 |
| Mulle ilmselgelt meeldib ta liiga palju :D |
Järjekordne hommik, kui ma ei teagi kohe, kust alustada. Hmm...täna ärkasin kell 7 just selle pärast, et farmakoloogia arvestustest ära teha. See toimus e-õppe keskkonnas ja avanes kell 8:15, mis jättis mulle piisavalt aega oma materjal veelkord üle lugeda. Lugesin siis korra läbi ja asusin testi tegema. Küsimused olid lihtsamad kui ma alguses ootasin ja nii oskasin ma enamusele vastata ilma materjali abita, mis mul siiski lahti oli. Mõne üksiku küsimuse puhul vaatasin ainult veelkord materjali üle. Tulemuseks sain 63%, mis tähendas seda, et olen läbi saanud.. Siis test tehtud, läksin magama tagasi ja magasin kümneni. Siis asusin oma tavapäraste hommikuste toimetuste juurde ja oli natuke aega arvutis, kuni lõpuks bussi peale läksin.
Siis kooli jõudes olin üllatunud, kui Tartus jälle kõva tuul oli. Reaalselt oli jälle selline tunne, et see tuul viib minu ka lendu. Muidu olin jõhkralt janune ka ning mõtlesingi kohe, et esimese asjana lähen ostan kohvikust juua omale. Seekord vähemalt joppas nii, et juua oli ka ja nii ma võtsingi õuna-kirsi-aroonia Aura Active'i. Mõnus külm jook. Kusjuures kummaline on see, et söögiisu tuleb tasapisi juba tagasi, aga ma tahan absoluutselt kogu aeg juua. Eile ostsin ka enne bussi peale minemist juua omale, sest selline tunne oli, nagu kurk kuivaks. Kuna inglise keeleni oli oma tunnike aega, siis läkski see tunnike mul kohvikus arvutis istumisele ja sellele blogipostitusele alguse tegemisele. Siis läksin inkasse ja seekord läks isegi kiiremini, sest lõbus oli ja nalja sai palju. Saime oma kontrolltööd ka tagasi ja mul oli jälle A ning kui ma vaatasin punktisummat, siis juba t e i s t korda järjest maksimumpunktid. Igatahes olen sellega rahul :)
Siis pärast inkat tuli normaalse raseduse loeng. Selle lihtsalt tiksusin kuidagi mööda ja siis juba läksin Tehnoloogia instituudi juurde buss number 3 ootama. Mingi hetk tuli Ingel ka, keda ma alguses ära ei tundnud ja kes mind ära ei tundnud, aga siis tundis, kui lähemale tuli ja me mõlemad naersime selle üle. Siis rääkisime juttu, kuni buss tuli ja seal jätkus juttu muidugi edasi, kuni me mõlemad kesklinnas maha läksime ja Rimisse teel olime. Taskusse jõudes nägin Sannut, poleks tal seda ruudulist kotti olnud, poleks ma teda ära tundnud. Temaga oli mingisugune lühem tüdruk ja ma täpselt ei saanud aru, kes see oli. Igatahes ma olin nagu: Sannu?! Hei, Sannu?! Lõpuks ta vaatas meie poole ja ma lehvitasin talle, kuna polnud aega pikemalt juttu rääkima jääda. Igatahes pärast me naersime ikka Ingliga kui random see oli. Siis ostsime süüa ja Ingel küsis, mida ta kartuli juurde võiks teha. Mul nagu täiesti lambist tuli, et kalapulgad ja ta nimetas mind geeniuseks, sest need ta valiski. Ise võtsin juua, kaks viineripirukat ja Geisha šokolaadi, sest inkas aeti šokolaadiisu peale. Siis Ingel läks koju ja mina läksin bussijaama ootama. Nii tunnikese ootasin ja sain bussi peale. Nüüd siis õnnelikult kodus, aga selle postituse lõpetan jälle ühe lauluga, mis mul hästi südames on. Seekord siis Avril Lavigne - Everybody Hurts. Olge chillid! :)
It's okay to be afraid
Everybody hurts, everybody screams
Everybody feels this way and it's okay
No comments:
Post a Comment