Never Surrender

Täna sain tunnikese kauem magada kui eile, aga see ei teinud ärkamist lihtsamaks. Hommikul ka nagu vaevalt punnitasin endale need maisihelbed kuidagi sisse, kuigi isu absoluutselt ei olnud. Ma ei jäta lihtsalt hommikusööki vahele, sest ma tean, kui sitasti ma muidu end pärast terve päeva tunnen. Eluvaim tuleb ikka sees hoida. Samas ei tundunud mõte esmaabi arvestusest ka just kuigi vaimustust tekitav, aga siis heitsin pilgu kraadiklaasile, mis näitas, et väljas oli 8 kraadi sooja. See soe ilm ja päike tõstsid tasapisi mu tuju ning bussi peale minnes olin jälle hästi rõõmus ja muretu, esmaabi arvestus ei olnud mul mõtteski. Aga kuna hommik oli nii soe, siis jätsingi täna oma nahktagi koju ja vahetasin need talvesaapad ka lõpuks punaste ketside vastu. Eile juba oli mul talvesaabastega palav ja seega oli mul niikuinii tänasest jälle ketsidega käima hakata. And here's the fun fact - ma kogun ketse. Mulle meeldivad nad ja need on nii mugavad ka ning kui ma nüüd oma ketsipaarid kokku loen, saan hetkeseisuga 5 paari, aga kindlasti tekib neid veel juurde :) 

Tartusse jõudes hakkasin siis nagu tavaliselt Kaare peatusest Comarketi poole kõndima ja sealt pöörasin siis sinna lastehaigla juurde, et edasi kooli jõuda. Kuskil seal lastehaigla lähedal ristmiku juures tahtis üks kaubik üle tee sõita, aga juht vaatas mind ja viskas käppa. Ma siis endamisi mõtlesin, et kuidas ta mind teab, sest minule oli see juht täiesti võõras. Aga noh, minuga juhtubki tihti seda, et mind teavad inimesed, keda ma ise ei tea. Eesti on väike. Ja isegi, kui ma tulin täna kool ilma tagita, seljas ainult must T-särk ja selle peal veel ruuduline pluus, mis pealegi oli eest lahti, oli mul ikka palav ja nii ma kohe vett kaanima kukkusingi, kui olin riidehoius oma papud ära vahetanud. Meil nõutakse ka vahetusjalatseid ja nii ma tassin siis iga päev neid vahetusjalanõusid veel ka endaga. Siis läksin ühika 4.korrusele, kus Anni juba ootas ja me rääkisime ka, mis me arvame, kuidas esmaabi arvestus läheb. Noh, tegelikult ei olnudki see midagi hullu ja see õppejõud ise juba tekitas sellise mõnusalt vaba ja sõbraliku keskkonna. See arvestus oli ka nii, et mängisime 3 situatsiooni läbi ja siis igaüks tegi veel elustamist. Ma ühes situatsioonis pidin mängima minestanut ja see oli päris vahva, ülejäänud kahes olin see, kes esmaabi pidi andma. Eriti meeldis mulle see, kui ma pidin noahaava siduma ja selle peale ütles õppejõud ka, et mulle sobibki selline käeline tegevus rohkem. Siis tegin veel elustamist ja oligi arvestus tehtud. Enda arust läks küll nagu superhästi ja siis ma olingi hästi õnnelik, kui ühikast kooli kohvikusse suundusin. Mõtlesin, et võiks midagi süüa ka, aga kuna mul isu ei olnud ja midagi head täna ka ei pakutud, siis jätsin vahele. Siis mingi hetk tuli Marilin ja rääkisime lihtsalt juttu ja mis kõige naljakam - mul hakkas Harlem Shake kummitama :D :D :D. 

Edasi tuli siis pereplaneerimise praktikum, kus anti meile ka kohe ülesanne moodustada rühmad ja omavahel arutada, kuidas me õpetaksime põhikooli mingi klassi õpilastele kondoomi kasutamist. Pärast ühises arutelus sai nalja kui palju ja üldse oli meil kuidagi lõbus seal täna. Pidime ise ka kondoomid kaasa võtma ja siis näitama, kuidas me neid peale paneme. Pärast siis näitas õpetaja ka meile igasuguseid teisi rasestumisvastaseid vahendeid ja neid oli ikka päris palju. Natuke enne poolt nelja sain ära ja siis vaatasin, et päike enam ei paista ja kisub nagu vihmale. Siis leidsin küll, et oleks pidanud ikka tagi täna peale panema ja välja jõudes olingi nagu: Kelly, miks? :D Õnneks ei olnud mul nii külm ja siis varsti tuli linnaliinibuss ka, seejärel jõudsin kesklinna ja läksin kohe omale uut linnaliini kuupiletit ostma, kuna mulle tuli meelde, et mu praegune pilet peaks homme aeguma. Ruttu läheb see aeg. Siis otsin kuupileti ära ja läksingi bussijaama, jõudsin poole viiese bussi peale ja nüüd olen siis kodus. Homme olen koolis ainult 8st 12ni ja midagi homseks ning reedeks teha ka enam vaja ei ole, saab jälle mõnda aega rahu kuni kolmapäevase farmakoloogia arvestuseni. Igatahes, kui ma vaatasin järgmise nädala tunniplaani, siis ei olnud ma enam sugugi õnnelik selle üle. Pikad päevad on ja nii siis ongi kahel päeval neljani, kahel päeval kuueni ja ühel päeval isegi seitsmeni õhtul. Õudne. Aga okei, aitab tunniplaani üle vingumisest ja midagi rääkida mul ka enam pole. Lõpetan selle posti siis ühe Skilleti lauluga, mille sõnad minu arust on jällegi ühed inspireerivamad. Olge chillid! :)