You Can Be the Greatest, You Can Be the Best

Hei, hei, hei! Lubasin täna kirjutada ja siin see postitus siis on. Hommikul ärkasin kümnest ja käisin siis duši all. Pärast seda sõin kausitäie helbeid ning harutasin oma patsid lahti, mis ma ööseks pähe tegin. Lokid jäid väga lühikeseks ajaks sisse ja Sannu lõpetamiseks olid need juba välja läinud. Mingi aeg hakkasin riidesse ka panema ning siis tõmbasin sukkpüksid jalga, kuid need läksid selle toimingu käigus katki. Helistasin siis vanaemale, et ta uued tooks ja õnneks saabus ta veel õigel ajal. Seega riietus oli mul olemas. Kuna aega veel natuke oli, istusin ka mõnda aega arvutis, ehkki midagi seal väga teha polnud. 14:12 sõitsin buss number seitsmega kesklinna ja käisin kaupsist läbi, et Sannule kommikarp ja lilleõis võtta. Alguses tahtsin Raffaellot võtta, aga seda ma ei leinudki üles ja nii ma võtsin mingi Kalevi kommikarbi. See võetud, läksin lillepoodi ja sain oma õie ka kätte.

Siis seadsingi oma sammud Karlova poole ja loomulikult õnnestus mul liiklusummikusse sattuda, kui tahtsin Soola tänava nurga peal üle tee saada. Seal seisis siis üsna mitu autot reas ning nad ei tahtnud kuidagi edasi sõita. Mõni julgem nõelus nende vahelt kuidagi, aga mina ei hakanud riskima, kuna mul oli nagu sitaks aega veel ka. Ma olin lihtsalt passive agressive ja vandusin neid autosid mõttes, et nad edasi ei tahtnud sõita. Lõpuks hakkas see autorivi ikkagi liikuma ja sain ilma igasuguste probleemideta üle tee minna, kuni jõudsingi lõpuks Karlovasse. Läksingi kohe koolimajja, otsides pilguga rahva seast tuttavaid nägusid, kuid leidsin ainult Sannu ja tema klassiõe Triinu, kellega ma mõned sõnad juttu rääkisin, enne kui nemad aulasse läksid. Arvasin, et mind saadetakse mõnda klassiruumi, aga mahtusin ise ka saali ära. Seal oli enamik rahvast lapsevanemad ja sugulased, kuid ühtegi tuttavat nägu ma siiski ei näinud. Terve aktuse seisingi seal taga seina ääres, kuid peaks mainima, et äärmiselt hea vaade oli, kuna ülejäänud inimesed istusid. Vahepeal tundsin, kuidas pea ringi hakkas käima ja õhk ka justkui otsa sai. Tõeliselt palav ja umbne oli, aga elasin üle. Lõpuks saadeti lõpetajad välja ja nii läksid ka külalised. Jälle sattusin ummikusse, kuid seekord olin inimeste ummikus. Keegi ei tahtnud kuidagi liikuda ja ma kartsin tõsiselt koolitreppidel ninuli lennata, kuid õnneks jõudsin probleemideta välja.

Väljas oli väga palju rahvast ning ma otsisin pilguga nii mõndagi tuttavat nägu, kuni Iti ja Kata mu ise üles leidsid. Sain veel teada, et Iti oli mulle enne helistanud, kuigi mina oma telefoni helisemas ei kuulnud. Siis märkasin, et tõesti oli helistatud ja salvestasin Iti numbri ära. Kuni lõpetajad välja tulid, rääkisin nendega juttu ja tore oli neid üle pika aja näha ka. Ma mäletan veel selgelt kui lühikeseks see eelmine kohtumine jäi. Esimese asjana paningi tähele, et Itil olid juuksed tõepoolest lühemad ja muidugi märkasin varsti ka seda, et Kata räägib ikka väga kiiresti. Mingi hetk nägid Iti ja Kata Sannut, aga mina jällegi ei näinud, kuni lõpetaja ise meie juurde oma lillekimbuga tuli. Siis andsin oma õnnitlused koos kommikarbi ja roosa roosiõiega edasi ning jäime kolmekesi juttu ajama. Varsti pidi Sannu aga pildistama minema ja siis hakkasidki enamvähem kõik pilte tegema. Mul õnnestus kuidagi kedagi photobombida ka, kuigi ma ei teinudki seda tegelikult meelega. Pärast märkasin, et oh, ma photobombisin ja siis Iti ütles selle peale, et ma olen ikka nii kuri :D Juhtub :D Siis läksime Sannuga tema vanemate juurde ja Iti ning Kata pidid ühele teisele lõpetamisele minema, seega jätsime nendega mõneks ajaks hüvasti. 

Kohustuslik pilt lõpetajaga :)

Mina jäin veel Karlova juurde ja sain ka Sannuga pärast pilti teha. Siis andis ta oma lilled ja lõputunnistuse vanematele ära ning edasi arvas ta, et võiks kodust läbi käia ja riided ära vahetada. Siis jalutasimegi tema juurde ja ma jäin teda õue mõneks ajaks ootama, kuni ta kassiga välja tuli. Tal on kass nii suureks kasvanud ja ma natuke aega hoidsin teda süles ka. Ta pani oma nina minu oma vastu ja klammerdus igati külge. Nii nunnu loom ikka, et võtaks endale. Siis lasime Rudy natukeseks jooksma ka ja esimese asjana jooksis ta Sannu isa auto alla, kust teda raske kätte on saada. Kuna Sannu isa oli autos, käivitas ta mootori, et vaadata, kas Rudy tuleb välja. Lõpuks tuli ja siis viis Sannu kiisu tuppa. Siis seadsime oma sammud kesklinna poole, sest me ei teadnud, kaua Itil ja Katal läheb, ning meie esimene mõte oli hoopiski kuskile pingile istuda, et neist kellegi kõnet oodata. Kui olime Raatuse tänaval, helistas mulle Kata ja küsis, kus me oleme. Lõpuks leppisime kokku, et kohtume Ülikooli Raamatukogu juures purskkaevu ääres. Vot sinna andis kõndida ja ma loodan, et nad väga kaua meie taga ootama ei pidanud :D 

Ma arvasin alguses, et Triin on ka nendega, kuid siis sain teada, et ta pidi ära minema ja seega olime neljakesi. Läksime siis Operasse pitsat sööma ja võtsime kaks Maxi pitsat, millest suuremaid ma varem polnudki näinud. Sannu, Iti ja Kata võtsid veel joogiks siidrid ning mina olin siis oma õunamahlaga, mis pidi olema suur, aga klaasi põhjal just ei ütleks, et see kuigi suur oli. Sõime siis pitsat ja rääkisime, nalja sai ka päris palju ja tõesti väga lahe oli. Ühel hetkel helises Itil telefon ja ta lasi mul seda helinat mõnda aega kuulata, kuni tundsin ära The Scripti laulu Hall of Fame. Vot sellest läksin ma kohe väga pöördesse ja Itil, Sannul ning Katal oli siis nalja kui palju :D Ikka on hea ju teiste reaktsioone vaadata ja kui veel keegi millestki väga vaimustuses on...oi jah ;D Sannu oli muidugi esimene, kes ütles, et ta ei jõua enam seda pitsat süüa ja varsti saime teada, et Iti ja Kata ka enam väga kauaks jääda ei saa. Mina aga avastasin varsti, et mu sukapüksid hakkavad tagant rebenema. No palju õnne! Muidu läks see aeg seal kuidagi ruttu, aga oma kahe hiiglasliku pitsa saime neljakesi söödud küll. Nad veel ootasid minu taga, et ma oma viimase pitsatüki söödud saaks ja joogi ka ära jooks. Nii armas neist :) Siis ajasime end püsti ja hakkasime ära minema, kuni ma suutsin kuidagi nagi otsa veel koperdada :D Osav, eks? 

Väljas jäid Iti ja Kata hetkeks autot otsima ja kui nad selle leidsid, jätsime hüvasti. Meie Sannuga aga tahtsime juua ja mahlajäätist ja nii suundusime esialgu kaupsi, kust polnud midagi võtta, aga pärast läksime Rimisse. Kaupsi juurest veel üle tee minnes tuli mu juurde üks vanema naine ja küsis, kas mul kingad hõõruvad. Siis ma olin küll umbes nii, et miks tal seda vaja teada on ja siis ta ütles, et mul on sukad nii katki. Nagu ma seda juba ise ei teaks. Ma mõtlen, kes see üldse oli ja miks ta mulle seda ütlema pidi. Võib-olla ongi mõni inimene selline, kes teeb teistele pidevalt märkusi, ehk isegi neile, keda ta nii hästi ei tunne. See selleks. Rimist võtsime siis oma mahlapulgad ja kahepeale ühe suure Nestea. Siis esialgu läksime mänguväljakule istuma, kuid seal kaua olla ei kannatanud ja nii olime jälle oma armsa koha juures, kus oli ka Treffneri kuju. Seal ma avastasin, et mu sukad on ikka väga katki ja lagunevad juba eest ka. Hoidsin pöialt. et nad mul vanaema juurde jõudes päris jalast ära ei laguneks. Kauaks me istuma ei jäänudki, sest mu sukad lagunesid ja jalad lõid lausa tuld välja ning Sannu oli lihtsalt väsinud. Tagasi jõudes viskasin siis oma katkised sukkpüksid minema ja käisin duši all, sest ma ilmselgelt higistasin nagu põrsas ja rõve oli olla. Siis panin arvuti käima ja ilmselt olengi mõnda aega veel, kuigi lähen vara magama. Homme vaja ikkagi veel ühele lõpetamisele jõuda. Praeguseks aga lõpetan ja panen siia laulukese. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest mul ei ole lihtsalt sõnu, et seda kirjeldada. See laul tähendab mulle juba nii palju ja kui ma vajan inspiratsiooni, on see minu jaoks kõige õigem laul, mida kuulata. Niisiis seda lugu on kahes variandis - originaal ja koos Will.I.Am-iga. Mulle endale meeldib originaal rohkem ja seda just sõnade poolest, mis on hästi natukene teistsugusemad. See siin ongi originaalversioon siis. Mis ma veel võin selle laulu kohta öelda, on see, et see on tegelikult väga ilus laul ka ning ma vist tean selle sõnu peast :D "Some will call it practice, some will call it luck but either way you're going to the history book"