He's in the Army Now

Pole jälle päris pikka aega kirjutanud, aga mul polnud ka millestki kirjutada. Vaevalt kellelegi meeldiks seda lugeda, kuidas ma päevast päeva lihtsalt vedelen ja passin foorumites. Sellestki tuleks heal juhul paar lauset. Noh, tänane läks natuke teisiti. Üks mu sõber, keda ma juba teab kui kaua polnud näinud, teatas mulle, et läheb sõjaväkke ja küsis, kas ma ei tahaks siis tema juurde väikesele istumisele tulla. Kuna ta rääkis seda juba üsna nädala alguses, siis ei osanud ma midagi kindlat talle veel vastata. Täna pöördus ta uuesti mu poole ja küsis, mis ma teen. Siis ma olin foorumites ja mõtlesin, kas vastata oma (hetkel) ainsale teemale või mitte. Väga ei viitsinud, sest ma tundsin tungivat vajadust vähemalt täna mõneks ajaks arvutist eemale saada ja nii ma ütlesingi Rainerile ära, et ma ikkagi tulen. Siis käisingi kiiresti pesus ja panin riidesse, enne kui sammud tema kodu poole seadsin. Siiski tuli mulle mõte, et ma ei saa ikkagi tühjade kätega minna, ja nii läksingi läbi veel tee peale jäävast poest, et talle Raffaello võtta. Just siis, kui ma selle valge karbikesega poest välja tulin, helises mu telefon ja Rainer küsis, kus ma olen. Ta tahtis ise ka poodi minna ja nii tuli ta mulle autoga tolle poe juurde vastu. Sõitsime siis Konsumisse, kust mitu pakki mahla võtsime - üks viinamarjamahl, siis mingi mustika-õuna ja lõpuks küsis Raineri tüdruk ise vett. Palju jooke sai siis ostetud.

Siis sõitsime Raineri juurde ja ma nägin ise ka lõpuks tema tüdruku ära. Siis olid kohal veel üks Raineri sõber ja ta vanemad. Kutsusime mu venda ka, aga ta vaatas Supernaturali ja siis me ei olnudki kindlad, kas ta üldse jõuab. Varsti hakkasime sööma ka ja siis sain ma selle viinamarjamahla ära proovida. Ma võin öelda, et sellest magusamat mahla pole ma eluilmas joonud ja see viinamarjamahl ajas mind veel rohkem jooma. Ei olnud väga hea. Siis võtsin seda teist mahla ja oli parem. Raineri isa rääkis sõjaväenalju ja ma olin vist üldse ainus selles seltskonnas, kes enamiku ajast lihtsalt vait oli ja kuulas. Tüüpiline mina, kuigi on inimesi, kellega ma võikski rääkima jääda ja kellega ma üsna vabalt suhtlen :D Siis saime kõhud täis ja läksime mõneks ajaks Raineri tuppa, kus kuulasime muusikat ja Rainer näitas igasuguseid asju meile, kaasa arvatud pilte enda aastalõpuballist, kus ta oli sunnitud oma kostüümi juures naiste sukki kandma ja see pitsist äär kostüümist läbi paistis xD võis piinlik olla. Mingi hetk sõime veel vanillijäätist maasikatega ja siis varsti sõidutas Raineri tüdruk mu koju ka. Nüüd ei ole ka veel tuju foorumites passida (vähemalt mitte enne hilisemat õhtut), sest väljas on nii ilus ilm ja tahaks mõne tiiru jalutamas veel käia. Parem lõpetan selle postituse ja panen siia ühe laulukese, nagu mul juba tavaks on saanud. Olge chillid! :)

 Miks just see lugu: Sest mul on täna lihtsalt tuju Imagine Dragonsit kuulata. Selle bändi avastasin ma esimest korda üldse läbi mängu SongPop, kus ma arvasin ära nende laulu Radioactive ja seda siis YouTube'is kuulasin. See oli ka mõnda aega üks mu lemmikutest lauludest. Millalgi kevade poole otsustasin veel Imagine Dragonsi laule otsida ja leidsin esimesena selle. Kuulasin korra, tahtsin kohe uuesti kuulata, sest mulle hakkas see laul nii meeldima. Üldse on albumil Night Visions päris palju häid laule. Soovitan! :)

Simon Holt "Hirmuilm"

HOIATUS! VÕIB SISALDADA SPOILEREID!

"Peaaegu aasta on möödunud ajast, kui Reggie avastas neeljad. Talvine pööripäev on jälle lähenemas. Nende õnnetute jaoks, kes koletiste saagiks langevd, tähendab see öö sõnulseletamatut õudust, sest sel korral ei suuda Reggie koletisi peatada. Ta on vangistatud hullumajja, kus temaga tehakse iga päev koletuid sadistlikke katseid. Tema elu on muutunud põrguks maa peal. Neeljad ründasid tema venda. Ta isa peab teda hulluks. Aaron on ta silmist kaotanud. Jäljekütid soovivad ta surma. Aga Reggie ei anna alla. Ja abi saabub hoopis ootamatust kohast - ent kas seda saab usaldada?"

"Hirmuilm" siis on "Neeljate" triloogia kolmas raamat. Esimese raamatu "Neelatud" lugesin läbi juba 2010, kui seda poeriiulil nägin ja selle ka endale ostsin. Et oleks arusaadavam, mida ma siia kirjutan, siis üldise tutvustusena räägiksingi kõigepealt lühidalt, millest need raamatud räägivad. Loo peategelaseks on 15-aastane Regina Halloway, kes ühest vanast päevikust loeb neeljate kohta, kuid ei usu seda juttu, kuni neeljas tema venna Henry üle võtab. Neeljad näevad inimese suurimaid hirme ning just nende hirmude kaudu nad inimkehasse sisenevadki, muutes oma ohvri julmaks ja sadistlikuks. Inimesi saab neelja küüsist päästa aga ainult Regina, kes suudab siseneda nende meeltes asuvatesse hirmuilmadesse ja seal aidata neil inimestel oma hirmud võita - nii võidavas nad ka neelja ning ohver muutub jälle selliseks inimeseks, nagu ta varem oli. Kergem on neeljat muidugi võita külmas, sest neeljad ei kannata külma ja külm nõrgestab neid. 

Eelmisel suvel lugesin läbi triloogia teise raamatu "Pööripäev" ning selle raamatu lõpp juhatabki sisse kolmanda alguse - Regina on pandud hullumajja. Põhjus, miks ta seal oli, oligi see, et tema isa oli tütre sinna pannud, kuna arvas, et viimane on mõistuse kaotanud. Tegelikult oli Reggiest huvitatud aga neeljate heaks töötav doktor Unger, kes tahtis luua uut liiki - inimese ja neelja hübriid ehk teisisõnu neelja võimetega inimene. Regina peal tehakse katseid ning teda sunnitakse pidevalt minema inimeste hirmuilmadesse. Nagu loo arenedes selgub, polnudki doktor Ungeri eesmärk Reginast ainult hübriidi luua, vaid tema sisse talvisel pööripäeval neeljas panna, et temast saaks superneeljas, kes põhjustaks maailmas kaose ning tapaks inimesi nende endi hirmudega. Selgus, et ka Regina võimed tulid sellest, et inimeste hirmuilmades neeljas mitte ei hävinud, vaid sai osaks Reginast endast, ja muutis sellega ka tema DNA-d. Sellepärast sundis ka doktor Unger teda pidevalt hirmuilmades käima, kuni ühel päeval Regina oma parima sõbra Aaroni, Quinni ja endise jäljekütiga haiglast põgenes. See aga ei tähendanud, et ta väljaspool ohtu oli, sest nii neeljad kui jäljekütid olid tal järel. Samas tõid Aaron, Quinn ja Machen haiglast ära ka Macie, kelle päevikut Reggie lugenud oli ja kellel olid samasugused võimed nagu Reggiel, ainult naine oli mõistuse kaotanud ja erilist infot neil saada ei õnnestunud, kui Reggie just naise pähe ei läinud. Seda ta tegigi, kuid seal oli Macie teda hoiatanud, et ta ei läheks hirmuilmade tuumadesse, sest vastasel juhul kaotab Reggie samamoodi mõistuse. Siiski ilmus just talvisel pööripäeval Reggie juurde Macie, kellest oli saanud see, mida doktor Unger Reggiega teha tahtis - superneeljas. Ta oli valmis põhjustama kaost, kuni Reggie naise mõistusest siiski tema inimlikuma poole leidis ja Macie ainsat vabastust surmas nägi. Pärast Macie surma said Reggiest ja jäljeküttidest liitlased ning jäljeküttide ridadesse asus ka tema poiss-sõber Quinn. Reggie aga käis endiselt inimeste hirmuilmades, üritades neid neelja käest päästa. 

Selle raamatu lugesin ma läbi kahe päevaga ja ma pean tunnistama, et võrreldes eelmise kahe raamatuga kippus selle algus pisut venima. Põnevamaks läks see minu jaoks siis, kui Reggie avastas, et suudab inimestele nende hirmudest illusioone tekitada - see aitas tal ka haiglast põgeneda, kuni ta Quinni, Aaroni ja Macheniga kohtus. Mis mulle veel eriti meeldis kogu selle põnevuse kõrval oli Reggie ja Aaroni sõprus. Nad olid parimad sõbrad ning Aaroni armastus Reggie vastu tekitas lihtsalt sellise awww-reaktsiooni. Samas oli Reggie hoopiski armunud Quinni, kuigi ma alati shippisin Reggiet ja Aaronit, sest nad olid minu jaoks lihtsalt see one true pair. Kui ma jõudsin viimaste peatükkideni ja selle kaoseni, mis Macie põhjustas, siis ei suutnud ma kohe kuidagi raamatut enam käest ära panna. Ma isegi kartsin Aaroni elu pärast, kuigi erinevalt temast jättis Quinn mind suhteliselt külmaks. Mis lõppu puutub, siis minu jaoks jäi see ikka kuidagi poolikuks. "Hirmuilm" pidi selle "Neeljate" triloogia küll lõpetama, kuid see lõpp oli täpselt selline, nagu oleks ikka mingit järge või vähemalt spin-off-i oodata. Igatahes arvan ma, et see võiks täitsa huvitav olla, kui ka see raamatusari filmiks tehakse.

Ja lõpetuseks mõned mu kõige lemmikumad kohad :)

"Mis sinuga just juhtus, Regina?" küsis doktor Unger viimaks. Ta hoidis pliiatsit bloknoodi kohal õhus, valmis kõik asjakohased infokillud kirja panema. Kuid Reggie ei kavatsenudki talle seda rõõmu pakkuda.

"Oh, ma vist lihtsalt minestasin. Ilmselt on see korsett liiga tugevasti kinni tõmmatud. Teate ju küll meid naisi - eruta meid natuke liiga palju ja kohe pilt eest. Huhh!" Reggie lehvitas endale melodramaatiliselt tuult.

***

"Mul on kahju, et see nii kaua aega võttis." Aaron uuris Reggie nägu. Isegi hämaras valguses märkas ta tuhakarva nahka, aukuvajunud silmi ja lohkus põski, kuid püüdis oma muret mitte välja näidata. "Nad peitsid su päris korralikult ära."

"Ma teadsin, et sa mu leiad."

Aaron tõmbas tüdruku uuesti oma ligi ja suudles ta laupa.

***

Reggie kõhkles. "Sa maitsed nagu pulgakomm."

Selle peale purskas Quinn naerma.

"Pulgakomm, mis? Jah, ma sõin enne ühe. Ma tean, et see pole kuigi mehelik, aga ilmselt on see etem kui makaronid küüslauguga, mida ma õhtuks sõin."

***

Ta oli juba tükk aega tagasi kaotanud järje, mis päev parajasti on, kuid ühel hommikul, kui ta oli parajasti tagasi teadvusetusse vajumas, sosistas Aaron talle kõrva:"Peaaegu valmis, kullake. Peaaegu läbi. Sul läheb väga hästi."

Sõnad olid lohutavad ja Reggie naeratas.

***

Aaron. Aaron. Aaron. Reggie korrutas poisi nime oma peas ikka uuesti ja uuesti, nagu oleks see ränikild, mida ta vastu metalli tagus. Aaron. Karjed ta kõrvus nõrgenesid. Aaron. Vesi koridoris näis alanevat. Aaron. Lõpuks tundus tema sisemuses sähvatavat säde. See oli väike, aga siiski esimene soojuskübe, mida tüdruk ses paigas tundis. Tüdruk täitis meele piltidega oma parimast sõbrast, kaevas üles iga viimase kui mälestuse, mida temast teadis, kõik, mida nad koos teinud olid, kõik, mida Aaron talle tähendas. Soojus kasvas, levis aeglaselt tema ihuliikmetesse ja ta ei tundunud enam nii õõnsana.

***

"Kui ma seal maas lebasin ja mõtlesin, et ei suuda enam kunagi püsti tõusta ja et ma lihtsalt jäängi sinna maha ja suren, läksid mu mõtted sinule. Ja ma lihtsalt kordasin sinu nime, ikka uuesti ja uuesti, kuni lõpuks tundsin, et suudan end jälle liigutada." Tüdruk vaikis ja hammustas huulde. "Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid. Et isegi kui me parasjagu koos ei ole, oled sa alati minuga."

Naeratus mängles Aaroni huultel ja ta paistis istuvat veidi sirgemalt.

***

"Tegelikult väga hästi, usu või mitte," lausus Reggie. "Isa käis üks õhtu isegi kohtingul. Naine oli paras peletis, aga mul on hea meel, et ta vähemalt üritab."

It Starts With Us

Hei-hei! Jäigi eilne vahele, aga poleks suurt midagi kirjutada ka olnud. Eilne päev möödus nagu ikka - ärkasin, käisin vanaemaga poes ja ülejäänud õhtu olin suht niisama. Või noh, ostsetud sai ristsõnade ajakiri ja üks raamat, mida ma juba mitu päeva tahtnud olin - "Neeljate" triloogia kolmas raamat "Hirmuilm". Ristsõnu lahendasingi siis õhtu otsa ja ma pean tunnistama, et Kumas on tõesti keerulised ristsõnad. Isegi raskemad kui Ristikus. Plaanis oli hakata lugema ka raamatut, kuid selleni ma ei jõudnudki ja nüüd kavatsen seda teha täna. Tänasest rääkides - mul oli üks vägagi huvitav unenägu. Või noh, ma mäletan ainult väikest osa sellest unenäost ja see oli selline, et ma olin kuskil laagris või midagi. Ja siis sinna tuli Joseph Morgan, keda ma kohe kallistama jooksin. Muide, ta oli palja ülakehaga :D ja siis iga kord, kui ma teda nägin, ma kallistasin teda :D 

Muidu ärkasin kell kümme ja siis vanaema rääkis, et Raadil põles rehvihunnik. Isegi lehes kirjutati sellest. Nojah, ei teagi, miks see põlema läks. Igatahes käisin pärast ärkamist kohe pesus, panin riided selga, sõin natuke ja siis pakkisin oma asjad, sest seda ma eilse õhtu peale jätta ei viitsinud. Pakkimine juba on üks ütlemata tüütu töö. Kuskil enne kahte sõitsime kesklinna ja passisime bussijaamas, sest mu buss pidi alles 14:35 tulema. Lõpuks tuligi ja ma katsusin end oma pampudega bussi peale mahutada. Sõit läks väga kiiresti ja nüüd olengi siis lõpuks kodus. Varsti hakkan ilmselt raamatut ka lugema ja kui ma ta kord läbi saan, katsun sellest ka väikse blogipostituse teha, et oma muljeid jagada. Praegu aga lõpetan ning panen siia jälle ühe laulukese. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Old but gold. Selle loo avastasin tänu SongPopile, mis juba mänguna on üsna sõltuvusttekitav. Seal kuulsin küll osakest sellest loost, kuni ära arvasin, aga siis hakkas see mulle huvi pakkuma ja nii ma trükkisingi ühel päeval YouTube'i selle loo nime ja kuulasin lõpuni. See hakkas mulle kohe nii väga meeldima, et kuulasin isegi mitu korda ja praegu ma ka seda oma empekas just ei skipi, kui see peaks tulema. See on laul, mis paneb mind ennast ka kaasa liigutama ja kui ma oleks püsti, ma ilmselt tantsiks selle saatel :D 

Ma ei ole kajakas!

Ja teie jutuvestja ongi jälle siin! Täna panin äratuse siis kella kaheksaks, kuid öösel enne magamajäämist kuulasin veel The Scripti, sest olin eelnevalt Iti blogi lugenud ja kuna ta seal seda bändi mainis, tekkis mul ka tahtmine neid kuulata Vara ärkasin ma täna muidugi sellepärast et jõuda kolme toreda tüdruku lõpetamisele. Olime eelnevalt Sannuga kokku leppinud, et saame kokku ja lähme koos. Siis läksingi natuke enne kella 11 buss number seitsme peale ja sõitsin kesklinna. 11:20 pidime Sannuga Rahva Raamatus kokku saama, kuid nagu ikka, jõudsin ma kõvasti varem. Jäingi neid raamatuid vaatama ning silma jäi mulle veel "Neeljate" triloogia kolmas raamat, mida ma täiega tahan...ja siis veel "Soojad kehad". Viimase raamatu põhjal olen ma ainult filmi näinud ja mulle meeldis see. Samas seda "Neeljate" raamatut jäin vaatama, kuni Sannu kohale jõudis ja nii vaikselt mulle selja tagant ligi hiilis, et ma ehmatasin. Siis oli meil nalja kui palju.

Siis läksime Rimisse, et Triinule midagi võtta, kuna ta oli meile juba öelnud, et ei taha lilli. Siis võttiski Sannu kommikarbi ja mina suure šokolaadi. Rimis käidud, läksime kaupsi lilli ostma ja pärast seda tulime juba Vanemuise kontserdimajja. Rahvast oli juba varakult päris palju, aga enne saaliminekut saime veel tänaste lõpetajatega kokku, kellega lihtsalt paar sõna sai vahetatud. Muidugi ei teadnud me Sannuga alguses, kuhu minna, aga siis Triin juhatas meile tee kätte...või noh, pigem seletas, aga me saime aru. Olime siis rõdul ja üritasime leida vaba istekohta, aga lõpuks pidime ikka trepiga leppima. Vaade sealt kuigi hea ei olnud, aga midagi ikka nägin. Aktus möödas, oli raske välja saada, sest igal pool olid lihtsalt tohutud rahvamassid. Otsustasimegi siis kõigepealt Iti ja Kata üles otsida, kuid kuigi lihtne see polnud. Mingi hetk leidsime Kata lihtsalt selle järgi üles, et ta lehvitas meile ja siis saime oma õnnitlused ja kallistused edasi anda. Siis otsisime Itit ja esialgu ei leidnudki teda. Kõndisime sinna tagaukse juurde ja tagasi, kuni ma ise Itit märkasin ja me tema juurde läksime, et tallegi kallid ja õnnitlused edasi anda. Siis võtsime ette kõige raskema missiooni - leida üles Triin. Raske oli see just seetõttu, et seal kohviku terrassil oligi meeletult palju rahvast ja raske oli siis näha tüdrukut, kes lõpetajatest ainsana pükse kandis. Siis suutis aga Sannu pilk kuidagi tema omaga kohtuda ja nii leidsime üles ka Triinu, kes ka õnnitlused ja kalli sai. Temaga vahetasime ka mõned sõnad ja siis läksime juba ära. 

Sannul oli mõte, et võiks kinno minna ja ma arvasin ka, et vaataks ära siis sellise filmi nagu "The Big Wedding", kui seda üldse sellisel ajal näidatakse. Kinno minnes aga pidime pettuma, sest kõik seansid olid õhtused ja nii kaua me küll oodata ei viitsinud. Siis leidsime alternatiivi ning läksime Fastersisse sööma. Võtsime mõlemad suured juustuburgerid, kuni ma avatasin, et see burger on pooltoores ja kohati täitsa külm. Jamasti, kuid ära ma ta sõin. Saime mõlemad oma kõhud täis, siis istusime mõnda aega selle Treffneri kuju juures ning edasi läksime Ujula Konsumisse, et Sannu saaks oma kassile süüa osta ja mina omale ühe jäätise. Seal käidud, läksime Vene peatuse juurest üle tee ning iga roju oma koju. Ma ei saa kohe mainimata jätta, et Peetri kiriku juures ristmikul on täiesti hullumeelne liiklus. Mul tuli roheline tuli ja ma hakkasin üle tee minema, kuid samal ajal keeras mingi auto sinna ja oleks mind peaaegu alla ajanud. No kamoon, see liiklus võiks väheke reguleeritum olla või midagi. Tuppa jõudes jällegi tundsin, et mu jalad löövad tuld välja ja seekord ma võtsingi kohe kausi, lasin sinna jahedat vett ja pistsin jalad sisse. Mõnus. Nüüd aga lõpetan ja panen siia tänase laulu. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Ja jällegi Lights. Lightsi ma avastasin kuskil 2010. aastal, kui ma leidsin tema loo pealkirjaga "Ice". See mulle igatahes meeldis. Siis sügisel, 2 aastat hiljem leidsin veel mõned head Lightsi lood, kaasa arvatud selle, mis on pärit albumilt "The Listening". Üks põhjus, miks mulle see lugu meeldib, on selle sõnad. Seda on hea kuulata siis, kui tuju ei ole kõige parem, sest kui ma juba nendele sõnadele mõtlen, tuleb naeratus näole. Üldsegi meeldib mulle Lights sellepärast et ka tema teised laulud on hästi siirad ja ta tundub lihtsalt selline armas inimene :)

You Can Be the Greatest, You Can Be the Best

Hei, hei, hei! Lubasin täna kirjutada ja siin see postitus siis on. Hommikul ärkasin kümnest ja käisin siis duši all. Pärast seda sõin kausitäie helbeid ning harutasin oma patsid lahti, mis ma ööseks pähe tegin. Lokid jäid väga lühikeseks ajaks sisse ja Sannu lõpetamiseks olid need juba välja läinud. Mingi aeg hakkasin riidesse ka panema ning siis tõmbasin sukkpüksid jalga, kuid need läksid selle toimingu käigus katki. Helistasin siis vanaemale, et ta uued tooks ja õnneks saabus ta veel õigel ajal. Seega riietus oli mul olemas. Kuna aega veel natuke oli, istusin ka mõnda aega arvutis, ehkki midagi seal väga teha polnud. 14:12 sõitsin buss number seitsmega kesklinna ja käisin kaupsist läbi, et Sannule kommikarp ja lilleõis võtta. Alguses tahtsin Raffaellot võtta, aga seda ma ei leinudki üles ja nii ma võtsin mingi Kalevi kommikarbi. See võetud, läksin lillepoodi ja sain oma õie ka kätte.

Siis seadsingi oma sammud Karlova poole ja loomulikult õnnestus mul liiklusummikusse sattuda, kui tahtsin Soola tänava nurga peal üle tee saada. Seal seisis siis üsna mitu autot reas ning nad ei tahtnud kuidagi edasi sõita. Mõni julgem nõelus nende vahelt kuidagi, aga mina ei hakanud riskima, kuna mul oli nagu sitaks aega veel ka. Ma olin lihtsalt passive agressive ja vandusin neid autosid mõttes, et nad edasi ei tahtnud sõita. Lõpuks hakkas see autorivi ikkagi liikuma ja sain ilma igasuguste probleemideta üle tee minna, kuni jõudsingi lõpuks Karlovasse. Läksingi kohe koolimajja, otsides pilguga rahva seast tuttavaid nägusid, kuid leidsin ainult Sannu ja tema klassiõe Triinu, kellega ma mõned sõnad juttu rääkisin, enne kui nemad aulasse läksid. Arvasin, et mind saadetakse mõnda klassiruumi, aga mahtusin ise ka saali ära. Seal oli enamik rahvast lapsevanemad ja sugulased, kuid ühtegi tuttavat nägu ma siiski ei näinud. Terve aktuse seisingi seal taga seina ääres, kuid peaks mainima, et äärmiselt hea vaade oli, kuna ülejäänud inimesed istusid. Vahepeal tundsin, kuidas pea ringi hakkas käima ja õhk ka justkui otsa sai. Tõeliselt palav ja umbne oli, aga elasin üle. Lõpuks saadeti lõpetajad välja ja nii läksid ka külalised. Jälle sattusin ummikusse, kuid seekord olin inimeste ummikus. Keegi ei tahtnud kuidagi liikuda ja ma kartsin tõsiselt koolitreppidel ninuli lennata, kuid õnneks jõudsin probleemideta välja.

Väljas oli väga palju rahvast ning ma otsisin pilguga nii mõndagi tuttavat nägu, kuni Iti ja Kata mu ise üles leidsid. Sain veel teada, et Iti oli mulle enne helistanud, kuigi mina oma telefoni helisemas ei kuulnud. Siis märkasin, et tõesti oli helistatud ja salvestasin Iti numbri ära. Kuni lõpetajad välja tulid, rääkisin nendega juttu ja tore oli neid üle pika aja näha ka. Ma mäletan veel selgelt kui lühikeseks see eelmine kohtumine jäi. Esimese asjana paningi tähele, et Itil olid juuksed tõepoolest lühemad ja muidugi märkasin varsti ka seda, et Kata räägib ikka väga kiiresti. Mingi hetk nägid Iti ja Kata Sannut, aga mina jällegi ei näinud, kuni lõpetaja ise meie juurde oma lillekimbuga tuli. Siis andsin oma õnnitlused koos kommikarbi ja roosa roosiõiega edasi ning jäime kolmekesi juttu ajama. Varsti pidi Sannu aga pildistama minema ja siis hakkasidki enamvähem kõik pilte tegema. Mul õnnestus kuidagi kedagi photobombida ka, kuigi ma ei teinudki seda tegelikult meelega. Pärast märkasin, et oh, ma photobombisin ja siis Iti ütles selle peale, et ma olen ikka nii kuri :D Juhtub :D Siis läksime Sannuga tema vanemate juurde ja Iti ning Kata pidid ühele teisele lõpetamisele minema, seega jätsime nendega mõneks ajaks hüvasti. 

Kohustuslik pilt lõpetajaga :)

Mina jäin veel Karlova juurde ja sain ka Sannuga pärast pilti teha. Siis andis ta oma lilled ja lõputunnistuse vanematele ära ning edasi arvas ta, et võiks kodust läbi käia ja riided ära vahetada. Siis jalutasimegi tema juurde ja ma jäin teda õue mõneks ajaks ootama, kuni ta kassiga välja tuli. Tal on kass nii suureks kasvanud ja ma natuke aega hoidsin teda süles ka. Ta pani oma nina minu oma vastu ja klammerdus igati külge. Nii nunnu loom ikka, et võtaks endale. Siis lasime Rudy natukeseks jooksma ka ja esimese asjana jooksis ta Sannu isa auto alla, kust teda raske kätte on saada. Kuna Sannu isa oli autos, käivitas ta mootori, et vaadata, kas Rudy tuleb välja. Lõpuks tuli ja siis viis Sannu kiisu tuppa. Siis seadsime oma sammud kesklinna poole, sest me ei teadnud, kaua Itil ja Katal läheb, ning meie esimene mõte oli hoopiski kuskile pingile istuda, et neist kellegi kõnet oodata. Kui olime Raatuse tänaval, helistas mulle Kata ja küsis, kus me oleme. Lõpuks leppisime kokku, et kohtume Ülikooli Raamatukogu juures purskkaevu ääres. Vot sinna andis kõndida ja ma loodan, et nad väga kaua meie taga ootama ei pidanud :D 

Ma arvasin alguses, et Triin on ka nendega, kuid siis sain teada, et ta pidi ära minema ja seega olime neljakesi. Läksime siis Operasse pitsat sööma ja võtsime kaks Maxi pitsat, millest suuremaid ma varem polnudki näinud. Sannu, Iti ja Kata võtsid veel joogiks siidrid ning mina olin siis oma õunamahlaga, mis pidi olema suur, aga klaasi põhjal just ei ütleks, et see kuigi suur oli. Sõime siis pitsat ja rääkisime, nalja sai ka päris palju ja tõesti väga lahe oli. Ühel hetkel helises Itil telefon ja ta lasi mul seda helinat mõnda aega kuulata, kuni tundsin ära The Scripti laulu Hall of Fame. Vot sellest läksin ma kohe väga pöördesse ja Itil, Sannul ning Katal oli siis nalja kui palju :D Ikka on hea ju teiste reaktsioone vaadata ja kui veel keegi millestki väga vaimustuses on...oi jah ;D Sannu oli muidugi esimene, kes ütles, et ta ei jõua enam seda pitsat süüa ja varsti saime teada, et Iti ja Kata ka enam väga kauaks jääda ei saa. Mina aga avastasin varsti, et mu sukapüksid hakkavad tagant rebenema. No palju õnne! Muidu läks see aeg seal kuidagi ruttu, aga oma kahe hiiglasliku pitsa saime neljakesi söödud küll. Nad veel ootasid minu taga, et ma oma viimase pitsatüki söödud saaks ja joogi ka ära jooks. Nii armas neist :) Siis ajasime end püsti ja hakkasime ära minema, kuni ma suutsin kuidagi nagi otsa veel koperdada :D Osav, eks? 

Väljas jäid Iti ja Kata hetkeks autot otsima ja kui nad selle leidsid, jätsime hüvasti. Meie Sannuga aga tahtsime juua ja mahlajäätist ja nii suundusime esialgu kaupsi, kust polnud midagi võtta, aga pärast läksime Rimisse. Kaupsi juurest veel üle tee minnes tuli mu juurde üks vanema naine ja küsis, kas mul kingad hõõruvad. Siis ma olin küll umbes nii, et miks tal seda vaja teada on ja siis ta ütles, et mul on sukad nii katki. Nagu ma seda juba ise ei teaks. Ma mõtlen, kes see üldse oli ja miks ta mulle seda ütlema pidi. Võib-olla ongi mõni inimene selline, kes teeb teistele pidevalt märkusi, ehk isegi neile, keda ta nii hästi ei tunne. See selleks. Rimist võtsime siis oma mahlapulgad ja kahepeale ühe suure Nestea. Siis esialgu läksime mänguväljakule istuma, kuid seal kaua olla ei kannatanud ja nii olime jälle oma armsa koha juures, kus oli ka Treffneri kuju. Seal ma avastasin, et mu sukad on ikka väga katki ja lagunevad juba eest ka. Hoidsin pöialt. et nad mul vanaema juurde jõudes päris jalast ära ei laguneks. Kauaks me istuma ei jäänudki, sest mu sukad lagunesid ja jalad lõid lausa tuld välja ning Sannu oli lihtsalt väsinud. Tagasi jõudes viskasin siis oma katkised sukkpüksid minema ja käisin duši all, sest ma ilmselgelt higistasin nagu põrsas ja rõve oli olla. Siis panin arvuti käima ja ilmselt olengi mõnda aega veel, kuigi lähen vara magama. Homme vaja ikkagi veel ühele lõpetamisele jõuda. Praeguseks aga lõpetan ja panen siia laulukese. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest mul ei ole lihtsalt sõnu, et seda kirjeldada. See laul tähendab mulle juba nii palju ja kui ma vajan inspiratsiooni, on see minu jaoks kõige õigem laul, mida kuulata. Niisiis seda lugu on kahes variandis - originaal ja koos Will.I.Am-iga. Mulle endale meeldib originaal rohkem ja seda just sõnade poolest, mis on hästi natukene teistsugusemad. See siin ongi originaalversioon siis. Mis ma veel võin selle laulu kohta öelda, on see, et see on tegelikult väga ilus laul ka ning ma vist tean selle sõnu peast :D "Some will call it practice, some will call it luck but either way you're going to the history book"

Suviiiiiiiiii!!!!!!!!!!

Now it's official :)

Heeeeeeeey! Tundub, et Tartus viibimine on mind aktiivsemaks blogijaks muutunud, kuigi ma ei tea, kuidas edaspidi need postitused tulema hakkavad. Kui millestki kirjutada on, siis kirjutan, ja täna mul on jälle, millest kirjutada :) Hommikul ärkasin kell üheksa, sest pidin täna koolis olema. Siis käisin pesus, sõin ja natuke aega passisin niisama tühja, kuni 11:05 buss number seitsmele istusin. Haha, raudteejaamas tuli kontroll peale ja siis tõsteti üks jänes maha :D Ise sõitsin Maarjamõisasse ning umbes poole 12 paiku olin koolis. Nii hea oli üle pika aja kursakaaslasi näha ja siis me vahetasime jälle praktikast muljeid ning rääkisime lihtsalt, kuidas meil läinud on. Kusjuures mul oli selline tunne, nagu poleks jälle sada aastat koolis olnud, aga tänane päev oli ka viimane. Kõigepealt oligi mul siis eaka praktika lõpuseminar, kus arutasime oma praktikamuljeid ning rääkisime, kuidas meeldis. See sai üllatavalt kiiresti läbi. 

Edasi oli rahvatervise seminarini umbes pool tundi aega ja mina tahtsin midagi head. Ega's midagi, suundusingi siis kohvikusse ja võtsin kaks saiakest. Endale meeldivaks üllatuseks avastasin, et nendele trepiastmetele on nüüd piirded pandud ja nüüd polegi mul seda hirmu, et võin seda alla sadada. Tavaliselt olin seal ikka üliettevaatlik, kui oma kandiku ja praega ülespoole lauda läksin. Ma tõesti kartsin, et lendan alla. Nüüd on õnneks vähe turvalisem. Siis liitusin Anni ja Karoliniga ning arutasime veel oma esitlust, mida rahvatervise seminariks vaja oli, hiljem tuli ka Ingel, kellega ka pikk jutt maha sai peetud. Rahvatervise seminaris siis tegime oma esitlusi ja rääkisime oma projektist. Õppejõud kiitis meid ja lubas kõigile A-d panna. Ootan huviga ;) Kui see seminar läbi sai, siis ongi selleks aastaks kooliga kõik ja mul on esimene kursus edukalt lõpetatud. Jah, nagu te aru saite, algas mul täna SUVI!!! Wohooo! 

Pärast läksin Tehnoloogia instituudi juurde, et buss number kolme oodata. Siis tuli Sten ja me mõlemad sõitsime kesklinna. Mina veel helistasin Sannule ja küsisin, mis ta teeb. Rääkisime juba eile õhtul kokkusaamisest, kuigi siis ta veel ei teadnud, kas ta saab minuga tulla. Õnneks sai. Täna olime aga kahekesi, kuigi eile kolmekesi oli ka päris vahva ja nalja sai palju. Esialgu siis läksimegi raamatukokku, sest Sannu pidi mingid raamatud ära viima, kuid võttis kohe uued ka. Siis tuli meil mõte, et võiks jäätist võtta ning läksime Rimisse, kust mina võtsin mahlapulga ja Sannu mingi muu jäätise. Otsisime siis pinke, kus istuda ja jäätist süüa ning mingi pingi me leidsime jõe ääres. Istusime ja sõime ja rääkisime juttu. Mingil hetkel tahtis Sannu, et ma talle ÕISi näitaksin, kuna Triin eile juhuslikult mainis seda, kui ma küsisin, et kust ta teab, et mu nime tegelikult i-ga kirjutatakse :D No siis näitasingi ja korraks vaatasime foorumeid ka. Kaua aga arvutit piinata ei saanud, sest mul oli aku iga hetk tühjaks saamas ja nii lendaski läpakas kotti. 

Kuna ma sain oma viimase stipi ka täna kätte, tuli mulle mõte, et ostaks uue ja normaalsema koti. Siis läksimegi edasi Zeppelini, sest seal oli päris suur kotivalik ja lõpuks ma saingi omale ühe, mis maksis 14.20. Pole paha hind ühe koti kohta. Siis pärast kotirallit tuli mulle mõte tähistada seda, et mul algas suvi ja nii ma mõtlesingi, et teen välja ja seega läksime edasi Metrosse sööma. Seal kassas oli üks täiega nunnu kutt :3 Anyways, Sannu rääkis, et seal pidid head wrapid olema ja me mõlemad võtsimegi ühed - mina kananagitsatega ja Sannu grillkanaga. Ise võtsin veel pelmeenid, sest kõht oli nii tühi. Eine käes, istusime sööma ja pärast läksime veel mõneks ajaks sinna Treffneri kuju juurde istuma, kus jälle päris kõvasti lollitatud sai. Olime seal umbes kaheksani ja siis läksime mõlemad oma teed. Tagasi jõudes jõin ise kõigepealt kaks klaasi vett ja siis käisin pesus. Hiljem teen omale patsikesed, et need homme lahti teha ja lokkidega olla :D Noh, homme tuleb üldse üks tegus päev, aga see selleks. Tänaseks aitab küll mu mulast. Olge chillid!

Miks just see lugu: Ja jälle The Script :D ma ei saa sinna midagi parata, et nad mul nii lemmikud on. See laul esialgu sellepärast et ma kuulsin seda täna, kui me Sannuga söömas käisime ja siis ma olin kohe: Oh my god, see on üks mu lemmikutest. Laulsin vaikselt kaasa ka ja Sannu muigas mul kõrval :D Tänu sellele laulule avastasingi selle The Scripti albumi #3, millel on lihtsalt superhead laulud. Seega polnudki If You Could See Me Now ainus. "Take that rage, put it on a page, take the page to the stage, blow the roof off the place"

Fun Fun Fun

Hei-hei! Jälle ei oskagi kuskilt alustada, ehkki kirjutada oleks nii palju. Nii, täna ärkasin pool seitse, käisin pesus ja sõin. Siis natuke aega vahtisin niisama ja kuskil kaheksa paiku läksime vanaemaga üle tee Risti peatusse, et siis buss number seitsmega Maarjamõisasse jõuda. Kui olime jõudnud Peetri kiriku juurde, helistas ema ja küsis, kus ma olen. Pidin temaga arsti juurde kaasa minema. Lembitu peatuses helistas ta vanaemale, sest mind ei saanud kätte. Ma ei kuulnud ka seekord oma telefonihelinat ning veel vähem tundsin ma vibramist. Emaga sain lõpuks kokku polikliinikus ning siis läksime trepist üles. Tal ei läinudki arsti juures kaua ja enne kümmet saime juba tulema. Mõtlesime siis kesklinna jalutada, aga siis tuli emale meelde, et raudteejaama lähedal on üks hea pood, kust võiks mulle uued ujukad saada. See pood oli aga kinni ja nii mõtlesime siis Ülikooli Raamatukogu juurest Kesklinna minna. Nojah, siis suutsime üldse ära eksida ning kõigepealt jõudsime Kastani tänavale, sealt edasi pöörasime kuhugi ma ei tea kuhu ja jõudsime Veski tänavale, kuskil selle tänava lõpus läksime üle tee ja tuli Näituse tänav, kuid õnneks olid teeviited ka ja me saime teada, mis suunas peaks minema, et kesklinna jõuda. Läksime siis mäest alla ning jõudsime Toomele, sealt edasi raekoja platsi ja kohal me olimegi. 

Käisime siis vanas kaubamajas ning sealt sain omale uued ujukad. Need on nii nunnud sinised. Siis sain veel nohikuprillid, mida ma terve päeva kandsin :D ma ei tea, mulle meeldivad need ning sobisid riietusega ka. Ma nägin nii hipster välja :D vanaema ei tundnud mind pärast veel ära, kui temaga uuesti kokku saime. Siis käisime turu peal ning hiljem veel Taskus. 14:35 saatsime ema bussi peale ja siis ma läksin vanaemast ka lahku. Kuskil kolme paiku pidin Sannu ja Triinuga McDonaldsis kokku saama. Jõudsin sinna 14:40 ning kohal polnud ei Sannut ega Triinu. Sannule veel helistasin kaks korda ja küsisin, kus ta on. Esimesel korral oli ta kodus ja teisel korral oli ta teel. Nii kümme minutit ootamist ja ma nägin neid tulemas. Triinu nägin siis esimest korda ära, kusjuures naljakas on see, et ma olen temaga enamvähem samas kandis, kui ma Tartus olen :D Esimesed sõnad, mis ta mulle muidugi ütles, oli see, et ma olen palju teistsugusem kui pildil. Haha, loogiline :D Võib-olla tegid mind teistsugusemaks veel prillid, mida ma kandsin. Andsin neid Sannule ka proovida ja ta nägi nii naljakas välja :D :D 

Kuna oli palav ja keegi meist kolmest mäkist midagi väga võtta ei tahtnud, läksime raekoja platsile. Seal tuli mõte, et võiks jäätist võtta. Mõeldud, tehtud. Triin ja Sannu võtsid mõlemad piparmündi-šokolaadi jäätised ...või noh, Sannu võttis tegelikult piparmündi-šokolaad-maasika-banaani segu :D weird, i know :D ja mina võtsin maasikajäätise. Siis istusime sinna välikohvikusse neid sööma ja Triinul hakkas esimesena jäätis vahvlist tilkuma, järgmine oli Sannu ja siis mina. Nalja vähemalt sai ning minul hakkas ikka päris korralikult tilkuma. Jäätist läks isegi mu pluusi peale, aga ma sain selle ära puhastada, enne kui see pleki jättis. Siis istusime ja mõtlesime, kuhu edasi, ja otsustasime ikka mäkki tagasi minna. Mäkis võtsime kõik kolm endale Happy Mealid, kuid me rohkem rääkisime ja naersime. Nalja sai päris kõvasti ja kuidagi said need eined ka söödud. Aeg läks ikka tohutult ruttu. Hakkasime siis kõik kolmekesi mööda Narva maanteed üles jalutama, Sannu oli esimene, kes meie seltskonnast lahkus, meie Triinuga kõndisime tükk maad veel edasi, kuni Risti peatuseni jõudsime. Seal hakkasin mina juba vaikselt vanaema juurde tuppa kõndima, kuid sai mõned sõnad veel ka vahetatud. Triin kutsus veel lõpetamisele ja nüüd ma mõtlengi, kas jõuan sinna, sest see on päev pärast Sannu lõpetamist ning pealegi veel üsna vara. Tõesti ei tea praegu. Aga noh, selline see mu pikk ja tore päev siis täna oli. Nüüd lõpetan ja panen ühe laulu siia jälle. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Kõigepealt - kes ei viitsi video algusest kahte minutit lihtsalt vaadata, kerigu aga julgelt edasi. Teiseks - põhjus, miks ma selle laulu siia täna üldse panin, on ilmselt tänane. Lugu oli siis selline, et kui me Triinu ja Sannuga mäkis istusime, tuli parajasti see lugu ja loomulikult tuli mõnele meist meelde hoopiski see video http://www.youtube.com/watch?v=BCv-HxktZFc 

Igatahes jääbki see nüüd tänast päeva meenutama, kuna selle looga sai lihtsalt tol hetkel nii nalja just tänu sellele videole, mille ma lingina panin :) 

Drip-Drop

Hei-hei! Polekski arvanud, et ma nii ruttu kirjutan but here it is! Täna olin sunnitud ärkama poole kuuest ja ma pole kunagi halvemini maganud kui täna. Voodisse läksin küll poole 12 paiku, aga magama jäin kuskil kolme ajal öösel. Siis läksime 6:40 bussiga mu tädi juurde, kus ma kohe teistpidi magama tagasi keerasin. Ärkasin kuskil pool 12 päeval. Siis rääkisin tädilastega ja üks jutuajamine minu vanaema ning 7-aastase täditütre vahel oli selline:

Täditütar: Pane suu kinni!

Vanaema: Miks?

Täditütar: Sest ma ei taha su jura kuulata!

Selle peale hakkasin ma naerma, sest see vestlus oli pigem naljaga mõeldud. Siis olin arvutis ikka päris tükk aega. Netipulka vaja ei läinud, kuna WiFi oli olemas. Mingi aeg tegin nuudleid ja siis hakkasid mu täditütar ja 3-aastane tädipoeg ka tahtma. Tegin neile ka siis. Varsti tuli mu õde, kes mulle reedeks outfiti tõi. Mulle nii meeldib see. Varsti tuli tädi mees ka koju ning meie õe ja vanaemaga panime ajama. Õde läks muidugi oma teed, aga meie vanaemaga käisime mulle kingi ostmas. Sain sellised üsna armsad, suhteliselt madalad, kuid lahtised mustad kingakesed. I love them! Edasi käisime kaupsis ja siis Rüütli tänavat pidi Abakhani. Raekotta jõudes nägime tuletõrjeautot, kiirabiautot ja politseiautot ning imestasime, mis toimub. Pärast lugesin netist, et pommiähvardus. See oli nii poole viie paiku ning just sellel kellaajal me vanaemaga raekotta jõudsimegi. Vanaema käis siis Abakhanis ning ostis omale seeliku jaoks kangast, edasi mõtlesime, kas minna tagasi bussiga või jalgsi. Hoolimata sellest suurest paduvihmast me jalutasime ja noh, vihmas oli tegelikult hästi mõnus jalutada ka. Läksime siis Ujula Konsumisse, kuna mul oli vaja uut hambaharja ja juuksepalsam oli ka otsa saanud. Need käes, tulime tulema ning selleks ajaks ei sadanud ka enam. Siis viskasime oma tavaari ära ja läksime koeraga jalutama. Nüüd valutan jalgu, sest umbes 7 kilomeetrit on juba kindlasti täna Tartu peal maha trambitud. Hetkel aga lõpetan, sest pole, mida rääkida. Kuulake laulu ja olge chillid! :)

Miks just see lugu: Okei, selle ma olen siia varemgi pannud, aga ma täna lihtsalt ei saanud teisiti. Selle loo võis täna ka mu Facebooki seinalt leida, aga põhjus, miks ma selle siia panin, ongi see, et mind on lihtsalt see laul terve tänase päeva kummitanud. Kuna mul on The Script Facebookis ka like'i all (mis on üsna ilmselge, kuna ma lihtsalt a r m a s t a n neid), siis alguses leidsin selle enda seinalt ning mõtlesingi jagada. Hea, et sellel laulul video lõpuks valmis sai :) 

Võileivapärjad :D

Pole jälle päris pikalt bloginud ning ma õieti ei mäletagi, millal ma viimase postituse tegin. See oli vist see ilgelt pikk post. Mis ma siis vahepeal teinud olen? Suurt midagi polegi peale öö läbi üleval istumise ja nii mõnegi inimesega chattimise, kaasa arvatud foorumid. Ma tean, mul ei ole elu :D Mnjah...mõte läks uitama praegu ja ma unustasin, mis ma kirjutada tahtsin. Õigus! Eile värvisin juuksed üle ja mulle täiega meeldib see, kuidas mul punane jäi. Mõnus. See nädal peaks mul siis viimane koolinädal olema, kuigi reaalselt koolis olen vaid neljapäeval. Siiski olen ma kuni järgmise esmaspäevani Tartus ning täna ma saabusin. Bussijaama jõudes helistasin vanaemale ja küsisin, kus ta on. Selgus, et tädi juures. Mõtlesin, et hakkan ka sinna minema, aga just siis, kui ma Zeppelini juures olin, helistas ta mulle ja küsis, kus ma ise olen. Selgus, et ta hakkas ära tulema juba. Lõpuks jõudsin kohale ja mõtlesin, et helistaks, kuna ma ei näinud teda. Just siis tuli ta uksest välja ning teekond kaupsi võis alata.

Võtsime söögikraami ja lisaks enda suurtele kompsudele sain ühe veel käe otsa ka. Pärast oli mul vaja linnaliinibussi jaoks uut kuukaarti ja siis läksime sealt putkast ka läbi. Sealt sai vanaema mingi kampaaniaga kaks Tuplat ka ja siis proovisin ma tumeda Tupla ära. Ma ei tea, minu arust ei olnud see eriti hea. See selleks. Siis läksime üles Hansakeskuse juurde buss number nelja ootama. Seal siis rääkisin muljeid oma praktikast ja kui ma oma lasteaiapraktikast midagi rääkisin, hakkasin seletama:"Ja siis seal need lapsed tahtsid, et ma neile võileivapärgi teeksin...aa, ei-ei, mitte võileivapärgi *naer* ikka võilillepärgi." Selle üle sai ikka pikalt naerdud. Siis tuli mingi hetk buss number seitse ette ja me eeldasime, et neli peaks ka varsti tulema. Vot sulle nalja! Tükk aega veel ootasime, enne kui tuli. Siis Risti peatuses tulime maha ja teistpidi koeraga välja. Sai seal Staadioni tänavas ka ära käidud ja see park on seal nii ilus roheline. Hästi mõnus oli jalutada. Aga noh, nüüd enam juttu pole ja panen siia hoopis laulu. Olge chillid!

Miks just see lugu: Kohe ei oskagi esialgu kommenteerida, miks. No viimasel ajal ma olengi taolist muusikat kuulama hakanud ja lihtsalt leian, et see on väga mõnus. Selle laulu avastasin eile ja nii ma kuulasin, kuulasin ja kuulasin ning nagu vaikselt tantsisin isegi kaasa :D 

Pilviku-Milvi :D

Meie mummukene, kes nüüd juba 7-kuuseks hakkab saama :)

Oh, hei! Tundub, et pole jälle pikka aega kirjutanud ja see annab mulle veel enam põhjust eriti pikk post teha. Igatahes ma annan küpsist neile, kes selle läbi ka siis viitsivad lugeda. Põhjus, miks ma pole vahepeal kirjutanud on see, et ma ei viitsinud ja teiseks arvasin ma, et mul polegi millestki väga kirjutada, kuid siis eksisin. Siis ma ei viitsinud seda kõike aga kirja panna ja nii võtan kõik siis kokku, seega kirjutan eraldi päevade kaupa.

LAUPÄEV oli üsna rahulik, kuni mu tädipoeg teatas, et ta tuleb mulle külla. Alguses rääkis ta, et tuleb hommikupoole, kuid siis aeg möödus ja möödus, ent teda ei paistnud kuidagi tulevat. Ühel hetkel pidin minema poodi ja siis ta helistas mulle ning ütles, et tuleb 19:50 bussiga. Kuna ma tahtsin talle vastu minna, jäin mõtlema, kas ma ikka jõuan enne poest läbi minna või mitte. Selgus, et jõuan. Kuna olin jalga pannud baleriinad ja need loomulikult palja jala peale, hõõrusid need mu kannad ära ja päris valus oli kõndida, kuni koos tädipojaga lõpuks minu juurde jõudsime. Nojah, tuleb välja, et ma ei saa palja jala peal kanda midagi peale sandaalide. Hästi läheb. Siis olime minu juures, tegime popkorni ja istusime arvutis, kuni kuskil poole kaheteistkümne paiku öösel tegi Simmu ettepaneku, et võiks välja minna. Nojah, mulle täitsa sobis ja nii läksimegi oma öisele jalutuskäigule. Kuskil muru sees nägime ühte rohelist tulukest ja Simmu läks kohe lähemalt uurima, mis see on. Kuna see kadus ära ja ehmatas mu tädipoega, mõtlesime, et see oli jaanimardikas. Mina suutsin jaanimardika kohta muidugi täiesti uue sõna leiutada - mardijaanikas :D :D :D Siis istusime natukeseks ka maha ja rääkisime ning tagasi minu juurde. Tema oli arvutis ja mina ise jäin siis Triinu ning Sannuga rääkima, kuni mul uni tuli ja ma magama läksin.

PÜHAPÄEVA hommikul äratas mu praktika juhendaja mind oma telefonikõnega üles ja ütles, et täitis mu praktikaraamatu ära ning ma võin sellele järele minna. Kuna ma pühapäeval väga ei viitsinud, siis ei läinudki. Simmu küsis ka kohe, et kuhu täna minna ja mida teha, kuni tuli mõte välja minna. Siis tegime pilte, hoolimata sellest, et sääsed meid pidevalt nahka tahtsid panna ja noh, tore oli. Siis läksime minu juurde ja ema arvas, et võiks koeraga pikemale jalutuskäigule minna ning nii me kolmekesi läksimegi - ema, mina ja Simmu. Läksime siis koeraga metsa alla ja peatusime ka paisjärve ääres, kus koer vette sulistama läks. Allpool siis väike video ka :)

ESMASPÄEVAL ehk siis eile tõin haiglast oma praktikaraamatu ära ja lugesin, mis juhendaja minu kohta kirjutanud oli. Jälle oli kiidulaul kirjutatud ja eriti silma jäi mulle lause loodan sind edaspidi oma töökaaslasena näha. See oli justkui vihje sellele, nagu tahaksid nad mind tööle võtta, kuigi ma arvan, et tahaks suvel pigem puhata ja vabadust nautida. Kauaks mul seda ikka on? Siis läksime Simmuga poodi ja võtsime jäätist ning tagasi minu juurde. Seal pani ema meid kohe tööle ja minu saatis poodi piima järele. Siis sain mõnda aega jälle rahulikult olla, kuni kuskil viie-kuue ajal Simmu rongi peale saatsin. Seejärel tulin koju tagasi ja olin arvutis, kuni ema mu jälle poodi saatis - seekord maisihelbeid tooma. Päris mõnus oli jalutada niimoodi õhtul ja just siis, kui olin koduuksest viimaks sisse astunud, hakkas vihma kallama. Vahva. Siis kuskil poole kolmeni olin arvutis ja kadusin magama.

TÄNA ärkasin kella kümnest, et kaheteistkümnesele bussile jõuda ja Tartusse sõita. Pidin Sannuga kokku saama, aga eile ta ütles midagi, et peab poole ühest kooli minema. Niisiis saatsin talle Tartu jõudes sõnumi, kas ta on koolis ja kui sain vastuseks, et ei olnud, leppisime kokku, et kohtume Rahva Raamatus. Ise käisin veel korraks WC-s ära ja nägingi tagasi tulles Sannut Rahva Raamatusse minemas. Alguses oli plaan teda selja tagant ehmatada, aga ta nägi mu ära. Siis vaatasime, kas ehk mõni uus raamat välja pole tulnud ja ma siiamaani tahan täiega saada omale veel kolme raamatut, kaks neist on "House of Nighti "3. ja 4. raamat ning üks on "Vampiiride Akadeemia: Verevanne, 1. osa". Siis mingi hetk rääkis Sannu mulle, et läheks tema klassiõe juurde, kuna tal tuli mõte, et võiks pitsat teha ja viimane oli üksi kodus ka. Enne jõudis ta aga Sannule mitu korda helistada ja kui me olime Zeppelinis, tahtis ta, et me midagi juua ka ostaks. Valikuks langeski siis granaatõunamahl. Siis edasi oli natuke kõndimist ja kohal me olimegi. Kohe saime sooja pitsat ka ja vaatasime siis ära filmi "Bridesmaids". Mina seda varem näinud ei olnud, aga mulle täitsa meeldis. Film vaadatud, jätsime Sannu klassiõega hüvasti ja läksime siis raamatukokku, kuhu Sannu ühe raamatu tagasi pidi viima. Pärast istusime veel pingil ja sõime banaanilaaste, siis edasi läksime Kaarsilla lähedal asuvasse parki, kus istusime järgmisele pingile, rääkisime juttu ja kuulasime muusikat. Seal sai parajalt lollitatud ka, aga meil oli maru lõbus, kuna ma selja taga ühte ähvardavat pilve märkasin. Sannu oli alguses küll nii, et ei hakka ta midagi sadama, aga ei läinud kaua, kui juba esimesed vihmapiisad taevast alla kukkusid ja me oma vihmavarjud välja otsisime. Päris padukaks läks ja ma lootsin, et ta viitsib ikka mu bussijaama ära saata, aga ei. Okei siis. Mina muidugi hakkasin küll bussijaama poole jalutama ja kuigi tuul tahtis mu vihmavarju tagurpidi tõmmata, jalutasin ikka edasi, maru õnnelik nägu peas samal ajal, kui keegi oli puu alla üritanud varjuda ja mõni isegi ajalehte justkui vihmavarjuna üritas kasutada. Selleks ajaks, kui ma bussijaama jõudsin, jäi suurem vihm muidugi järele ja ma vaatasin, mis bussi peale ma jõuan. 17:50 it was. Nüüd mõtlen, et see päev läks ikka maru ruttu ja ilmselt hakkan Sannule nüüd teemasid vorpima, sest ma pidin talle niigi neid päris mitu tegema. Panen tänase laulu veel ära ja lõpetan. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Selle laulu sain ma juhuslikult Sannu blogist, kuigi tal oli prantsuskeelne. Siis ma kuulasin ja mõtlesin, et päris hea, ent siiski imestasin, kas ka ingliskeelne on olemas ja oli. See meeldis mulle isegi rohkem ja miks mulle see lugu eriti meeldib, on see, et ta viib tuju lihtsalt lakke. Noh, nüüd jääb see mulle meenutama ka tänast päeva, kuna me Sannuga kuulasime seda täna ja päris lõbus oli :)

Strawberries and Carrots

Minu selle suve esimesed

Tere jälle! Täna oli mul siis viimane praktikapäev ja midagi erilist seal väga ei teinudki. Hommikul ainult aitasin kedagi jälle potile ja siis tegin voodeid. Mingi hetk käis üks hooldaja poes ja käristas kõigile jäätised välja. Sain ise ka siis jäätist :D Siis täitsin veel praktika analüüsi viimase osa ära ja sain teada, et ka mu eesmärgid on ok ja seega korras tollega. Kahjuks pidin aga praktikaraamatu sinna jätma ja siis mingi päev järele minema, sest täna mu juhendajat polnud. Sitt värk. Õnneks on mul aega see ära tuua, sest vaba nädal ees. Mingi päev tulen Tartusse ja saan Sannuga kokku, chillime jälle ;) Aga muidu sain täna veel torti ka, sest see oli külmkappi jäetud ja nii me jagasime ta omavahel ära. Siis mingi hetk läksin ühte palatisse jälle ja seal üks vene tädike võttis mul käest kinni ja ütles, et ma olen nii tubli :D ta sai ise täna veel koju. Lõunapausi ajal rääkisin Biancaga ka ja sain teada, et teine kursus polegi lust ja lillepidu. Tuleb referaate vorpima hakata -.- Koju sain täna juba enne kolme, aga kuna ma tahtsin midagi head, läksin poest läbi. Võtsin siis ühe kohukesejäätise, karbi maasikaid ja paki beebi porgandeid. Kui ma sellest kohukesejäätisest kuulsin, olin alguses nagu...mida? :D Siis nägin seda poes ja proovisin ära...maitses nagu külmutatud kohuke ja paberi peal oli ka, et kohupiimajäätis. No seda kohupiima maitset oli tõesti tunda. Siis olid maasikad nii ahvatlevad, et võtsin ära ja beebi porgandit tahtsin juba eile, aga siis ei olnud, mistõttu pidin leppima valge šokolaadiga. Maasikad juba nahkagi pistetud, aga porgandeid veel närin. Täitsa mõnus on neid isegi närida. Praeguseks aga lõpetangi ja panen laulu ära. Olge chillid ja nautige suve algust! :)

Miks just see lugu: Vana hea Lights. Hakkasin eile õhtul siis tema laule kuulama, kuni tuli tahtmine jälle Lightsi kuulata. Tema laulud meeldivad mulle ka enamasti sõnade ja tema armsa hääle poolest. See laul tuli aga Spotifys täiesti juhuslikult ning see on pärit tema 2009. aasta albumilt The Listening. Niisiis ma jäin seda kuulama enne magamaminekut ja siis ka veel tükk aega kummitas, aga mulle täitsa meeldib see lugu. Armas tegelikult :)

I'm Waking Up to Ash and Dust

Tahaks

Hola, amigos! Täna oli mul üsna tegus ja asjalik päev isegi ning polnudki väga hetke, kus ma niisama istuma oleks jäänud. Hommikut alustasin jällegi ühe proua toitmisega ja siis korjasin neid toidukarpe kokku. Siis läksin järgmisesse palatisse hooldajale appi, aitasin nende prouade juukseid kammida. Üks neist ütles siis mulle, et ma olen nii armas tüdruk ja ma olin kohe nagu awww :D See oli keegi neist, keda ma varem toitnud ka olen. Siis pesin neid ja sai voodeidki tehtud, kusjuures ma juhendasin ühte uut naist, kes hooldajana tööle tahab asuda. Ma seletasin talle, kuidas voodit teha, sest tema sellest aru ei saanud. Siis Kadi tõi mulle mu praktikaraamatu tagasi ja kirjutasin seda praktika analüüsi ka nii palju, kui andis. Eesmärgid pean uuesti sõnastama ja siis ei saanud analüüsi viimast osa ka kirjutada. Sucks, aga teen ära millalgi. Just siis, kui päev lõppema hakkas, tuli äike ja vihm ja rahe, aga see oli ka hea, sest õhk läks värskemaks. Enne oli küll selline tunne, et polegi nagu midagi hingata, aga täitsa mõnus oli niimoodi vihma ja müristamisega koju minna. Võimatu oli muidugi kuivemat kohta leida, sest tee oli porilompe täis ja nii ma oma sandaalidega neis tatsasingi. Isegi poriloigus oli vesi soe nagu vannivesi. No ja siis läksin poest läbi, et omale homne lõuna ja üks jäätis osta. Jäätis + vihm = great combo btw. Ah jaa, ma sain täna arbuusi...nii hea oli...ja ma sain seda maasikatest isegi ennem, tavaliselt on vastupidi. Aga jah, tahaks maasikaid ka :P Homme muidu viimane praktikapäev ja siis terendab silme ees üks vaba nädal ja viimane nädal kooli, pärast mida on suvi ja vabadus...wohooo! Praeguseks aga lõpetan ja panen laulukese ära. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Mu suur suur lemmik The Script ikkagi. Või noh, tegelikult ma seda siia päris selle pärast ei pannud, et see on The Scripti lugu, aga hoopis sellepärast, et see läks mingil määral ilmaga kokku. Või vähemalt sellise ilmaga, mis mõned tunnid tagasi oli - müristamine, vihm ja rahe. Muidu ma ei teagi ühtegi The Scripti lugu, mis mulle ei meeldi. Kõik on head, mida ma siiani kuulnud olen ja nende sõnad on ka ütlemata head. I love them :)

Hey Na Na

Suvi on mulle täitsa pähe löönud juba :D 

Eile ma ei kirjutanud, aga seda muidugi kahel põhjusel - esiteks polnud millestki väga kirjutada ja teiseks...ma ei viitsinud. Tänane päev sarnaneb üsna palju esmaspäevale, aga ma tunnen, et tahan sellest siiski kirjutada. Hommikul läksin haiglasse ja kohe sain vererõhku mõõta, ühte inimest kaalusin ka. Siis mõtlesin pärast, et astuks ise ka kaalu peale ja üllatus, üllatus - ma olen 3 kilo kergem!!!! Mnjah, kergemaks on alati tore jääda, aga raskemaks minna ei taha. Tuleb ilmselt rohkem liigutada. Siis mingi hetk läksin ühele hooldajale appi inimesi pesema ja täitsa lõpp, mida mõni seal duši all ikka rääkis. Üks korrutas kogu aeg: oh te mu kallikesed, tibulinnukesed, sitajunnikesed :D :D :D muidu rääkisid need prouad ka päris toredat juttu, aga mul kõik pärlid ka meeles ei ole, igatahes nalja saab nendega. Siis läksime Biancaga kolmandalt korruselt tellitud asju ära tooma ja kuna neid oli ikka omajagu, tuli minna mitu korda. Viimasel korral läksin üksi ja Bianca jäi selle õe seltsi ja siis hakkas pihta - kõigepealt rammisin käruga kogemata ust ja hull kolin oli taga, siis jäi lift kogu aeg kinni ja alla tulles ei saanud ma ka liftist välja, sest uks ei tahtnud lahti minna. Ma ehmatasin juba täitsa ära, kui lifti uks avaneda ei tahtnud, sest kartsin, et jäängi sinna kinni. Lõpuks ikkagi tuli lahti ja sain välja. Siis enam suurt midagi ei teinudki ja kahe paiku olin juba vaba. Wohoo!

Ilm oli jälle megapalav ja koju minnes ma reaalselt tundis, et päike lausa kõrvetab. Siis oli mul peas ainult üks mõte - läheks ujuma. Enne kojujõudmist läksin aga tee peale jäävast poest läbi ja võtsin ühe mahlapulga. Mõnus. Draakoni jäätis oli otsa saanud ja neid pole juurde ka pandud...sucks. Pidin mingi teise mahlapulgaga leppima, sest ainus aktsepteeritav jäätisesort minu jaoks ongi sellisel kuumal päeval mahlapulk. Koju jõudes hoidsin täiega pöialt, et ma oma ujukad üles leiaks ja leidsingi!! Yay! Siis enam kaua kodus ei passinudki, vaid haarasin rätiku ja teistpidi Verevi poole ajama. Täna oli vesi isegi soojem kui esmaspäeval ja ma reaalselt võrdleks seda vett leige supi või vanniveega. Tõesti täiega soe oli. Vaatasin siis ka, mis see temperatuur on ja oligi 23. No loogiline. Nii neljani olin seal ja siis koju tagasi. Vahepeal käisin veel poest läbi ja ostsin veel ühe jäätise. Seekord siis kondenspiimajäätis mooniseemnetega. Päris hea oli isegi, kuigi mulle oleks mahlapulk rohkem meeldinud. Kusjuures mul on täna terve päev mingi ilgelt hea tuju olnud, hommikul ärkasin ka nii hea tujuga ja olingi kohe tegudeks valmis. Aga noh, eks ma panen siia päeva laulukese ära ja lõpetan siis ka, niigi palju räägitud juba. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Seda ma kuulsin juhuslikult ühest videost, mida ma pühapäeval vaatasin, aga vot ei taibanud siis küsida. Täna tuli mulle see lugu meelde, kui ta mind äkki kummitama hakkas ja siis mõtlesingi koju tulles, et otsin selle üles. Proovisin Google'isse iga varianti, sest ma otsin tavaliselt sõnade järgi, aga vot ei leidnud ja ma mõtlesin, et otsingi ogaraks ennast. Siis läksin YouTube'i ja panin otsingusse selle video märksõnad ja...BINGO!!!! Leidsingi üles :) Varsti tirin alla ka ja siis ehk saab sellest mu telefoni uus helin :P 

Summer Paradise

Aloha! Nädalavahetusel ma ei kirjutanudki, sest polnud väga, millest kirjutada. Täna hommikul ärkasin seitsmest, nagu ikka, ja siis kohe haiglasse. Alustasin jälle oma praktikapäeva toidukarpide korjamisega, siis tegin paar voodit ära ja vahepeal läksin isegi siduma. Seekord oli selle õega üks teine minu kooli praktikant, aga temal on teine kursus ja ta ütles veel, et töötabki seal abiõena praegu. Homme lubas mul endaga protseduure tegema tulla...saab vahva olema. Siis passisin puhkeruumis ja koristaja rääkis nalju. Keegi oli talle ühes palatis öelnud, et ta on üks ropp mutt :D :D :D Mingi hetk läksime mähkmeringile ja siis üks proua sai omale T-särgi jalga, et ta oma mähet lahti ei kisuks, sest tal on selline komme oma mähe kogu aeg lahti kiskuda :D :D Siis mingi hetk käisin poes ja tulin tagasi. Kuskil kolmest olin vaba, sest mulle polnudki enam väga mingit tegevust ja siis lasti minema.

Eile rääkisin siis Sannuga Skype'is ja ütlesin talle ka, et kui täna palav on, siis lasku mulle kuul pähe. Oli palav, aga üllataval kombel ei häirinudki see kuumus mind nii väga. Täitsa mõnus suveilm. Tee peal mõtlesin, kas ma viitsin ujuma minna või ei viitsi. Otsustasin lõpuks ikkagi, et lähen ujuma ja praegu tundub see parim otsus ever. Koju tulles hakkasingi siis ujukaid otsima, aga ma ei leidnud neid, sest mu õel on kombeks võtta mu riided ja siis pärast seda need ka kaovad. Ta laenas neid minult mingi päev ja sellepärast ma neid üles ei leidnud, sain nii vihaseks. Lõpuks mõtlesingi, et LOL yolo, lähen aluspesus siis ujuma, sest ma olekski oma ujukaid muidu otsima jäänud :D :D :D Tee peal ostsin Draakoni jäätist. See on nagu mahlajäätis, aga parem ja palju värskema maitsega. Mõnus. Pistsin neid päeva jooksul 3 tükki pintslisse :D Siis jõudsin randa ja inimesi oli palju. Vette minnes oli küll selline tunne, et nii külm, aga peagi harjusin ära ja päris mõnus oli. Soe vesi isegi. Niisiis ujusingi mingi tunnikese ja koju tagasi. Nüüd olen üksi kodus ja vaatan siis, mis tegema hakkan. Foorumites olen kindlasti, aga mis ma veel teen, ei tea. Lõpetan parem oma pläma ja panen siis tänase päeva laulu siia ära. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Kuna täna on täiega suvine ilm ja mul on üldse selline hull suvetunne seoses sellega peal ka, veel enam selle rannaskäigu ja jäätisesöömise pärast. See laul tuletab lihtsalt suve meelde ning see ongi peaaegu käes :)