More Than Alive

Tänane päev algas mul väga imeliku unenäoga. Ma täpsemalt ei mäleta, mis seal oli välja arvatud see üks kindel koht. Seal oli siis nii, et mul oli hommikul hästi kiire, sest ma olin bussist maha jäämas, kuid samas ei saanud ma ka kiiremini teha, sest mul oli mingisugune lisaraskus seljas ja siis ma pidin endale samal ajal müntidest sõiduraha kokku lugema, kuni ma tasakaalu kaotasin ja maha potsatasin. Siis aitas õde mu püsti ja läksingi kodust välja, kui nägin, et buss oli juba ees. Hakkan siis ka bussi peale jooksma, aga kuna on libe, libastun ja kukun uuesti, üritades kõigest väest püsti saada. Lõpuks aitas mu püsti üks vanem proua, kes sama bussi peale oli minemas, kuid siis hakkasin ma kuulma mingisugust metalcore laulu. Sain aru, et tegu oli unenäoga ja see metalcore laul oli kõigest mu äratuse helin - Suicide Silence - Wake Up. Ma kuulan nüüd harva sellist muusikat, aga äratusena igatahes toimib. Siis hakkasin mõtlema, et miks mul nüüd äratus on, kui pidin ju 7 ärkama, kuni tuli meelde, et mu buss läheb ju 7:30 ning kui ma kohe voodist välja ei tule, jäängi bussist maha. Raske oli aga teki alt välja tulla, kuna kohe tõustes hakkasin ma külmast lõdisema, ehkki toas oli veel 17 kraadi sooja. Väljas oli tol hetkel -15. Siis tegingi oma tavapäraseid hommikusi toiminguid ning umbes 7:25 paiku läksin -15 kraadise külma kätte bussi ootama. Õnneks ei pidanud kaua ootama. Bussisõit oli mõnus, sest sain näha päikesetõusu ja nii, kui esimesi päikesekiiri nägin, tundsin, kuidas tuju tõusma hakkab. Mul ei saa vist päikesest kunagi küllalt :D 

Tartusse jõudes nii hullult külm enam polnudki, aga uksega sain hea tünga jälle. Uksel oli silt, et sissepääs ühika uksest, aga mina ei näinud ju lugeda enne, kui mõne teise kursuse tudengid silti nägid ja siis ühika uksest sisse läksid. Niisiis järgnesin neile ja siis jäi enne inkat veel päris palju aega üle ka. Inka läks ruttu, nagu alati ja kuna enne järgmist seminari oli tunniajane paus, arvasin, et nüüd võiks küll süüa. Hommikusöök jäi ju vahele sel lihtsal põhjusel, et külmkapist vaatas vastu lihtsalt tühjus. Vähemalt oli mul õnnepäev, sest sain pitsat tellida ja selle järgi mul isu oligi. Kahju ainult, et need pitsad nii väikesed on, aga nad on nämmad :P Peale lõunasööki istusin kohvikus edasi, kuid siis olin jällegi netis, et aega parajaks teha. Viimane seminar läks hästi kiiresti ja juhtus nii, et jälle läksin Railiga koos. Kell polnud veel isegi mitte 2, kui kesklinna lõpuks jõudsin ning ma lootsingi, et jõuan 14:35 peale. Success! Niisiis käisingi Rimis, ostsin natuke süüa ja siis istusin oma pool tundi jälle bussijaamas. Seal nägin kahte kunagist klassivenda ja üks neist oli see, kes mind põhikoolis hullult kiusas ja ega ta mind gümnaasiumiski rahule ei jätnud. Ütles mulle veel tsau, aga ma ütlesin vastu ka. Ma ei kanna ta peale vimma, kuigi keegi teine ilmselt teeks seda...ma pole lihtsalt sellist tüüpi inimene. Nüüd ülikoolis on küll kõige paremad kursakaaslased ja ma saan kõigiga hästi läbi ka. Väga lahe seltskond :) Aga jah, kui koju jõudsin, käisin veel Sipsikuga jalutamas ning nautisin ise ka seda mõnusat päikesepaistelist ilma. Kusjuures üllatavalt soe on ja nii tore on näha jääpurikaid sulamas. Tulebki kohe selline kevade tunne juba :)