Day 14

No tere päevast! :) Saingi siis eile kutsika ja ta on meil niii nunnu :3 nagu pisike karupoeg. Nüüd mõtleme, mida talle nimeks panna, kuigi kindlat nime sellel pisikesel kutsatüdrukul vist veel ei ole. Mina kutsun teda Mõmmiks, õde kutsub Sipsikuks :D Varsti panen temast siia kindlasti pildi ka :P Muidugi pidi mu isa kohe hullu draama tegema, kui õde selle väikse koerakutsikaga koju tuli. Tema räägib, et ei võta koera enne, kui me nii-öelda kohusetunde selgeks õpime, sest ta arvab, et meie pärast eelmine koer ära surigi. Täiega nõme ikka -.- No ja siis oligi umbes mõned tunnid karjumist, ema ja õega vaidlemist, kuni tüüp lõpuks minema läks ja lahkus umbes selliste sõnadega, et "nii ma seda asja ei jäta". Ta ähvardas looma isegi minema viia ja nüüd me ei tea, kas ta mõtles seda tõsiselt või mitte. Igatahes me ei lase tal koerale midagi teha. Ma üldse ei saa aru, miks talle see loom ette jääb, kui ta ise teda niikuinii kantseldama ei pea, rääkimata veel sellest, et heal juhul korra kuus käib üldse Elvas? Tal on ju oma nii-öelda pere ja varsti beebi ka tulemas. Kui ta nende juures rohkem on, siis jätku parem koer ka rahule! Okei, sain end vist nüüd välja elada, aga paremate asjade juurde. Täna hommikul ärkasin ma selle peale, et mul oli külm ning paar minutit hiljem kuulsin ka äratust. Esimese asjana läksin muidugi seda pisikest mõmmikest nunnutama, kes juba natukene julgem on. Eile oli ta päris arg ega julgenud väga liikudagi. Ta on tõeline südameröövel :3 Muidugi on kutsika pidamine juba ka oma pahupooli näidanud, näiteks seda, et kutsu hakkas hommikul kohe venna toa vaipa närima ja ma ei taha teada, mis veel siis kodus toimunud on, kui ma täna õhtul koju jõuan. Hetkel istun kooli kohvikus, natuke rohkem kui 2 tundi on seminarini aega ja see seminar kestab tunniplaani järgi õhtul kella 5ni, mis tähendab seda, et jõuan järjekordselt koju umbes 7-8 paiku õhtul. Homme õnneks on vaba päev :) Nüüd teeks aga challenge'i ära :P

14.1 A Photo of A Celebrity Whose Concert You Would Love To Go To

Asking Alexandria

Tegu on küll bändiga, aga eks see bänd ole ka omamoodi kuulus kindlasti. Nad pole küll maailmakuulsad, aga siiski. Nende live'ile olen ma tahtnud minna juba siis, kui ma nende muusika enda jaoks avastasin. Ma kuulan sellist muusikat nüüd küll vähem, sest hakkan ilmselt sellest nii-öelda emoeast välja kasvama, aga omamoodi armsaks on see bänd mulle saanud. Eelmine aasta, kui ma käisin ühe bändi live'il, selle bändi nimi oli Paradise Beneath Us, hakkasin mõtlema, et huvitav, kuidas Asking Alexandria live'is oleks. Minule meenutab Paradise Beneath Us'i muusika isegi kergelt Asking Alexandriat ja PBU oli live'is igatahes väga vinge.

14.2 Something Disgusting You Do

Ma ei ole nii kindel, et igaüks, kes mu blogi peale satub, seda lugeda tahaks. Samas ei tahaks ma ka oma praegustel lugejatel südant pahaks ajada, aga olgu, nad võivad selle osa vahele jätta, kui neil paha hakkab. Minu väga rõvedaks harjumuseks on igatahes see, et ma nokin nina. Ma lihtsalt kontrollimatult teen seda, kui tunnen, et kollid ummistavad juba mu ninasõõrmeid. Mõnikord hakkab niimoodi ninast verd jooksma. Okei, läheb rõvedaks juba endal ka. Aitab küll.

14.3 A Song That No One Would Expect You To Love

See on lihtsalt liiga veider, et keegi arvaks, et mulle see lugu meeldida võiks, aga tõsi ta on - meeldib. Mulle meeldib ta just selle pärast, et ta on nii rõõmus ja selline hästi lõbus. Üksi kodus olles, kõlarid põhjas on hea kuulata ja siis mööda elamist ringi keksida :D