Õnne ei saa raha eest osta

Heips! Täna ma siia küll nii pikka juttu ei kirjuta kui eile, aga midagi ikka. Hommikul ärkasin umbes poole üheteistkümne paiku ja olin siis arvutis mõnda aega. Siis tundsin, et kõht on tühi ja kuna kodus süüa ei olnud, otsustasin poodi minna. Pealegi sadas vihma ja mulle isegi meeldib selline vihmane ilm, sest siis on õhus ka nii mõnus lõhn ja üldse on hea niimoodi väljas olla. Märjaks saamisest ei lase ma end samuti heidutada, sest come on, ma pole suhkrust, eks :D Siis läksin Säästukasse ja võtsin omale üht-teist ning hakkasin koju tagasi jalutama. Apteegi juures jalutas mulle vastu üks vanem meesterahvas, kes mu kinni pidas ja küsis, kas ma olen näinud neljateistkümnelist sireliõit. Noh, räägivad juba, et kuuene toob õnne igatahes või kuidas iganes see jutt oli. Siis rääkis see mees edasi, et talle olid mingid noormehed vastu tulnud ning ühe õielehe ära tõmmanud, siis lubasid nad talle isegi maksta ning lõpuks ütles ta mulle, et õnne ei saa raha eest osta. Jumala õige jutt :P Siis ta enam kaua mind kinni ei hoidnud, vaid tänas, et ma teda ära kuulasin ja läks siis oma teed. Mina jällegi kõndisin edasi ja jäin mõtlema. Keegi pole mulle tavaliselt niimoodi ligi tulnud ja seega oli see kohtumine veidike kummaline :D Igatahes jõudsin siis varsti ka koju ning sain kõhu täis söödud. Nüüd ei teegi midagi muud kui olen arvutis ja kuulan muusikat. Olge chillid! :)