Esimene praktikapäev

Hello, folks! Jah, nii cheery ma täna olengi, vaatamata sellele, et selja taga on pikk ning raske tööpäev traumatoloogia osakonnas. Noh, hommik algas sellega, et ärkasin pool seitse ja siis kobisin duši alla, lootes, et see aitab mul end vähegi rohkem ärkvel tunda, kuigi erilist kasu sellest polnud. Ei, dušš iseenesest on väga mõnus. Siis sõin banaani jogurtiga ja natuke jõudsin isegi arvutis olla, kuni tuli sättima hakata ja siis buss number seitsme peale hüpata. Noh, 7:53 sõitis mul täiega nina eest mööda, aga selle peale ma jõuda ei plaaninudki, kuid see-eest sain järgmist päris tükk aega oodata, sest tulin liiga vara välja. Ma olen alati see, kes kõvasti varem välja tuleb või kõvasti varem kuskil on. 

Maarjamõisasse jõudes nägin riidehoius päris palju enda kursakaaslasi, kes kõik erinevatesse osakondadesse laiali olid saadetud. Nagu juba eespoolt lugeda võisite, olen mina praegu traumatoloogias ja seal üks kaheksandast rühmast ka, kellega me samal ajal vist tööl ka oleme. Igatahes osakonda jõudes hakkasin otsima vanemõde, kuni ta mulle koridori peal vastu tuli ja hästi sõbralikult mind vastu võttis. Siis sain juba juhendaja, kes samuti väga tore ja sõbralik oli ning juhendajaga sai graafik ka ilusti paika pandud - nüüd on siis nii, et see nädal on mul kolm kaheksatunnist päeva ja kaks kümnetunnist, järgmine nädal täpselt vastupidi ja ülejärgmisest nädalast olen tööl vaid 31. märtsil ja 1. aprillil, mis on viimased ja ka pikad kümnetunnised päevad. Kui on kaheksased, olen osakonnas kaheksast neljani, kümneste puhul siis kuueni õhtul. 

Hommik algaski siis nii, et käisime juhendajaga haigete haavu sidumas ja neid oli ikka omajagu, kuigi kuulsin, et raskematel päevadel võib täitsa juhtuda, et on 50 haiget ka, keda siduda. Täna oli õnneks natukene kergem ja sidumised saime lõunaks tehtud. Siis läksin sööma ning tagasi tulles viisime ühe haige opiblokki ettevalmistusele ning tõime teise sealt ära. Varem olin ainult korraks opiblokis käinud, aga nüüd nägin siis need ärkamispalatid ka ära. Täiega lahe on seal ja mulle täitsa meeldiks mõnda oppi ka näha, kui muidugi lastakse. Siis sain süsti teha ja tilguti ühele haigele panna. Tilguti panek oli omamoodi huvitav, sest kui ma süstlaga kanüüli läbi loputasin, sain selle vee ise ka vastu vahtimist, kuna mingil põhjusel hakkas pritsima, kui kanüül puhtaks sai tehtud. Siis panin antibiotsi talle tilkuma ja lasti süstlas ühte teist antibiotsi ka lahustada. Noh, ütleks, et selle sain nüüd selgeks, kuna koolis tehes tõmbas kogu aeg vaakumisse. Siis see õde seletas, kuidas lahustada ja tuli täitsa ilusti. 

Siis lasti paarilt patsiendilt anamnees võtta ja üks oli selline täiega lahe, viskas nalja kogu aeg. Ma ei saanudki aga küsitlust lõpetada, sest arst tuli ja tahtis temaga rääkida, pärast mida selgus, et ta sai kohe koju. Jah, tuli haiglasse ja teistpidi saadeti koju. Teisega oli lihtsalt tore rääkida, sest temaga tekkis kohe kontakt ja ta oli ise ka hästi avatud ning rääkis päris palju. Loodan, et ta on nii kaua haiglas sees, et ma saaks temast oma õendusloo teha, kuna ma leian, et temast oleks päris hea teha. Nii asjalik kui ma ka olin, suutsin täna oma eesmärkidele mõelda ja ka sellele, kuidas ma oma õenduslugu hakkan tegema, sest eesmärke tahab koolipoolne juhendaja juba nädala lõpuks ning õendusloo tahan mina võimalikult ruttu ja hästi ära teha, et natukene puhata ka jõuaks pärast praktika lõppu ning töö siis A peale kaitsta. Kuskil pärast poolt nelja olin juba vaba ja siis hüppasin buss number seitsme peale. Tundsin küll, et olin nii tegus ja asjalik ning siiani on kerge väsimus ka peal, aga ma kirjutaks veel praktikaaruannet ja üritaks enda tööga ka alustada, eriti seda osa, kus ma peaks mõtlema sellele, mida patsiendilt küsida ja millised tema õendusprobleemid on. Jap, pikk tänane post sai, aga lõpetan. Olge chillid!