Kakskümmend ja kaks

Hei-hoo! Ja jälle uus post, sest täna ei saa lihtsalt blogimata jätta, kui mul on nii palju rääkida. Tahakski täna rääkida enda toredast sünnipäevast, juhuks kui ma tahan seda veel viiekümne aasta pärast hallipäise mutikesena meenutada ja uuesti lugeda. Minu hommik algas aga hoopis üsna vara, sest ma pidin ärkama pool üheksa, et üheteistkümneks linnas olla. See mööduski kuidagi tasapisi ja enne veel, kui sain kodust äragi minna, soovis ema mulle õnne, kuigi Facebook oli juba keskööst saadik õnnitlustest punane, aga see on igal sünnipäeval nii. Kuigi hommik oli üsna karge, ei tundnud ma, nagu oleks mul bussi peale jalutades külm olnud. Samas märkasin, et busside numbrid olid muutunud ja see on praegu täiega nagu wtf, mingi 417, 444, 440 ja nii edasi, aga ehk jõuan sellega veel harjuda, kuna ma sõidan bussidega Elva-Tartu vahet niigi tihti. 

Tartusse jõudes tulin maha lõunaka juures ning hakkasin siis empekat kuulates psühhiaatriakliiniku poole jalutama, et enda praktikapäevik ära tuua. Selle sain kätte ja siis jalutasin edasi läbi Raja pargi kooli, kus ma olin juba pool kaksteist, kuigi pidin korraks kella ühest sinna minema, et juhendajaga neid lõputöö projekti asju arutada ja mida üldse edasi teha ja kas meie teema on üldse sobilik. Niisiis saigi üheni raamatukogus arvutis aega parajaks tehtud ja siis tuli varsti Anni ka. Niisiis saime teada, et peame veel allikaid kõvasti juurde otsima ja kitsendama enda teemavaldkonda, sest oleme võtnud liiga laia teema. Oeh, keeruline, aga kui kõik teised on saanud, saame ka meie! Vabaks sain juba poole kahest ja siis hakkasin kesklinna jalutama, sest ma ikka ei tundnud, et külm oleks ja kõndides hakkas isegi palav, kuigi ilm on terve päeva täna küllaltki karge olnud, aga see päikesepaiste oli ka ilus.

Kuskil kahest jõudsin Taskusse ja siis läksin läbi Expressionsist, et endale mõned peapaelad osta ja siis juba Rahva Raamatusse. Alguses käisin sealgi riiulite vahel, aga siis mõtlesin akna peale istuda ja oodata, kuni üks mustlasmutt minu juurde tuli ja jälle ennustada tahtis. Siis vahetasin kohta ja istusin hoopis pingile Puhhi kõrvale, kus sai ka veidi oodata ikka, kuni Laura ja Iti kohale ilmusid. Siis ajasime natuke juttu ning ootasime Sannut ja edasi mõtlesime juba Statoili juurde minna, kust Kata meid peale pidi korjama. Kuna Kata autot veel näha ei olnud, siis ma helistasin talle, aga esimesel korral katkes kõne ära ja järgmisel korral helistas ta mulle ise. Siis saime natuke teda oodata ja sõitsime Sõbrakeskusesse bowlingut mängima.

Sellel korral olid mul pidevalt nulliread ja punktisumma mängu lõpuks ka kõige väiksem, kuid võitjaks tuli jälle Sannu. Nagu algusest peale. Ma ei saagi aru, kas ta on tõeliselt pro või lihtsalt algaja õnn. Siis andsid Iti ja Kata mulle üle ka mu kingitused, mida ma seal kohe lahti ei teinud, aga uudishimu tuli juba küll. Edasi liikusime muidugi Tavernasse, kust sai tellitud kaks keskmist pitsat. Kuni enda toitu ootasime, tegin enda kingitused ka lahti. Kõigepealt võtsin ette siis Iti kingituse ning leidsin sealt ühe plaadi (ma siiani ei tea, mis seal peal on, aga kavatsen varsti selle teada saada) ja makroonid, mis näevad nii head välja ja mida ma kunagi söönud ka pole. Eks siis proovin ära ja kirjutan, kuidas olid. Järgmiseks tuli punane karp, mille Kata mulle üle andis. Seal karbis oli aga päris palju nänni: kaks üllatusmuna, kommid, kolm huvitavat pulgakommi, vitamiinijook, armas mõmmi, kaart, magnetjärjehoidja, plaastrid, üks hügieeniline huulepulk üks pisike raamatuke, mis peaks iseloomustama mu tähtkuju (nagu aru saite, olen kaljukits) ja hea une tee, mis tuleb ehk kasuks siis, kui ma uuesti praktikale pean minema, sest mu unegraafik on selleks ajaks väga pekkis.

Kui olime Tavernas, helistas Itile Greete, aga Iti lasi mul temaga rääkida ja ma ei tundnud teda hääle järgi ära. Arvasin, et on Mariliis, kes hoopis Katale helistas. Tavernasse jõudsid mõlemad selleks ajaks, kui meil oli pitsa söödud, aga siis läksime hoopis neile ühikasse külla, kuni mina nad veidi enne seitset ikka maha jätma pidin, et bussile jõuda ja enne bussi Rimist ka läbi minna, kuna ema oli palunud mul pool kilo viinereid tuua. Siis jalutasingi Taskusse ja võtsin Rimist ka kiirelt need viinerid ära, et bussijaama ootama minna. Mis mind veel aga üllatas, oli see, et mu buss peatus neljanda platvormi all ikka seal, kus teised Elva bussid ehk kümnenda all ja tal oli ka jälle teine number. Samuti oli hind hüpanud 1.60lt 1.80le, sest ta tegi ikka väga suure ringi, et Tõraverest läbi minna. Sõitis hoopis Meeri kaudu, nii et kind of tunne Eestimaad reis ka mulle, kuigi pimedas väga midagi ei näinud ja aken mu kõrval oli jäälilledes. Samas õnnestus eest suurest aknast aga pisikest ilutulestikku näha, sest ma ei roninud väga taha. 

Noh, selle bussiga tulin aga sellepärast, et see on ikka viimane buss, mis mind ukse ees maha paneb ja kuskil kaheksaks olingi kodus. Siis oli ema juba salati valmis teinud ja tort oli ka, aga kuna ma sõin Tavernas kõhu muidugi täis, ei tahtnudki kohe, kuigi nüüd võiks ju. Siis lõikasin ainult tordi lahti ja panin enda tüki kõrvale, kuid tundub, et mehele ma vist saan, sest torditükki kummuli ei keeranud :D Noh, sai küll pikk jutt, nii et lõpetan nüüd. Võite pilte veel vaadata. Tsauuuu!!!

Šokolaadi sain siiski oma armsalt õelt :)