Simon Holt "Hirmuilm"

HOIATUS! VÕIB SISALDADA SPOILEREID!

"Peaaegu aasta on möödunud ajast, kui Reggie avastas neeljad. Talvine pööripäev on jälle lähenemas. Nende õnnetute jaoks, kes koletiste saagiks langevd, tähendab see öö sõnulseletamatut õudust, sest sel korral ei suuda Reggie koletisi peatada. Ta on vangistatud hullumajja, kus temaga tehakse iga päev koletuid sadistlikke katseid. Tema elu on muutunud põrguks maa peal. Neeljad ründasid tema venda. Ta isa peab teda hulluks. Aaron on ta silmist kaotanud. Jäljekütid soovivad ta surma. Aga Reggie ei anna alla. Ja abi saabub hoopis ootamatust kohast - ent kas seda saab usaldada?"

"Hirmuilm" siis on "Neeljate" triloogia kolmas raamat. Esimese raamatu "Neelatud" lugesin läbi juba 2010, kui seda poeriiulil nägin ja selle ka endale ostsin. Et oleks arusaadavam, mida ma siia kirjutan, siis üldise tutvustusena räägiksingi kõigepealt lühidalt, millest need raamatud räägivad. Loo peategelaseks on 15-aastane Regina Halloway, kes ühest vanast päevikust loeb neeljate kohta, kuid ei usu seda juttu, kuni neeljas tema venna Henry üle võtab. Neeljad näevad inimese suurimaid hirme ning just nende hirmude kaudu nad inimkehasse sisenevadki, muutes oma ohvri julmaks ja sadistlikuks. Inimesi saab neelja küüsist päästa aga ainult Regina, kes suudab siseneda nende meeltes asuvatesse hirmuilmadesse ja seal aidata neil inimestel oma hirmud võita - nii võidavas nad ka neelja ning ohver muutub jälle selliseks inimeseks, nagu ta varem oli. Kergem on neeljat muidugi võita külmas, sest neeljad ei kannata külma ja külm nõrgestab neid. 

Eelmisel suvel lugesin läbi triloogia teise raamatu "Pööripäev" ning selle raamatu lõpp juhatabki sisse kolmanda alguse - Regina on pandud hullumajja. Põhjus, miks ta seal oli, oligi see, et tema isa oli tütre sinna pannud, kuna arvas, et viimane on mõistuse kaotanud. Tegelikult oli Reggiest huvitatud aga neeljate heaks töötav doktor Unger, kes tahtis luua uut liiki - inimese ja neelja hübriid ehk teisisõnu neelja võimetega inimene. Regina peal tehakse katseid ning teda sunnitakse pidevalt minema inimeste hirmuilmadesse. Nagu loo arenedes selgub, polnudki doktor Ungeri eesmärk Reginast ainult hübriidi luua, vaid tema sisse talvisel pööripäeval neeljas panna, et temast saaks superneeljas, kes põhjustaks maailmas kaose ning tapaks inimesi nende endi hirmudega. Selgus, et ka Regina võimed tulid sellest, et inimeste hirmuilmades neeljas mitte ei hävinud, vaid sai osaks Reginast endast, ja muutis sellega ka tema DNA-d. Sellepärast sundis ka doktor Unger teda pidevalt hirmuilmades käima, kuni ühel päeval Regina oma parima sõbra Aaroni, Quinni ja endise jäljekütiga haiglast põgenes. See aga ei tähendanud, et ta väljaspool ohtu oli, sest nii neeljad kui jäljekütid olid tal järel. Samas tõid Aaron, Quinn ja Machen haiglast ära ka Macie, kelle päevikut Reggie lugenud oli ja kellel olid samasugused võimed nagu Reggiel, ainult naine oli mõistuse kaotanud ja erilist infot neil saada ei õnnestunud, kui Reggie just naise pähe ei läinud. Seda ta tegigi, kuid seal oli Macie teda hoiatanud, et ta ei läheks hirmuilmade tuumadesse, sest vastasel juhul kaotab Reggie samamoodi mõistuse. Siiski ilmus just talvisel pööripäeval Reggie juurde Macie, kellest oli saanud see, mida doktor Unger Reggiega teha tahtis - superneeljas. Ta oli valmis põhjustama kaost, kuni Reggie naise mõistusest siiski tema inimlikuma poole leidis ja Macie ainsat vabastust surmas nägi. Pärast Macie surma said Reggiest ja jäljeküttidest liitlased ning jäljeküttide ridadesse asus ka tema poiss-sõber Quinn. Reggie aga käis endiselt inimeste hirmuilmades, üritades neid neelja käest päästa. 

Selle raamatu lugesin ma läbi kahe päevaga ja ma pean tunnistama, et võrreldes eelmise kahe raamatuga kippus selle algus pisut venima. Põnevamaks läks see minu jaoks siis, kui Reggie avastas, et suudab inimestele nende hirmudest illusioone tekitada - see aitas tal ka haiglast põgeneda, kuni ta Quinni, Aaroni ja Macheniga kohtus. Mis mulle veel eriti meeldis kogu selle põnevuse kõrval oli Reggie ja Aaroni sõprus. Nad olid parimad sõbrad ning Aaroni armastus Reggie vastu tekitas lihtsalt sellise awww-reaktsiooni. Samas oli Reggie hoopiski armunud Quinni, kuigi ma alati shippisin Reggiet ja Aaronit, sest nad olid minu jaoks lihtsalt see one true pair. Kui ma jõudsin viimaste peatükkideni ja selle kaoseni, mis Macie põhjustas, siis ei suutnud ma kohe kuidagi raamatut enam käest ära panna. Ma isegi kartsin Aaroni elu pärast, kuigi erinevalt temast jättis Quinn mind suhteliselt külmaks. Mis lõppu puutub, siis minu jaoks jäi see ikka kuidagi poolikuks. "Hirmuilm" pidi selle "Neeljate" triloogia küll lõpetama, kuid see lõpp oli täpselt selline, nagu oleks ikka mingit järge või vähemalt spin-off-i oodata. Igatahes arvan ma, et see võiks täitsa huvitav olla, kui ka see raamatusari filmiks tehakse.

Ja lõpetuseks mõned mu kõige lemmikumad kohad :)

"Mis sinuga just juhtus, Regina?" küsis doktor Unger viimaks. Ta hoidis pliiatsit bloknoodi kohal õhus, valmis kõik asjakohased infokillud kirja panema. Kuid Reggie ei kavatsenudki talle seda rõõmu pakkuda.

"Oh, ma vist lihtsalt minestasin. Ilmselt on see korsett liiga tugevasti kinni tõmmatud. Teate ju küll meid naisi - eruta meid natuke liiga palju ja kohe pilt eest. Huhh!" Reggie lehvitas endale melodramaatiliselt tuult.

***

"Mul on kahju, et see nii kaua aega võttis." Aaron uuris Reggie nägu. Isegi hämaras valguses märkas ta tuhakarva nahka, aukuvajunud silmi ja lohkus põski, kuid püüdis oma muret mitte välja näidata. "Nad peitsid su päris korralikult ära."

"Ma teadsin, et sa mu leiad."

Aaron tõmbas tüdruku uuesti oma ligi ja suudles ta laupa.

***

Reggie kõhkles. "Sa maitsed nagu pulgakomm."

Selle peale purskas Quinn naerma.

"Pulgakomm, mis? Jah, ma sõin enne ühe. Ma tean, et see pole kuigi mehelik, aga ilmselt on see etem kui makaronid küüslauguga, mida ma õhtuks sõin."

***

Ta oli juba tükk aega tagasi kaotanud järje, mis päev parajasti on, kuid ühel hommikul, kui ta oli parajasti tagasi teadvusetusse vajumas, sosistas Aaron talle kõrva:"Peaaegu valmis, kullake. Peaaegu läbi. Sul läheb väga hästi."

Sõnad olid lohutavad ja Reggie naeratas.

***

Aaron. Aaron. Aaron. Reggie korrutas poisi nime oma peas ikka uuesti ja uuesti, nagu oleks see ränikild, mida ta vastu metalli tagus. Aaron. Karjed ta kõrvus nõrgenesid. Aaron. Vesi koridoris näis alanevat. Aaron. Lõpuks tundus tema sisemuses sähvatavat säde. See oli väike, aga siiski esimene soojuskübe, mida tüdruk ses paigas tundis. Tüdruk täitis meele piltidega oma parimast sõbrast, kaevas üles iga viimase kui mälestuse, mida temast teadis, kõik, mida nad koos teinud olid, kõik, mida Aaron talle tähendas. Soojus kasvas, levis aeglaselt tema ihuliikmetesse ja ta ei tundunud enam nii õõnsana.

***

"Kui ma seal maas lebasin ja mõtlesin, et ei suuda enam kunagi püsti tõusta ja et ma lihtsalt jäängi sinna maha ja suren, läksid mu mõtted sinule. Ja ma lihtsalt kordasin sinu nime, ikka uuesti ja uuesti, kuni lõpuks tundsin, et suudan end jälle liigutada." Tüdruk vaikis ja hammustas huulde. "Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid. Et isegi kui me parasjagu koos ei ole, oled sa alati minuga."

Naeratus mängles Aaroni huultel ja ta paistis istuvat veidi sirgemalt.

***

"Tegelikult väga hästi, usu või mitte," lausus Reggie. "Isa käis üks õhtu isegi kohtingul. Naine oli paras peletis, aga mul on hea meel, et ta vähemalt üritab."