This Title Is So Deep You Can't Even See Me Anymore

Täna oli siis üks neist päevadest, kui võisin ärgata, millal tahtsin, sest kooli pidin alles kolmeks minema ja tavaliselt olen ma enne kolme kindlasti juba üleval. Kuigi ma panin igaks juhuks kella 11 peale äratuse, ei läinudki seda tegelikult vaja, sest ma olin juba 10 voodist väljas ja siis mõtlesin, mida selga panna. Kuna väljas oli päris soe, läksingi siis täna ruudulise pluusiga ja mulle igati meeldis mu outfit :P Kuna mu buss läks Tartusse alles kuskil poole 2 paiku, jõudsin ka mõnda aega arvutis olla ja nii juhtusin msnis rääkima Indraga. Noh, natuke rääkisime ja siis ma tahtsin talle öelda millegi peale sellise lause: aga jah, ma praegu ei hakka, sest ma pean hiljemalt 12:50 liikuma hakkama, et bussi peale jõuda ning see sama lause kukkus välja selliselt:  aga jah, ma praegu ei hakka, sest ma pean hiljemalt 12:50 kiikuma hakkama, et nussi peale jõuda :D :D :D

Igatahes mingi aeg enne, kui ma liikuma pidin hakkama, läks Indra msnist ära ja siis hakkasin mina alles sättima. Koer tahtis kaasa tulla minuga, aga mul ei oleks teda kuhugi panna koolis. See ei püsi ju paigal ka.
Nii, jaama jõudsin ka muidugi kõvasti varem ja siis passisin jälle oma 15 minutit niisama, kuni üks pisike minibuss ette tuli. Haigelt vähe ruumi oli seal ja ma suutsin ühe bussisõidu jooksul oma pea 3 korda selles samas bussis ära lüüa. Pro :D Nii, kooli jõudes üritasin oma farmakoloogia ülesandeid edasi teha, millest pool ma sain eile kuidagimoodi tehtud. Noh, ega ma kaugemale ei jõudnud, sest need olid sõnastatud stiilis: Johnil on 5 kg ploome. Lähim pood asub 300 m kaugusel. Leia kuu mass.

Igatahes vene keel läks jälle hästi ruttu, kuid mis jäi mulle endiselt segaseks, on need käänded. Mõtlen, et peaks oma kunagise klassijuhataja (kes oli vene keele õpetaja) üles otsima, et ta mulle neid vene keele käändeid seletaks, kuna meie praegune õppejõud arvab, et kui ta seda ise teeks, raiskaks ta aega. Samas keegi käändeid ei mäleta ja neid on vaja, vähemalt rääkimisel. Igatahes linnaliini peale jõudsin jälle hästi täpselt, sest kui ma nägin, et see kaugelt tuleb, hakkasin täiega jooksma. Vedas, et ootama ei pidanud ega midagi. Siis läksin jälle Rimisse ja olin õnnelik, kui nägin, et maasikajogurtit on. Tundub, et minu eilsest (või üleeilsest) pisut vinguvast postitusest oli natuke kasu ka (mitte, et mõni Rimi töötaja või kes iganes nüüd mu blogi loeks :D). Ja....mhm...jutt otsas nüüdseks :D