It Will Be Over Soon

Selline tunne on küll juba

To-do list homseks:

1. Ela päev üle

2. Katsu vähemalt poole viieks bussijaama jõuda

3. Saada farma referaat õppejõule

4. Õpi seedetrakti haigusi

Hei! Üks stressirohke nädal on möödas ja täna algas järgmine stressirohke nädal, millest stressirohked on reaalselt need kolm esimest päeva. Mu nädalavahetus mööduski nii, et õppisin kliinilist keemiat ja täna oli siis töö. Noh, ma ei hakka parem midagi arvama, kuidas see läks, sest see oli päris krõbe. Ma teadsin küll paljusid vastuseid, aga milline neist õige on ja kas neist piisab, et vähemalt 13 punkti kätte saada? Eks uuel aastal saab siis teada, sest kolmele küsimusele ma ikka vastust ei teadnud ja siis kirjutasin mingit lauslollust. Igatahes küsis õppejõud juba alguses, kellel spikrid on ja need, kellel olid, pandi ette istuma ja nad VÕISID neid kasutada, mille peale mina küll mõtlesin, et miks ma ise ei võinud spikrit endale teha :D Kui töö tehtud, jäi väike auk ja siis olin lihtsalt arvutis, enne kui sisehaiguste seminar tuli. See oli õnneks suht lebo, sest täna kuulasime ainult esitlusi ja saime päris vara sealt minema ka ehk siis nii pool tundi jäi vähemalt aega enne farmat. Farmas lahendasime jälle rühma peale teste ja kuulasime ühe ettekande ära. Lahti saime natuke pärast kahte, kuigi tegelikult pidi kolmeni olema. 

Noh, siis jõudsin ülitäpselt buss number kolme peale, kuigi ma niigi suht jooksin ja avatasin, et mu saapa kand on katki o.o No oli seda veel vaja! Kesklinna jõudes ma ka kauaks uimerdama ei jäänud, vaid jooksin bussijaama, et 14:35 bussile jõuda ja sedagi ikka väga täpselt, sest buss tuli kohe ette ka. Igatahes tunnen ma, et olen täiega läbi, kuigi peaks nüüd konspekti endale seedeelundkonna haigustest koostama hakkama ja siis veel homsed geneetika ja kirurgia slaidid üle vaatama ja mõtlema, mida kuhu juurde rääkida ja noh... klassi ees rääkimine pole just minu rida, nii et ilmselt saab puterdada jälle, jeeee :D Aga okei, nüüd siis panen laulukese ja asun oma toimetuste juurde. Olge chillid! :)

Miks just see lugu: Sest osa sõnu läheb selle ajaga kokku, mis mul praegu on - see jube tööde aeg, kui tahaks lihtsalt nutta, et seda kõike nii palju on. Eriti kokku lähevadki sellised sõnad nagu "So we'll just cry, cry on each other's shoulders. Cry until it's over, can't it just be over? And we'll just cry, cry, cry until it's all gone..." Need kolm päeva võiks tõesti juba läbi saada :)