Ja ongi kätte jõudnud detsember! See on mu blogis vist detsembrikuu esimene post, aga kui eelnevatest päevadest rääkida, polegi midagi erilist neist siia kirja panna. Noh, tänase kohta ei saagi ma öelda, et ärkasin, sest ausalt öeldes ei jäänud ma terve öö magama. Kui avastasin, et pole ikka veel magama jäänud, helises juba äratus ja ma olin nagu oh no :D Siis sõin hommikuks maisihelbeid piimaga ja otsisin riided. Kui aeg lõpuks nii kaugele jõudis, et minema hakata, siis oli küll väljas ikka megakülm tuul ja paras liuväli veel ka. Miinuseid polnud üldse palju, kuigi tundus küll, nagu oleks -10 vähemalt. Eks niimoodi jalutasin siis Tartu jõudes kooli ja kohe esimene oligi nakkushaiguste loeng, kus pidi see kontrolltöö olema. Kui te tahate teada, kuidas mul see kontrolltöö läks, siis ma ütlen ainult seda, et äärmiselt sitasti. Sain E ja see oli mulle pettumus, sest töö raske ei tundunud ja ma ei saanudki aru, mis nii valesti sai minna. Päris paljud kukkusid läbi ka, kuigi oleks ise ka tahtnud läbi kukkuda, et äkki järgmise korraga töö vähemalt hea hinde peale teha. Siis tuli farmakoloogia loeng, kus räägiti köharohtudest ja noh, polnud midagi väga uut. Pärast farmat tuli kirurgia seminar, kusjuures seda ma ka just selle ettekande tõttu ei oodanud. Nimelt tuli reedel kiri, et tänaseks kirurgias ka vaja veel mingi väike esitlus teha ja noh, see tegi juba üsna tigedaks, sest meil läheb nüüd niigi tihedaks ja kõik tähtajad aina lähenevad ja need tähtajad veel kuhjuvad... ja... ühe sõnaga - HULLUMAJA.
Igatahes sai see esitlus tehtud ja nii mõndagi koledat pilti ning videot mädapaisete avamisest saime ka näha. Endal läks ka süda kergelt pahaks, aga õnneks oksendama veel ei jooksnud. Pärast seda seminari tuli sisehaiguste seminar, kus me lõpuks oma hingamiselundkonna peale tehtud kontrolltöid näha saime. Noh, minu töö tegi küll tuju veidi paremaks, sest sain A ja punktisummaks 14,3/15,3st. Juurde oli märgitud ka protsent ja see oli 93%. Poleks ma ühe küsimusega alt läinud, oleksin võinud maksimumi saada :D Siis kuulasime ära veel Kärka ja Eiko ettekande leukeemiast ja vabad me siis olimegi. Arvasin, et ei jõua buss number 3 peale ja pean 24ga kesklinna sõitma, aga sellele esimesele jõudsin ikka nii täpselt, et pidin ikka natuke seda ootama. Kui hakkasin kesklinnas maha tulema ja end püsti ajasin, läks mu pilk juhuslikult bussi tagumistele ridadele ja seal märkasin ma kutti, kes nägi välja täpselt nagu Brant Daugherty ja ta vaatas mind korraks :D sai vist aru, et jõllitatakse :D Nii naljakas on tegelikult see, et ma näen igal pool kedagi, kes näeb välja nagu keegi :D Noh, siis läksin Taskusse, sest mul oli vaja sularaha, kuna vastasel juhul poleks ma saanud koju sõita. Siis läksin juba bussijaama ja kuna ma ei leidnud kohta, kus istuda, mõtlesin, et passin väljas enda platvormi juures.
Ühel hetkel sõitis poole viiene buss ära ning ma nägin läbi bussijaama akna üht punast mütsikest ja mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem mulle tundus, et ta luges raamatut ja ma hakkasin üha enam juba selles veenduma, et see punane mütsike on Iti. Sellega meenus mulle ka mingi lause tema blogist (kahju, et see nüüd kinni on), et kui me bussijaamas kedagi punase mütsi ja pruunika mantliga raamatut lugemas näeme, on see tema... või mingi taoline lause tal seal kunagi igatahes oli :D Mõtlesin alguses sõnumi saata, et ta välja tuleks, aga leidsin, et parem mõte on ise bussijaama minna ja see punane müts oligi Iti. Istusin siis tema juurde ja natuke saime rääkida ka, kuni vaatasime, et kellegi buss on ees ja peaks välja minema. Tegu oli siis minu bussiga, mis isegi Iti bussist varem täna ees oli. Kusjuures selliste kohtumiste puhul on naljakas see, et tundub, nagu oleks nii palju rääkida, aga lihtsalt ei jõua kõike juttu ära rääkida, sest bussid meie taga ei oota :D Koju tulles avastasin siis, et olen üksi kodus ja nüüd teen ilmselt teadustöö aluste iseseisva töö ära, et ülejäänud õhtu jälle foorumites ja sarjade seltsis veeta. Praeguseks aga lõpetan ja laulu otsida ei viitsi. Olge chillid! :)
No comments:
Post a Comment