel tulen, on see, et see raamat pani nii paljude asjade üle tegelikult mõtlema. See, mis toimus Afganistanis sel ajal ja mis praegu - nende olukord ei ole ju tegelikult parem, sest ikka kuskil keegi sõdib. Siis veel see Amiri ja Hassani sõprus - mind tõsiselt üllatas see, kuidas Hassan alati Amirile truuks sõbraks jäi, kuigi Amir talle ise just kõige parem sõber polnud. Hassan oli vapper ja astus alati Amiri kaitseks välja, kuid Amir ei teinud seda kunagi Hassani heaks, kuigi oleks ju võinud, kui Assef Hassanit ründas ja Amir ise seda pealt nägi. Ta poleks pidanud lihtsalt vahtima jääma ja pärast sellest vaikima. Ali ju teadis, mis tegelikult juhtus. Ja ometi oli Hassan veel aastaid hiljem ise Amirile kirjutanud, tundnud huvi, kuidas tal läheb, kui Amir ise selle süütunde varjus elas. Minu jaoks oli Hassan märterlikkuse kehastus, kuid ometi suutsin ma talle kaasa tunda. Tunnistan, et tundsin talle isegi rohkem kaasa kui Amirile. Kui nüüd üldisemast rääkida, siis meeldis mulle selle raamatu juures see, et ta ei jäänud kordagi venima. Samas oli kohe alguses juba paar kohta, mis mu peaaegu nutma panid. Samas oli vahepeal üldse nii, et lugesin ühte lehekülge ja peaaegu nutsin, kuid järgmist lehekülge lugedes hakkasin lihtsalt südamest naerma, sest mõni repliik oli päris hea. "Naabrite pead pöördusid vaatama sel pärastlõunal, kui buss puristades tänavat mööda üles sõitis ja peeretades meie parkimisplatsile veeres." - minu arust üks parimaid lauseid, mille üle ma ka päris korraliku kõhutäie naerda sain. Siis veel meeldis mulle lõpp, mis oli isegi armas. Mina sain sellest igatahes nii aru, et Amir leidiski oma andestuse Sohrabis ja see, kui nad lohet lennutasid. Sohrabi sõnad: "Sinu jaoks, kas või tuhat korda." Lihtsalt parim lõpp parimale raamatule :)

Ja lõpetuseks veel mulle kõige rohkem meeldinud/meelde jäänud tsitaadid:

"Aga nüüd ma tean, et pole õige, kui öeldakse – minevikku saab maha matta. Sest minevik kraabib end uuesti välja.“  

***

"Kui sa tapad mehe, siis varastad tema elu,“ seletas Baba. „Sa varastad naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kellegi õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele. Kas saad aru?“ 

***

"Inimene, kes raiskab ära jumala anded, on eesel.“ 

***

"Me leiame õuest kibuvitsapõõsaste tihniku tagant väikese kilpkonna. Me ei tea, kuidas ta sinna on sattunud, ja oleme liiga erutatud, et sellest hoolida. Me värvime ta kilbi erepunaseks, see on Hassani idee, ja hea idee: sel kombel ei kaota me teda kunagi ära. Me kujutleme end kahe hulljulge maadeuurijana, kes on avastanud hiiglasuure eelajaloolise koletise kauges džunglis ja oleme selle kaasa toonud, et muu maailm ka seda näeks. Paneme ta puust vagunisse, mille Ali oli Hassani jaoks eelmisel talvel sünnipäevaks meisterdanud, kujutleme, et see on suur teraspuur. Ennäe missugune tuldhingav monstrum! Me marsime rohul ja veame vagunit enda järel, ümber õuna- ja kirsipuude, millest saavad pilvedesse kaduvad pilvelõhkujad, tuhandetele akendele ilmuvad pead, et jälgida all toimuvat vaatemängu. Me kõnnime üle poolkuukujulise silla, mille Baba oli ehitanud viigipuude salga lähedale, sellest saab suurepärane linnu ühendav rippsild, ja väike tiik all muutub vahuseks mereks. Ilutulestik lahvatab silla massiivsete sammaste kohal ja relvastatud sõdurid annavad meile au, sel ajal kui gigantsed terastrossid kaovad taevasse. Väike kilpkonn põrkub vastu vaguni külgi, me tirime vagunit mööda punastest tellistest sõiduteed ja sepisrauast väravatest välja, ning tervitame maailma juhte, kui nad seal seisavad ja plaksutavad. Meie oleme Hassan ja Amir, kuulsad seiklejad ja maailma suurimad maadeuurijad, kes kohe saavad aumedalid sangarlikkuse eest... „ 

***

"Segaduse kindlusest tõin kindlusetuse segadusse.“

***

"Libistasin pildi tagasi sinna, kust olin selle leidnud. Siis äkki taipasin: viimase mõtte peale polnud ma tundnud mingit torget. Sohrabi toa ust sulgedes mõtlesin, kas just niimoodi ei hakka võrsuma andestamine – mitte fanfaarihelide saatel saabuva ilmutusena, vaid valuliselt kõike kogudes, pakkides ja vaikselt keset ööd lahti lastes.“ 

***

"Vaikne tähendab rahu. Rahulikkust. Vaikne tähendab elu HELITUGEVUSE nupust mahakeeramist. Vaikimine on VÄLJALÜLITAMISNUPU vajutamine. Kinni panemine. Täielikult.“