Para-para Paradise

Mina, kui ma olen ikka väga väga väsinud

Ilmselt polegi vist väga vaja arvata, mis täna hommikul järjekordselt minu jaoks kõige raskem oli. Seekord ei suutnud mind üles äratada isegi see, kui ma pead pesin ja väljas värsket õhku sisse hingasin. Olin ikka megaväsinud ja olen praegugi. Peaks vist ikkagi varem magama minema, aga mul ei taha see kuidagi kohe õnnestuda :D Samas mõtlesin täna hommikul jälle, kas panna tagi selga või mitte. Päike küll paistis, aga kuna ma nägin taevas ka pilvi, kartsin, et võib sadama hakata ja siis panin tagi selga. Bussiga sõites nägin aknast taevas tumedaid pilvi ning samal ajal paistis päike. Päris mõnus vaatepilt, kuigi Tartusse jõudes oli taevas enamvähem täiesti selge ja tumedatest pilvedest polnud enam märkigi. Kooli jõudsin jälle täpselt pool 8 ja siis suutsin ustega jälle mäsa panna. See peauks avaneb väljapoole, aga ma tõmbasin seda just enda poole. Kusjuures ma lähen niimoodi ustega alati õnge...või noh, peaaegu alati. Kunagi talvel, kui Madisega kokku sain ja me Ahhaas käisime, siis seal oli uks, mis avanes minu poole tõmmates, aga ma hakkasin lükkama ja arvasin, et see uks oli kinni ja me oleme luku taga, kuni Madis mu selja tagant ise selle lahti tõmbas. Kaks korda panin niimoodi pange ja nüüd ta sellega mu kallal norikski..aga naljakas oli :D Siis mingi hetk tuli kooli Marilin, kes kuskil printida tahtis, aga ma ei osanud teda kuidagi aidata. Siis läksin inkasse, mis kestis 12ni välja ja mina ei teinud muud, kui ootasin juba, et see läbi saaks ning vaatasin pidevalt kella. Hullult venis ikka. Ma lausa ohkasin kergendatult, kui inglise keel juba läbi sai.

Kui kõndisin Tehnoloogia instituudi juurde, oli ilm juba päris soe ja päike paistis. Üks mees oli T-särgis ja mina siis mõtlesin, et oleks täna ikka pidanud tagi koju jätma, eile oli selleks küll veidi vale päev, aga täna poleks hullu midagi olnud. Noh, palav mul vähemalt ei hakanud ja siis ma seda pealt ära ka ei hakanud võtma, sest ma poleks niikuinii viitsinud oma tagi käe otsas pidevalt tassida. Mingi hetk tuli sinna peatusse ka Kärka, kellel lihtsalt linnas asju oli vajada. Tal oli peal rohkem meiki kui tavaliselt ja siis ma küsisingi, et kuhu ta minema hakkab, et nii üles on end löönud :D Siis rääkisime niisama ja kui ma mainisin, et mul hakkab söögiisu ära kaduma, sain teada, et polegi ainus. Kärkal täpselt samamoodi ja tema sööb ka vähe viimasel ajal. Noh, varsti tuli buss ka ette ja siis sõitsime kesklinna, mina läksin Rimisse, Kärka kaupsi. Rimist ostsin jäätist, sest see on üks vähestest asjadest, mis veel alla läheb ja siis läksin juba bussijaama peatus nr.10 ootama ning sõin selle jäätise seal ära ka. 12:50 tuli buss ette ja sain ilusti maja ees maha. Nüüd olen üksi kodus ja elu on lill. Mingi hetk helistan vanaemale ja hoiatan teda ette, et ma kavatsen terve nädalavahetuse tema juures Tartus veeta. Nii et kui mind nädalavahetusel ka Tartu peal näete, võite julgelt tsau öelda...või noh, muidu ka siis, ükskõik, kus te mind näete :D Mõtlen, et võib-olla teeks mingi hetk isegi ühe väikse uinaku, sest ma olen tõesti lihtsalt väga väga väsinud. Selle postituse lõpetan aga ühe toreda videoga, millest ma kuidagi üle ei saa, hoolimata sellest, et ma ei oska sõnagi prantsuse keelt. Olge chillid! :)