I LOVE Yogurt!!! :)

Ja jogurtisõltlane on nüüdseks koju jõudnud :) Oma hetkelise enesetunde kirjeldamiseks ei tea ma aga paremat sõna kui selleks on surmväsinud, sest nii ma hetkel end ka tunnen. Hea, et mul on läpakas, sest nii ma saan pikutada ja samal ajal blogida või muid asju teha. Tegelikult peakski terviseergonoomika eelmise loengu materjalid homseks praksiks üle vaatama, aga seda jõuab teha küll. Täna oli siis ainult üks loeng ja selleks oli farmakoloogia. Ei oskagi esialgu midagi sellest arvata, aga õppejõud näitas ühte videolõiku farmakoloogia ajaloost ning seal rääkis üks mees. Ta rääkis aga nii aeglaselt, et mul oli raske kuulata ja seega hakkasin mina Mariliniga juttu ajama. Inimesed hakkasid just siis ära ka minema sellest loengust. Naljakas oli see, et kui Ingel tõusis püsti, tõusis ka terve trobikond üliõpilasi jälle ja nii läksid nad kõik koos auditooriumi uksest välja. Mina ja Marilin olime ühed neist vapratest, kes terve loengu vastu pidasid. Siis panin riidesse ja vaatasin, et nr.5 läheb 15:55, seega oli mul täpselt 5 minutit aega, kui ma koolimajast lõpuks väljusin. Just siis, kui ma olin saanud üle sebra, tuli ka buss nr.5 ette ja ma sain kohe peale hüpata. Vägagi täpne minu kohta, peaks mainima :D 

Siis sõitsingi kesklinna ja nagu alati, läksin esimese asjana Taskusse, et Rimist midagi söödavat osta. Esimese asjana viis mu tee loomulikult piimatoodete leti juurde ja sealt haarasin ma jällegi kaks Rimi jogurtit - ühe virsiku ja teise maasikajogurti. Virsikujogurt nüüdseks söödud ka ja ma ei ütleks, et see midagi erilist oli. Maasika ja kirsijogurtid on paremad. Siis võtsin veel ühe Marsi, mille ma jällegi bussijaamas istudes ära sõin, sest bussini oli oma 20 minutit aega ja väljas väga passida ei viitsinud. Milleks, kui on olemas soe bussijaam? Bussisõit läks täna kuidagi kiiresti, kuigi ma pidin raudteejaamast koju kõndima, sest see buss minu maja ees ei peatunud. Raudteejaamast tulemisega on alati see, et ma loen iga kord meetreid koduni, kuna see tundub nii kauge, kuigi on nii 700 meetrit tegelikult. Tundub hull maa, võrreldes sellega, kui ma tulen maha peatuses, mis mu maja ees on. Aga mis ma veel enda kohta avastanud olen, on see, et ma tunnen reaalselt blogimisest rõõmu. Kui kunagi oli nii, et ma blogisin heal juhul korra kuus ja enamasti ei viitsinud, siis nüüd iga päev koju jõudes esimese asjana avan oma blogi ja kirjutan oma päevast...ongi nagu harjumus juba, kuigi nädalvahetustel vist on tõenäolisem, et blogi seisab, kuna ma sellest ka ei hakkaks kirjutama, kuidas ma terve see aeg lihtsalt vedelen ja midagi ei tee.

Käevõrusid näitamas :)

Jah, juhtus nii, et mõned pildid minust :)

Täna hommikul :P