Oh, jällegi tundub, nagu poleks ma terve igaviku enda blogisse jõudnud, aga siin ma olen... täiesti elus ja pisut nohune. Kaheksandal algas mul psühhiaatrilise õenduse praktika psühhiaatriakliinikus ja mul on selle suhtes kuidagi väga vastuolulised tunded. Kuna olen lastepsühhiaatria osakonnas, siis mulle meeldib see, et saan lastega mängida ja nad võtavad mind samuti kui sõpra, aga samas mulle ei meeldi need pikad 12-tunnised päevad ja see, et tavaliselt ei saa varem ära ka. Lisaks peab seal vahepeal päris pikalt niisama ka tühja passima ja see on nagu kõige igavam. Nüüd ootangi pikisilmi praktika lõppu ja mul ongi jäänud veel 26 ja 27, kahekümne kuues on õnneks lühem päev ja kestab kolmeni, kui 27ndal olen ikka õhtul kaheksani.
Täna tulin aga paariks päevaks koju, et pühi pidada ja esimene asi, mida ma koju jõudes nägin, oli see, et minu voodile oli üks pakike juba jäetud ja seal juures oli kiri õelt. Nüüd mõned hetked tagasi avasin ka selle pakikese ning seal oli palju palju valgeid Mesikäpa komme, üks pisike armas snowglobe ja kaart, millel oli eriti lahe salmike. See salmike oli selline:
Külla jõudis jõulumees.
Tema transport oli bemm.
Nina ära palju nühi,
soovin sulle kauneid pühi
Mind ajas see salmike igatahes naerma ja see kingitus oli üldse väga armas. Kahju ainult, et õde pühapäeval tuleb, kuigi ma vist ise plaanin ka siis koju tagasi tulla, kui just midagi muud vahepeal ette ei tule. Igatahes peaks mul pärast 27ndat igatahes vaba aega rohkem olema ja ehk võib siis välja ka jälle minna, kui keegi üldse viitsib minuga kokku saada. Praeguseks aga lõpetan. Tsauu!
No comments:
Post a Comment