2014. aasta esimene post

See on tänane

Hei! Poleks arvanud, et ma nii ruttu kirjutan, aga siin ta on - 2014. aasta ametlik esimene post. Kui eilsest rääkida, siis ei teinud ma suurt midagi, kuid mul oli üks väga creepy kogemus ja ühtlasi sain kinnitust sellele, et ei oska absoluutselt teejuhiseid anda. Algas see siis nii, et kõndisin empekat kuulates Konsumi poole, et automaadist raha välja võtta ning mingi suurem, džiibi tüüpi auto hakkas mulle järsku järele sõitma ning peatus, kuni ma ise ka enam edasi minna ei saanud. Siis mingi tumedama nahaga mees (autos oli veel terve kari mingeid mehi) küsis, kuidas saada Maxima juurde ja ma andsin umbkaudu mingisugused juhised. Igatahes ei leidnud nad seda kohta üles ja hakkasid mind jälitama, kusjuures see täiega hirmutas mind, sest ma mõtlesin, et nüüd tirivadki mu autosse ja teevad ei tea mida, aga suutsin nad Konsumini jõudes maha raputada, ehkki koju tagasi läksin ringiga, kuna kartsin, et nad tulevad veel tagasi. Õnneks ei tulnud. Siis lõpetasin SPNi 8. hooaja ning vaatasin ära 9. hooaja esimese osa, mis oli üsna paljulubav. Castieli oli naljakas inimesena näha, nii et ootan, et edasi saaks juba vaadata, ehkki täna ma just sinna hea wifiga kööki ei pääse.

Täna oli mul telefoni äratus helisema pandud kümneks ja kui ma kord üles sain, lõdisesin külmast, sest toas oli 14 kraadi sooja. Sellest hoolimata pesin pead, aga avastasin, et ema on ära läinud ja võtme sauna viinud ning ma pidin nuputama, kuidas välja saada. Vennal on oma võti, aga teda polnud kodus ja nii tegin ühe kolatoa (me nimetame seda külmaks toaks, sest seal on kogu aeg külm) ukse lahti ning läksin külguksest, mis niikuinii lukku ei käi ja kogu aeg lahti on. Tõin saunast siis võtme ära ja keerasin õige ukse lahti, et tuppa saada ning siis ei pidanud ma muretsema enam selle pärast, kuidas välja saada. Jõudsin olla natuke aega arvutis ja 12 ajal läksin bussi peale, kusjuures ma suutsin kõrvaklapi juhet pidi istme käepideme külge kinni jääda. Tagajärg oli muidugi see, et avastasin, et mu parem kõrvaklapp ei tööta enam ning tuleb need vaiksemad ikka võtta. Tartusse jõudsin ühe ajal ja läksin siis Rimisse, et Iti koerale mingi mänguasi ja talle ka midagi võtta, aga mänguasja ma sealt ei saanud. Siis läksin kaupsi ja lootsin, et saan sealt mänguasja ja saingi - võtsin ühe lateksist põrsa, mis terve tee tagasi Taskusse mu kotis röhitsevaid hääli tegi. 

Veidi enne poolt kahte sain Sannuga Rahva Raamatus kokku ning ta läks automaadi juurde, et raha välja võtta ja siis loomulikult jälle poodi. Ta võttis endale pitsat ja Itile küpsised, kuna ta ajas mulle ka söögiisu peale, võtsin šokolaadisõõrikud ja nii läksime bussijaama sööma ning oma bussi ootama. Muidugi saime osa bussijaamas toimunud draamast, kus üks vanem meesterahvas süüdistas mingit väiksemat tõmmut naist oma raha ära võtmises ja nimetas teda mustlaseks. See naine oli tuttav mullegi, sest ta tahtis varem mu käejooni lugeda, aga ma ei lasknud, kuna ei usalda võõraid inimesi. Igatahes lubas naine turvamehe kutsuda, aga lõpuks lahkus ta üldse bussijaamast. Samal ajal sain mina oma sõõrikuid söödud ja Sannu maadles oma pitsatükiga, kuni tuli aeg üheksanda platvormi juurde minna. Kuna Elva buss tuli ka suht samal ajal, suutsin näha veel oma kunagist geograafiaõpetajat ja talle tere öelda, enne kui Sannuga ise Ilmatsalu bussi peale läksime. 

Sõidu ajal sai lolli juttu ajatud nagu alati ja lõpuks leidsime üles ka Iti maja. Tommi veel tuli meile õues vastu ja nii sai temagi ühe sõbraliku tervituse, enne kui tuppa läksime. Muidugi jooksiski kohe valge-mustalaiguline pehme karvapallike meie juurde ja tahtis hüpata. Siis sai laps ka oma uue mänguasja. Mõnda aega olime toas ja rääkisime Itiga juttu, kuni väike koerake oma uue mänguasjaga möllas ja sellest ilmselgelt täiesti pöördes oli, siis käisime veel temaga õues ka. Siis sai natuke aega toas oldud ja jälle räägitud ning natuke ka küpsiste ja Milka pulgakeste kallal maiustatud, kuni väike Sofi jälle õue tahtis. Järgmine kord tuppa tulles enam kaua aega olla ei saanudki, sest pidime Sannuga bussi peale minema, kuigi Iti ema pakkus ka, et võib meid ära visata ja Maarjamõisas maha panna. Otsustasime siiski bussiga minna, sest Sannul oleks ka kesklinnast ilmselt natuke lähem koju minna, ma oleks samas Maarjamõisas ka Elva bussile saanud istuda. Iti saatis meid siis bussi peale ja meie üllatuseks oli buss ees ning kell 19:23, buss pidi minema aga 19:25 ja nii kiirendasime natuke sammu. Meil õnnestus bussi peale saada ja siis seisis ta ka tükk aega, kuni 19:26 või isegi veidi hiljem lõpuks minema sõitis.

Olimegi Sannuga ainsad reisijad ja jälle sai igast lolli juttu ajatud, kui veidi enne kaheksat Tartu bussijaamas olime. Kuna minu buss pidi 20:30 minema ja me ei viitsinud pool tundi bussijaamas istuda, kolasime natuke Taskus ringi ja läksime jälle Rimisse, sest Sannu tahtis süüa. Seekord tegime siis mõlemad endale salatid - Sannu krevettide, kana ja veel millegi ning mitme kastmega, mida ma väga ei mäletagi ja mina tegin endale salati jääsalati, kurgi, juustu ja munaga. Siis läksime bussijaama sööma ja peaks ütlema, et mu salat sai päris hea ja ma võtan sealt teinekordki salatit, sest see on kõvasti tervislikum ka kui sõõrikud. Siiski jäi väike salatipära kodus söömiseks ka, sest mu buss tuli ette enne kui ma salati söödud sain. Pidin maksma viiekaga, kuna mul väiksemat raha polnud ja bussijuht imestas ka, et kuidas kõik nii rikkad on, sest tal polnud viiesendiseid, mida tagasi anda. Õnneks ei olnud ta mingi närvihaige, nagu mõni bussijuht olema kipub, eriti kui kahese või viiekaga maksad. Been there, done that. Kuna see post sai aga niigi pikk ja rohkem juttu mul ei ole, siis võite kuulata laulu ja niisama chillid olla! :)

Miks just see lugu: Sest ma olen ammu tahtnud seda siia panna ja hetkel ei tule muud lugu pähe ka. Mulle meeldivad päris vähesed Ellie Gouldingu lood, aga kui rääkida lemmikust, siis ilmselt see, sest miskipärast tundub see nii mõnus, eriti siis, kui kuskile jalutada või sõita ja seda kõrvaklappidest kuulata.