Sunshine

Teadlased tegid kindlaks, et kõige rohkem sisaldavad vitamiine…(trummipõrin)…….apteegid!!!

Huvitav, kuidas ma viimasel ajal olen märganud, et koju jõudes avangi esimese asjana blogi ning hakkan uut postitust kirjutama. Nagu olekski see mulle sisse programmeeritud. Tänane hommik oli külm, kuid väga positiivne on üle pika aja päikest näha. Päikesega on alati nii, et mingil põhjusel tõstab see mu tuju päris kõvasti ja ma pole nii väsinud. Mõnus. Muidugi pidi hommikul just enne bussi peale minemist mu jope lukk katki minema ja nii olin sunnitud enda vana jope võtma. Nüüd siis tunneb mu ilmselt ära punase jope ja musta mütsi järgi, samas on heaks vihjeks ka see, et ma kannan peaaegu alati läpakat kaasas. Ülikoolis on läpakas lihtsalt hädavajalik ja teeb elu nii palju lihtsamaks. Näiteks ei pea loengus vehkima kirjutada, sest õppejõud tõesti panevad neid slaide hästi kiiresti edasi ja pastakaga ei saaks midagi kirja, arvutiga samas lihtne, ainult trükkimise vaev. Minu puhul muidugi veel see ka, et mul on keset päeva mõnikord mitmetunnised augud ja siis ma saan mingit iseseisvat tööd teha või niisama kuskil ringi kolada. Igav vähemalt ei hakka. 

Täna oli muidu ainult farmakoloogia loeng ja jällegi ei suutnud ma seal keskenduda. See õppejõud lihtsalt on selline, et ta räägib kiiresti ja samas loeb kogu teksti oma slaididelt maha, seletamata juurde veel midagi huvitavat. Samas anatoomia loengud mulle just meeldisid, sest õppejõud ei lugenud maha seda, mis slaididel oli, vaid seletas võimalikult oma sõnadega ja enamasti viskas kõvasti nalja ka. Kõik loengud võiksid sellised olla, siis mulle jääks reaalselt midagi külge ka. Farmakoloogia kestis meil seekord aga 3 tunni asemel 2 tundi, sest õppejõud oli ära unustanud, mis kell ta loengu lõpetama peaks. Nii ta lõpetaski umbes poole 2 paiku, kuigi keegi tagant hõikas, et 3 tundi pidi loeng olema. Aitäh, kallis kursakaaslane! Hoolimata sellest saime ikkagi varem minema ja siis otsustasime Ingliga, et läheks koos, kuna me niikuinii enamvähem samas kohas maha ja sama bussiga ka. Kõndisime siis Soinastesse ja rääkisime niisama juttu, kuni 1 ette sõitis. Läksime siis selle peale ja täitsa ulme, kui täis see buss ikka tuli. Ma kesklinna jõudes ka mõlesin, kust saaks maha minna, sest üks tädi seisis mul ees ja nii ma pidin end ümber pöörama ja väljuma kõige tagumisest uksest. 

Siis arvas Ingel juba, et ma kadusin kuhugi ära ja ma koputasin õrnalt ta õlale. Mõlemad naersime selle üle. Edasi läksime Tasku ja siis Rimisse, kust ma endale ostsin jällegi 2 jogurtit ja õele sünnipäevaks šokolaadi. Ta sai täna 17. Poleks ma täna loengusse läinud, oleksin ehk kodus talle küpsisetordi või midagi valmis teinud. Nüüd ootangi, et õeraas juba koju jõuaks ja ma teda ühe sooja kallistuse ja šokolaadiga tervitada saaks. Hihiii, kus hundist kirjutad. Jõudiski koju :D 

Ingel pidi täna muidugi bussijaama ka minema, sest tahtis Saaremaale piletid osta. Njah, see on see, kui käia koolis üldse teises Eestimaa otsas, aga tema pole üks neist, kes ühikas elavad. Minu teada jagab ta kellegagi kuskil seal Raatuse lähedal korterit. Anyways, kui tema bussijaamas piletisabas ootas, nägin, et 14:35 on ees ja nii ma jätsin kiirelt kursaõega hüvasti ja lippasin bussi peale. Päris hästi jõudsin, sest ta oli just ette sõitnud. WIN! Terve tee nautisin bussi aknast seda imelist päikesepaistet, kuigi see pani mind veel rohkem kevadet ootama. Tahaks tõesti, et see käre pakane läheks, kus see ja teine ning ilmad tasapisi soojemaks läheks. Lumest vast ka aitab juba. Aga nüüd siis ma ei teagi, mis ma teen. Ehk puhkan :)